Читать книгу Vabariigi sünnimärgid - Kalle Muuli - Страница 6

Reetmine on ränk süüdistus. Eriti kui süüdistajaks on peaminister ja süüdistatavaks parlamendi asejuhataja. Paljud teisedki Rahvarinde saadikurühma kuulunud ülemnõukogu liikmed on oma tollastele kaasvõitlejatele Marju Lauristinile ja Liia Hännile hiljem ette heitnud seda, et nad kutsusid 20. augustil 1991 Toompeale ka Eesti Komitee juhid.

Mälestustekogumikus „Mitme tule vahel” on mitu rahvarindelasest ülemnõukogu liiget tunnistanud, et nad ei tahtnud iseseisvumisotsuse poolt hääletada, sest see lubas põhiseaduse ettevalmistamise juurde ka Eesti Komitee, kuid nad olid sunnitud seda tegema riigi iseseisvuse taastamiseks. Rahvarindelaste meenutustest jääb mulje, nagu oleksid Lauristin ja Hänni valmistanud koos Eesti Komitee esindajatega ülemnõukogule ette halva, ainult Eesti Komitee huve arvestava eelnõu.

Aga miks siis keegi paremat ei esitanud?

Põhjus on lihtne: 69 poolhäält saanud otsus oligi parim. Ükski teine eelnõu poleks nii suurt toetust leidnud. Rahvarindel oli 105-liikmelises ülemnõukogus umbes 40–45 häält. Ainult Rahvarindele meelepärane otsus poleks läbi läinud ja Eesti iseseisvus oleks jäänud 20. augustil 1991 taastamata täpselt niisamuti, nagu see jäi taastamata päev varem, 19. augustil, kui Rahvarinne püüdis oma tahet ülemnõukogus tulutult läbi suruda.

Terve hulk ülemnõukogu liikmeid oli valitud ka Eesti Kongressi, samuti kuulusid Lauristin ja Hänni korraga kahte esinduskogusse. Miks nad oleksid pidanud eelistama üht esinduskogu teisele või pidama üht mandaati teisest tähtsamaks? Eriti kui meenutada, et ülemnõukogu oli ise kohe esimesel istungil heaks kiitnud deklaratsiooni „ENSV Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi koostööst”, millega tunnustas kongressi Eesti riigivõimu taastajana ja lubas teha sellega koostööd.

See lühike, aga äärmiselt tähtis deklaratsioon kõlas sõna-sõnalt nii: „Eesti NSV Ülemnõukogu tunnustab Eesti Kongressi Eesti Vabariigi kodanikkonna esinduskoguna ning Eesti Vabariigi riigivõimu taastajana. Eesti NSV Ülemnõukogu on valmis koostööks Eesti Kongressi ja Eesti Komiteega Eesti Vabariigi taastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel.”

20. augustil sündinud otsus oli kokkulepe, mis ei seadnud esiplaanile mitte ühe või teise poliitilise jõu, vaid eesti rahva kui terviku huvid. Et see nii oli, näitab kasvõi tõsiasi, et ülemnõukogu ja Eesti Komitee koostöös moodustatud Põhiseaduse Assamblees ette valmistatud põhiseaduse poolt hääletas 28. juunil 1992 tervelt 92 protsenti rahvahääletusel osalenud inimestest. Eesti rahvas on harva üles näidanud nii suurt üksmeelt.

Tõsi, Eesti Komitee ja Eesti Kongress olid 1991. aasta augustiks suure osa oma kunagisest populaarsusest maha mänginud. Aga siiski mitte kõike. Arvamusküsitluste kohaselt toetas Eesti Komiteed tol ajal 25 protsenti elanikest, veerand kogu rahvast. Tänapäeval on nii suur toetus ainult paaril kõige populaarsemal erakonnal. Sellise toetusega poliitilise jõu kaasamist riiki taastava otsuse ettevalmistamisse saab pidada reetmiseks ainult kitsast erakondlikust vaatevinklist. Ülejäänud 75 protsenti rahvast ei olnud ju sugugi ainult Rahvarinde poolehoidjad, ligi kolmandik elanikest toetas hoopis Eesti iseseisvust vihkavaid internatse.

Eesti Komitee maine allakäigus oli paljuski süüdi nende juhtide poliitiline kogenematus. Tehti suuri vigu. Aga erinevalt Lauristinile esitatud alusetust reetmissüüdistusest oli Eesti Komitee langusel põhjus – lisaks juhtide vigadele ka üks tõeline altvedamine ja kokkuleppe rikkumine. See tabas rahvuslasi nagu noahoop selga juba poolteist aastat enne Eesti iseseisvumist, kohe pärast Eesti Kongressi esimese koosseisu ja ülemnõukogu viimase koosseisu valimisi.

Paljude Eesti Komitee poliitikute meelest on see sündmus kõigi Eesti uuema aja poliitiliste reetmiste ema, murdehetk, millest tekkis tänini püsiv rahvuslaste umbusk Keskerakonna juhi Edgar Savisaare vastu. Võimalik, et Lauristin püüdis Eesti Komitee esindajaid 20. augustil Toompeale kutsudes seda kunagist, temast endast sõltumatut, aga siiski tema teadmisel sündinud kokkuleppe rikkumist kuidagiviisi heaks teha.