Читать книгу Vabariigi sünnimärgid - Kalle Muuli - Страница 18

1970. aastal, kui Hillar Kala asutas Tallinnas Kuhlbarsi tänaval oma unistuste juhtimiskeskust, käis tulevane Rahvarinde volikogu liige Rein Kilk Tartu 5. Keskkooli 10. klassis ja elas Võru tänaval. Just sel aastal kolis tema vastasmajja dissident Jüri Lina. See sündmus määras Kilgi elutee pikaks ajaks. Selgus, et hallis ja igavas ENSVs oli veel hulk väikseid varju Eestisid, terveid värvilisi maailmu, mis elasid kongressikõnede kõminast sõltumatut täisverelist elu.

Hakatuseks tuli Lina lagedale UFOdega, järgnes toortoitumine. Tegelikult polnud vahet, mida lugeda, kuulata või vaadata – tähtis oli, et see oleks mingil moel vastaline, teistsugune, ametlikult heaks kiidetud joonest erinev.

Lina kaudu sai Kilk tuttavaks teiste sama maailma elanikega. Tartus oli neist kõige kuulsam Aleksander Müller, kes elas Komsomoli tänaval (praegu Kroonuaia). Mülleris käima oli termin, mitte pelk tegusõna.

Varju Eesti elanik ei saanud olla tavaline hall ja kuulekas Nõukogude kodanik, tal pidi olema mingi kiiks. Kindlasti ei tohtinud ta Vene kroonusse minna – see oli täiesti välistatud. Hea toon oli aeg-ajalt vaimuhaiglasse sattuda. Kes oli hullaris olnud, see oli tehtud mees. Aga võis ka midagi muud välja mõelda. Tõravere astrofüüsiku Charles Villmanni poeg, keda hüütigi lihtsalt Villmanni pojaks, kandis näiteks alati kummikuid ning lahendas pidevalt uskumatu kiirusega ristsõnu.

Kilgil ei õnnestunud hullumajja pääseda ja ta pidi kaks aastat Donetskis Vene kroonut teenima. Aga hoolimata sellest mustast plekist eluloos oli Kilk pärast sõjaväest naasmist varsti jälle n-ö Mülleris. Teda aitas elus palju edasi üks helesinine kampsun. Täpselt samasugune oli juhtumisi ka tema sõbral Toivo Kirsipuul. Kui nad koos seltskonda ilmusid, võeti neid alati hästi vastu. Alles hiljem said nad teada, et ühesuguste helesiniste kampsunite tõttu peeti neid pedepaariks. Nõukogude võim kiusas pedesid taga – pederastia oli lausa kuritegu, peded olid teistsugused ja sobisid seetõttu seltskonda hästi.

Üks koht, kus varju Eesti koos käis, oli Tartus Anne poe lähedal asuv lasteaed. Pühapäeval hiiliti tuttava lasteaiatöötaja abiga majja, riputati üles plakatid ja näidismaterjalid ning peeti loenguid. Esinejate seas olid ka hilisem Eesti Komitee juht Tunne Kelam ja kõrge kompartei ametniku Toomas Leito vend Vello Leito, kellest iseseisvas Eestis sai Iseseisvuspartei esimees.

Koosviibimisi korraldati ka kodus. Üks järjepidevamaid kodukoosolekute korraldajaid oli tulevane filmikriitik Jaak Lõhmus.

Ülejõel, Komsomoli kino ruumes tegutses filmiklubi Amfo, mis suutis mingil müstilisel moel hankida ja näidata koguni riiulifilme. Amfo kutsel külastas „Peegli” linastumise puhul Tartut ja käis koos abikaasaga Jüri Lina mõneruutmeetrises toapugerikus teed joomas isegi režissöör Andrei Tarkovski.

Kuna vaimsus oli teistsugune, ametlikust juhmusest erinev seisund, siis oli see hinnas. Kuulati palju muusikat ning loeti rohkelt ja mitte ainult keelatud kirjandust, vaid ka Vene demokraate ja muid Hruštšovi sula ajal ilmunud märgilise tähendusega raamatuid.