Читать книгу Aegade sadestus - Karl Ast Rumor - Страница 1

Võrumaa idapoolsel veerul, vastu Setumaa kaelakujulist pikendust Peipsi suunas, venib lõunast põhja lausik soomaa just kui pikergune liud, ulatudes Orava metsadest Võhandu jõe suudmeni. Näib, nagu oleks muistsetel aegadel lebanud siin üks Peipsi lahtedest, mis hiljem ära umbus ning rabalohuks muutus. Ometi ei tarvitse see nii olla, sest Peipsi veed on agressiivsed: nad ei tagane, vaid ründavad, omades tendentsi koguselt suureneda. Pihkva järve kallastel toimub soostumise, mitte maastumise protsess. Võib-olla asus tollel mülkasel liuastul, millest jutt, kunagises ajakauguses arumaine luht.

Mudasegune aeglaselt voolav jõgi, õieti tubli oja, jagab selle soostunud vaagna pikuti kaheks võrdseks pooleks. Sood hüütakse Mädasooks, jõge – Mädajõeks. Kumbki neist ei vääri tõeliste omaduste poolest neile omistatud nime. Eesti pindalal leidub mitmeski osas hoopis tümamaid lausikuid kui Mädasoo; ka jõgi pole teistest soojõgedest „mädam”.

Olgugi loikane ja hõljuv, ei varja Mädasoo kusagil jäägitult neelavaid laukaid. Kes seal poole kehani mülkasse peaks sattuma, tunneb kindlat pinda jalge all ning ronib suurema vaevata kandvale kamarale tagasi. Lõbusaks ei saa sellist sukeldumist küll pidada, sest mülgas kohiseb porist ja sukelduja riided kattuvad punakaspruuni saastaga. Võiks arvata, et vesi jões on samuti telliskivi värvi roostene; ometi helgib selle pind käärude kohal klaaspuhtalt. Tarvitseb aga süvikute põhja kergeltki sorkida – kohe pilvendab sealt tume mudalaine pahandatult vastu.

Tsaaririigi ajal märkis Mädajõgi oma paarikümneverstalisel jooksul kõige põhjapoolsemat piiripala Liivimaa ja Pihkva kubermangu vahel, iseseisvunud Eestis – sama piiripala Võru ja Petseri maakonna vahel. Ikka ta eraldas ning eraldab kahe kultuuri külgnemist sel ajaloolisel siirdealal. Jõe vasemal kaldal, kus metsade taga loojub päike, näeme Kahkva ja Räpina raskepäraseid põllumaid ning jõukaid talusid. Teisel küljel – lausa nagu varjundatul, olgu küll, et päikesetõusu kaarel – narmendavad liivaleetesed nõmmed, kadarbikutalud ja asuvad setude kehvavõitu külad.

Ent just sellel Setumaa kiilul on elanike meelsus tunnustatavalt vastuvõtlik kõigile võrumaiselt eestilikele mõjudele, eeskujudele ning mentaliteedile. Teisiti ei võigi see olla, sest nende setude õhuruum läände on hoopis avaram kui idasse. Soo on igal aastaajal ületatav, vähemalt jalgsi. Järv aga, mis seda kitsast maad idast raamib, on küll pakasel talvel jääl liiklemiseks soodne, muul ajal – ebasõbralik veekogu.

Setudel puudus eluline huvi järve vastaskaldaga suhtlemiseks. Polnud neil sinna kaupa viia ega sealt saaki tuua. Nende sobivus piirdus Pihkva järve soise rannikuga, kus poolja veerandsaartel asusid venelased, elatudes kalapüügist ning tintide soolamisest-kuivatamisest. Hoopis ahvatlevamaid võimalusi pakkusid setudele Võrumaa vallad: seal vajati palgalisi, seal leidus vahetuskaubaks leivavilja.

Mädasoo algvesistu asub seal, kus üks Orava valla piirikõverikke tungib tömbi talvana Petserimaa aladesse. Veel möödunud sajandi keskpaiku loeti seda kohta metsade üksindusse ununenuks. Põlised kuuse- ja männilaaned ümbritsesid teda loogana, suundudes poogendamisi kagusse, lõunasse ja läände; tungisid paiguti Piusa jõe oruni, ümbritsesid Orava mõisa ning külade välju ja ühinesid loodes ning põhjas Veriora metsadega, mis olid niisama põlised. Osa sellest jõulisest rikkusest harvendati ning raiestati Valga-Pihkva raudtee ehitamise ajal; muist laastati lankide kaupa mõisnike alalise rahanälja rahuldamiseks. Käesoleva sajandi alguses aga võis tuul neil radadel ikka veel võimsat metsade mühinat tõsta ja tõstab loodetavasti veel praegugi, kui sõdade rüüstangus ning kommunistlikus majandamises vandalistlikud äkked seda pole paljaks riisunud.

Orava ja Kahvka maapind on ida suunas kallak, ehkki silmamõõt seda ei registreeri. Soo ees murdub maa alla; ometi mitte kuristikuliselt, vaid taltsalt. Metsades on pind paiguti lohklik. Sinna kogunevad sügisvihmade ja kevadiste lumesulamiste veed, moodustades tümade kallastega järvi. Pikapeale immitseb liigne rõskus, osalt nähtavate nirekestena, osalt maa-aluseid urgusid mööda Mädasoo poole. Sellest tingituna näeme soo võrumaisel kallastikul kraavistusi, orgusid ja madalrõõneid, kus kuivadelgi suvedel soliseb vesi.

Too tsaariaegsesse Pihkva kubermangu unarusse kiildunud Võrumaa sopp polnud sugugi nii inimtühi, nagu muistne rändaja ehk arvata oleks võinud. Juba ürgsel pärisorjuse ajal asus seal tõrvapõletajaid, karutapjaid ning metsmesilaste hooldajaid. Nende laantes paiknejate eluruum oligi tolleks külmhigiseks põueks, kust väljusid Mädasoo ja Mädajõe lätted. Hiljem tekkisid sinna üksikud mõisa orjustalud, poolenisti vabadikud. Otsemalt metsamaa sopi põhja asutas Orava mõis kõrtsi, sest Liivimaa seaduste põhjal oli tal selleks kitsendamata õigus. Venes eneses käis kõrtsi avamine trahterimääruste alla ning oli raskustega seotud. Märjukese tarvitajate poolest polnud mõisal muret, sest vähese võsastiku taga algasid tihedalt asustatud setu külad. Liiatigi oli juba enne seda uue karjamõisa loomiseks raadatud tubli lahmakas sooveerset metsa hingemaade külgnevuses. Õigeid teid küll polnud, kuid piisas rajakestest ning puude alla songitud rööpaist. Laupäeva õhtuti joodi ning lällutati kõrtsis tublisti; ometi polnud kaklused kombeks. Varsti kujunes kõrtsi ümbrus omaette pisikeseks asulaks olustikku iseloomustava nimega – Soeküla.

Mädajõe algallikate läänepoolsel pinnastikul oli mets väheste haritava maa lappidega ning paimudega ebaühtlaseks tükeldatud. Seal asunud millalgi viletsates onnikestes teadmata arv kehvikute perekondi. Kõneldakse, et mõis ei tundnud nende vastu kuigivõrdset huvi ega nõudnud neilt teopäevi, kuulugugi maa ise pärispõlve talundite piirkonda. Nad tasunud oma kohustused mõisale karu-, hundi- ja kärbinahkadega või ei tasunud üldsegi. Kas see tõesti nii oli, jäägu möödunud aegade teadule. Samuti peame suhtuma kõhklevalt toonaste raukade kuuldustesse, nagu oleks see sooallikate metsane pesa pakkunud sobivat varjupaika pihkvalaste ja novgorodlaste sõja- ning röövsalkade maaletungimise juhtudel, sest nood saagiretke kangelased suundunud ikka otsemalt Vastseliina ja Võru poole, tuhnimata metsakurudes.

Vaieldamata tõik on, et juba enne Liivimaa talurahva vabastamist asus seal kolm renditalu. Maade kruntimise ajastul piiristati ka nende talude pind, varustati kupitsatega ja määrati kindlaks igale neist kuuluv vaka- ja adramaade arv. Et pererahvast ning loomi hinges hoida, põletati lisaks uut alet, hautati kütist ning laiendati vagu-vaolt külvipinda. Rikkust polnud roobida, leib oli aganane, kuid näljasurm kõndis nii enne kui pärast sealt mööda. Võsas ulgusid hundid, suitsutares pirisesid lapsed, meeled mõlkusid aeglaselt tänasest homsesse. Pinu taga kasvasid rohelised tubakavarred – rõõmuks silmale, maiuseks suule. Iga tund pookis elule uue jätku.

Selles jätkude jätkumises ja elu tunglemises juhtus nii, et keskmine noist taludest tuli käesoleva mälestuste raamatu kirjapanija sünni- ning kasvukoduks. Mu isa Vidrik Ast, kirikukirjas Friedrich, Lasva mõisa öövahi poeg, omandas selle tolleaegselt suurfeodaalilt v. Liphartilt, kelle omandid ulatusid väljapoolegi Võrumaad. Muu seas kuulus talle ka Raadi mõis, kuhu asutati omariikluse ajal Eesti Rahvusmuuseum. Ost pidi toimuma möödunud sajandi viiekümnendail aastail, täpset aega ma ei tea. Samuti ei tea ma, millise säästusummaga tasus paljaste kätega nooruk esialgse käsiraha. Talu lõplik hind, koos pikaajalise järelmaksu protsentidega, tuli ülekohtuselt kõrge – ligilähedalt neli tuhat hõberubla.

* * *

Loomulik oleks olnud talu osta perekonnapea – Jakobi, mu vanaisa – nimele. Aga ta oli juba tublisti elatanud mees, viinamaias pealegi. Vastseliina mõisas, kus kaupa käidi sobitamas, lausunud pärishärra:

„Sinust ka mõni talupidaja! Oled öövahiametis tossu tegemist õppinud. Kui poeg ostab, siis müün… annan talle pealekaubagi. Seda poissi ma tunnen: tal on pöial parajal paigal. Sina, vanamees, mine ahju peale prussakaid hauduma.”

Siis küsinud pojalt eneselt kinnitust: „Kas annad oma vanadele eluaegse peatoidu ja toanurga?”

„Jõudumööda, härra… jõudumööda kerjustelegi.”

„Noh, mine siis. Kaup jääb kaubaks. Ega sul hobust pole?”

„Ei küll, härra… pole mul midagi.”

„Hoia aga pea õigel paigal, muu tuleb veitsiviisi. Ütlesin, et saad ka pealekauba: käsin anda sulle paari härgi… ja noh, seemne kevadeks mõisa poolt. Kaks kotti kartuleid võta viinaköögi juurest. Nii rumalat kaupa pole ma veel teinud… Et sa mu silmist kaod!”

„Jumalaga, härra!”

„Pea’nd, pea! Esimene rent võib ka tasumata jääda, aga õuele tee aed ümber.”

„Tänan, parunihärra.”

Kõnelus toimus nääripäeva paiku; kevade eel mindi Võru linna notari juurde, kes oli Lipharti majoraatmõisade volinikuks, täites ühtlasi kinnisvarade registri ametniku ülesandeid. Paberid joonde pandud ja käsiraha vastu võetud, küsinud notar:

„Mis nime su talu kannab?”

„Vaevalt ta õiget nime omabki. Senist rentnikku kutsuti Sonneks… samuti vist talugi.”

„Kas jääb siis Sonne?”

„Mul endalgi saksakeelne nimi… talule tahaksin maakeelset.”

„Nii et Päeva talu? Või oled muud mõelnud?”

„Arvasin, olgu – Päevakeste.”

„Keste… keste… Mis masti keel see on? Aga – pole minu asi, risti või Päevapisteks.”

Ja nii kantigi ametlikku registrisse: Orrava-Valdecki valla tallo nr. 25, nimme polest Päevakeste. Leping kirjutati kahes keeles: maakeelne eksemplar anti ostjale, saksakeelse pidas notar endale. Mõlemaid tekste loeti autentseiks.

Nii umbes jutustas isa toda ostulugu Päevakeste talus ja minul on New Yorgi linnas nutune rõõm seda kirja panna. Kõik pärastine kulges sedamööda, kuidas olud sadulat suutsid kanda.

Kevad tol Issanda aastal hilines. Haanja veed pääsesid valla juba aprilli keskel, uputades Piusa jõe luhti, kuid äkitselt pöördus pakane tagasi ning tinutas sula kinni. Vidrik Astile oli antud mõisa poolt kahe hobuse plaanvanker ülekolimise kergendamiseks. Kui kolijad Tammeniidu-nimelisse luhta jõudsid, oli ujuvee ülemine kiht tugevasti kirmetanud. Jää killunes hobuste kapjade all, lõigates just kui klaasiga nende sääri. Hobused tõrkusid edasi minemast. Siis ei jäänud muud nõu, kui et mehed ise pidid jää veoloomade ees puruks trampima. Maantee süvikute kohal sukeldusid nad poole kehani vette. Plaanvankri taga paterdas Vidriku enda hobune, vedades puurummudega töövankrit. Vidrik ei valetanud pärishärrale, et ta oli noil ajul vaid kahe jala omanik; jättis targu mainimata, et ta taskus krõbises kümnerublane paber ning et ostetav hobunegi oli juba valmis vaadatud.

Orava mõisa õu kujutas endast kevadeti ja sügiseti ühtainust põhjatut porikasti. Nüüd, ootamatu pakase saabudes, polnud pori ei päriselt külmunud ega päriselt sula. Tugev loodetuul kuhjas järve lahtist jääd härraste häärberini. Jälle sattusid kolijad kitsikusse, millest neid moonamehed ühisjõul välja aitasid: rahvast jõlkus hoonete vahel rohkesti, sest oli parajasti pühapäev.

Sealtpeale jätkus ränd küll labusalt – ent kauaks seda. Kahekolme versta järel algas mets, kus kolijatel tuli maantee maha jätta ning siirduda aegade algusest saadik hooldamatule sügavrööbastikulisele padrikuteele, mille hakk viis järsult alla. Plaanvanker kolises, just kui lükkaks teda vedur tagant; veeres paar sülda edasi ning peatus umbojakese kohal, esimene rattapaar ühel, tagumine teisel pool kraavi. Sealt ta enam ei liikunud, sest puudevaheline tee oli ta jaoks hoopis kitsas. Mõisamehed ladusid koli kartsase muru peale, tegid endile lõkke ja asusid sealsamas ööbima. Tuliuued asunikud jätkasid oma vara vedamist töövankril ning seljatsi. Hommikuks tulid nad sellega toime, olles sipelgaina metsa all edasi-tagasi rännanud.

Kuus hinge oli neid: toonane öövaht oma naisega, nende uusperemehest poeg Vidrik oma noorema venna Andrega ja viimaste kaks alaealist õde. Pilk, mis päikesetõus neile avas, polnud kuigi lohutav. Tuul oli öö jooksul lakanud ja Mädasoo kohal lamas liikumatu udu. Tegova karjamõisast teispool sood paistis vaid rehekatuse hari. Sellest vasemal oli lapike setude karjamaad imelikul kombel udu seest välja lõigatud. Ta mättaselt ruskjal pinnal läiklesid jääplaadid, külmalt ning kõledalt, nukker võsastik neile raamiks.

Juba siis, kui mu isa tulevasele Päevakestele alles esimesi ihatsevaid pilke saatis, oli rahvas teda hoiatanud ning manitsenud: ära, rumal poiss, sellesse näljapesasse poe. Linnud seal laulavad ja on rõõmsadki, aga inimeste soolikad löövad hädapilli. Seni pole seal keegi joonele jõudnud. Kevadel soliseb jääsula jaanipäevani; sügisel algavad öökülmad veel enne pärtlipäeva. Suvel aurutab soo hallaudu, mis langeb roostena kapsalehtedele ja poogib viljapeadesse tungalteri. Pole seal õiget peretajat olnud, ei jaksa ka sina selleks saada.

Vidrik Ast läks siiski. Talu senine kasutaja, nimepidi Sonne, oli oma pere juba ära saatnud; ise ootas, vist uudishimust virgutatud, vastse rahva saabumist. Seisnud harkis jalu õuel, ühes suunurgas nöbi varrega savipiip, teise suunurgaga ajanud juttu. Öelnud Vidrikule – ei tea, kas kahjurõõmsalt või parastavalt –, et tema olevat oma elupäevad siin ära raisanud, hakaku nüüd uus nuputaja omi päevi raiskama. Malk huntide jaoks olgu alati käepärast. Mannat siin ei saja. Kui koer mõne metslooma maha murrab, siis jäta talle pea ja sõrapooled; söödavad palad pea endale. Või naa! Sul polegi peni? Siis hakka küll aegsasti haukumist õppima; ehk saad selle veel õhtuks ära õppida. Aga kui uus rahvas oma hapupiimamannergu ja leivakoti lahti lõi, võtnud sõnakas vestleja piibu suust ning olnud esimene toidu jaol. Pahaks talle seda ei pandud, sest kohe ta lahkuski, olles toppinud taela ja tuleraua taskusse: muud tal polnud kaasa võtta.

„Mis sest viitmisest… peab minema. Aitümat ma teie jaoks küll ei raiska, aga kurja sõna ka ei ütle. Elage, nagu kellelegi varaks pandud.”

„Kuhu sa nüüd lähed?”

„Tsäh! Eks jalad vii. Kus sant oleks mujal saks kui mõisas. Olgu härral kas või härg kaevus, moonamees mõõdab oma tööd lokulauast lokulauani. Maaubinad ja silgusoolvesi olgu ikka laual. Nojah… jääge’s pealegi jumalaga.”

„Jumal sullegi kaasa! Kui satud jälle meie kanti, tule öömajale.”

„Minul – kus õhtu, seal öömaja. Ei taha ma võõrast varjualust.”

„Vaevalt ta sulle võõras…”

Mu isa arvas mineja turristunud käitumist õieti mõistnud olevat: peletada hooplemisega haledust hinges. Kiitles küll, et jalad ise viigu, aga igast sammust paistnud ebakindlus ja tõrksus. Sääremarjad nägid, mis neist maha jäi; ent põlvedki tahtsid seda näha. Tollest too aeglustamine ja kohmitsus. Mees eemaldus takerduvi jalu ning vaatas aeg-ajalt tagasi. Läks… seisatas jälle, kuni ületas põlluvahetee. Seal hõlmas mets ta enesesse, nagu kõiki teisigi, kes Päevakestelt maanteele tahtsid jõuda.

* * *

Jüripäev oli maata rahvale kuri päev. Aga Päevakeste omad polnud enam maata: neid kandis lootus, olgugi maahind alles tasuda. Kuidas talu mured ja rõõmud seal peremehele vakka ning perenaisele põlle langesid; kuidas tagandati mets järjest kaugemale, avardades senist kolme põldu ning võimaldades uute külvipindade loomist; kuidas soetati talule kari ja peletati luupainajad loomade kallalt; kuidas sobitati laste nutupillisesse suhu naeruviled; kuidas ehitati talule vajalikud hooned, – seda ei saa ma jutustada, sest ma ei näinud seda: olin oma vanemate viimane laps, kõige hilinenum pereleivale trügija. Vanemate jutust vaid kuulsin, et esialgsetest viletsatest hoonetest polnud säilinud ühtki. Vana elamu, poolenisti suitsutare, ühise katuse all rehega, põlenud maha. Tall ja laut lammutati. Aeg pikk või lühike – tõusid uued hooned; elumaja ning kolmejärguline rehi imejämedatest männipalkidest, milletaolisi pole sattunud nägema moodsas Eestis.

Olen kirjutanud Päevakeste sugestioonidel novelli „Kuldlind”. Gustav Suits ristis selle kusagil „ühe leinamaja legendiks”. Ta oli õigustatud seda ütlema, sest novellis eneses tõlgendatakse vana perenaise mõtteid elust ja kaduvusest nagu unne suigutavat muinasjuttu: „Ta ongi muinasjutt meist enestest, unistustes loodav legend.” Gustav Suits ei sattunud kunagi Päevakeste tallu, aga Friedebert Tuglas külastas seda hulk aastaid hiljem, mil mind seal enam polnud. Ta leidis talus ainult ühe Asti-nimelise hinge: mu raugastunud õe Anne. Täpselt kõneldes oli temagi nimi abielludes muutunud, kuid ta pidas kinni oma sünninimest. Talu õitseng oli tollal juba pudenevatest õitestki paljas. Ometi väitis Tuglas, et ta veetnud seal paar päeva „Kuldlinnu” meeleoludes.

Võisin kirjutada mainitud novelli tänu erandlikule lapsepõlvele. Olin muidugi kuulnud nääklevatest naabritest ning tülitsevatest perekondadest, kuid kogemuslikke elamusi võimaldavat lähedust meie perekonnal nendega polnud. Andrese ja Pearu tüübid, kui neid leidus, asusid meist kaugel. Päevakeste talul polnud piirinääklusi naabritega ega põrnitsemist kodus. Oli meilgi oma naaber, külgkülgse läheduse tõttu otsekui paaristalu. Suhtlemine meie vahel ületas sõpruse piirid, omades sugulaslikku heasoovlust. Isegi koerad kuulusid nagu kahele perele. Ma ei saanud ega saa praegugi tajuda „kodu” mõistet lahus südamlikkusest ja soojusest.

Oli kitsaid ja kurbi päevi. Lein ja lahkumine tõi talu silma vahel pisara. Hirmupilvedki käisid sealt korduvalt üle. Suurt õnnetust ei juhtunud. Eluvool mu noorusmaal oli ühtlane ja katkestamata. See sisendas minusse usaldusliku lähenemise inimestesse ja väärtustas mu hinges „kuldlinnuliku” pärimuse. Pärastine kogemuste pealekasv kalestas selle üle kaane, rohkesti inimpõlgustki, kuid kaane all lämmib ikka veel jaatavat elutunnetust; kuulatan rauganagi muinsushelinaid, nii ebakõlalisi maailma tänapäevas.

Oleks ekslik pidada „Kuldlinnu” lugu päriselt reaalseks looks. Ta on vaid peegeldus läbi mu mäluakende inkrusteeritud klaaside. Ma ei liialda, ei võltsi selles. Püüdsin lugeda oma sünnikodu silmadest tema tõde, kuid paratamatult on elu enese tõde hoopis proosalisem, tuhmim ja karmim kui selle ilukirjanduslik peegeldus. Lõpuks polegi „Kuldlinnu” lugu meistri poolt egoistlikult raami suletud Päevakeste lugu, vaid omaette peatükk teoorjusest vabanenud eesti talude lugulaulus; igatahes – mitte dissonants selles.

Kui ma nüüd merede tagusest kaugusest oma sünnikodule mõtlen, siis näen ma seda täies tervikluses ja kõigis detailides, mis ma endale lapsepõlvest mällu olen talletanud. See ei ole kogumik värvilisi pilte, ei ole galerii ega panoraam, vaid sõnades vaevu kirjeldatav plastiline kujund, mida ei saa maalida lõuendile ükski pintsel ega päevapildistada ükski aparaat, sest see haarab ühteainsasse fookusse kogu talu olemuse: selle hooned, künni- ja söödimaad, metsad koos raiestikega, lausmikud soosaartega, kopli oma võimsate kaskedega, maismaised allikad ning mudajõekesed metsades; liidab samasse tervikusse veel naabertalugi hooned ning selle heinamaise kopli ilukaasikuga sooveersel künkal. See imelik pilt on nagu mitmepinnaline projektsioon, ent siiski lõimest lõimeni ühiseks kangaks kootud, seostatud oma liitosades just kui matemaatiline valem. Ta ei koosne üksnes ruumi koormavaist staatilistest elementidest, vaid ilmestab ka aegade muutuvusest põhjustatud moondumisi. Ta elab, areneb, omab mõtteid ja meeleolusid. Mu kujutelule esineb see ainsas haardes algusest lõpuni, nii nagu mulle seda kaasa elada ja tunnetada anti. Näen inimesi nende igapäeva askeldusis, näen, kuidas käitusid loomad. Oleks kui sekundi murdosasse mahutatud poolteist tosinat aastaid, millesse kuulub ka mu enda isik irdamata osana.

Pilt on seda sugestiivsem, et järgnevate aastakümnete voor on tükeldatud sektoriteks nii ajas kui ruumis. Seal rändan ma otsekui ühest näitushoonest teise. Igale paviljonile kuulub eri värving ja erisugune sisustus; ühendus nende vahel on vaid hapra seosega. Vaadeldes üht maalingut, pean teised vaatefookusest kõrvaldama. Võib-olla tuleneb see sellest, et mu ränd on olnud siksakiline: sattusin elama mitmetes maades, pidamata ühtki neist püsivaks asupaigaks. Nad kipuvad mu mälus tuhmuma, taandudes iga uue kohavahetusega järjest kaugemale. Püsima on jäänud vaid Päevakeste lähedus ning hingelisus.

Ma ei tea, kas kõik inimesed näevad oma sünnikodu ja lapsepõlve sellise jäädavusena; kaldun arvama, et küllap vist. Sest kodu asub meis enestes. Temast väljuvad meie maailma tunnetamise alged; ta on meie areng ja meie isiksuse kujunemine.