Читать книгу Aegade sadestus - Karl Ast Rumor - Страница 3

Kui varajasse ikka ulatub inimese mälu algus? Millal ja milline oli too moment, kui meie mällu jäi jälg teadvusest, et „ma eksisteerin, olen elav olend”? Sellele pärimisele ei leidu ühist vastust, sest iga indiviid areneb erisuguselt ja mälu säilitamisvõime inimestel on samuti erisugune. Lisaks tungivad meie teadvusse eksitavad kõrvalmõjud ning meie kaldume pidama mälu rudimendiks mõnd sisendust, mis on tõeliselt vaid pookoks meie mälus. Mõned müstitsismi kalduva vaimulaadiga isikud julgevad kinnitada, et nad tunnetasid endid juba emaihus mingi olendina, säilitades sellest ka pideva teadvuse alamäluna. Sündimise momenti – emaihust vabanemist – ütlevad nad ometi mitte mäletavat. Nende pärastised meenutuslikud jädemed pidavat koosnema hirmu tajumisest, ängistustest, protesti- ja vihapursetest, aga ka mahedast kiikumisest, rinnaimemisest, soojast veest ja muust säärasest. Kõik see arenenud pikkamööda nende püsivaks „mina-tunnetamiseks”, oma isiku kestvaks tajumiseks ning eritlemiseks.

Ei taha ma riisuda kelleltki illusioone, kuid arvan ometi, et selline kvaasimälestuste rodu, nabanöörist triiksärgini, on kujunenud unelevas tagasimõtestamise protsessis, kuulumata realistlikku mäluvarasse. Minu enda mällu on settinud kujund ühest lapseea elamusest, mis mulle küll tõetruuna tundub, aga mida ma siiski ei söanda lõpliku tõena omaks võtta. Lamasin hällis, virgunud unest. Tahtsin tõusta ja olla tegev. Sain upitamisi hällinöörid pihku võtta, kiskuda enda jalule ning asusin hälli üles-alla õõtsutama. Kaotasin aga tasakaalu ja langesin põrandale. Kas ma karjusin ja kes minu põrandalt ära koristas, sellest puudub aim. Lahtist eesriiet, mis poolitas tuba, ning toa valgustatud aknaid arvan näinud olevat. Aga neid nägin ma ju hiljem loendamatuid kordi, mil ma enam hällis ei maganud, vaid voodis sama eesriide taga.

Noil ajul olid lastehällid eesti taludes tüübilt kõik ühesugused: peergudest punutud pikergune korv, mis nelja nööri abil kinnitati lae all asuva ridva painduva ladva külge. Ridvaks kasutati käsivarrejämedust vibalikku kaske, milliseid kasvas metsatihnikuis. Lisaks hälli kinnitusnööridele langes ridva ladvast peaaegu põrandani veel lahtine nöör või tugev pael, varustatud silmusega kiigutaja jala jaoks. Mitte asjata ei naljatatud, et taluema teeb ühel hoobil kolme tööd: kiigutab last, koob sukka ja tõreleb mehega. Vahel kuulunud veel neljaski amet selle juurde: vanemale lapsele aabitsa õpetamine.

Kui oletada, et mu mälupilt hällimisest ja põrandale langemisest on lapsepõlves kogetud tõik, mitte mõni hilisem sisendus, siis ulatub mu esimene mäluiva tollesse rohelusse, mil ma veel pooleteiseaastanegi polnud. Mu ema kinnitas, et ta võõrutanud oma lapsed rinnapiimast niipea, kui keegi neist kaheksateistkümnekuuliseks saanud; samal ajal viidud ka kiik välja.

Oma järgmises mäluriismes ma enam ei kahtle. Mu vend Villem, umbes neli aastat minust vanem, suri lapsena, haigestudes äkki. Ma ei mäleta temast muud kui üht rabavat pilti – igiselget ning valulist. Olin siis kaheaastane. Villem tuli õuest, kiskunud enda kummargile, ja aietas. Hüppas kuidagi armetult ja abitult ahju küljeorvasse, mida me „petsökaks” kutsusime. Kükitas seal ning aietas ikka. Tuli rabelemisi alla ja jooksis tagatuppa. Ma ei mõistnud midagi, aga mind valdas hirm ja ma karjusin.

Pärastistest juttudest, hoopis hilisemaist muidugi, mäletan, et Villemil „läinud sooled sõlme”. Küllap võis ehk tegemist olla pimesoole akuutpõletikuga. Peielistele olevat ma seletanud: „Kui Villem ära kuuli, sõss naksi kõik kiusama.” Eks noomitud ju nutust last – poiss, mis sa kiusad! Elava kujutelma abil oleksin ma võinud nendest juttudest endale mälulisandeid luua; seda siiski ei juhtunud. Villemi aietamist ja ahjunišši hüppamist loen ilmseks tõeks.

Varsti astus esialgse uduse maastiku asemele lapsepõlve panoraamide maailm. Tean täpselt, kust see algas. Mu vanem õde – Ann – läks mehele. Esimene pulmapäev, mis kombe kohaselt peeti pruudi kodus, läks nii mööda, et minust veel pulmapoissi polnud: ei suuda mainida sellest ainsatki hetke. Aga järgnev päev, mil pikas rongis sõideti veimevakaga peigmehe tallu, kuhu pruut juba ette oli viidud, jäädvustas mulle pilte sellest, mida maailmas ikka nägema satutakse. Pulmalistel tuli läbida Orava mõis ning kolistada veel hulk versti Kõli külani. Juba mõisas suleti pulmatee mingisuguste redelite ja roovikutega. Kuraasitavad mehed nõudsid passi, propuskit, piletit, tollimaksu ja meelehead – kõik sõnad ning mõisted, mida ma siis veel ei tundnud, aga mis vanemas eas on kasvatanud mu ihule mitmekordseid kananahku. Väga hulluks too lugu siiski ei läinud: olles tembutanud, rääkinud kroonu ja maarahva keeles ning mangunud mõnelt nooremalt naiselt musu, leppisid „piirikrahvid” pudelitäie viinaga ning avasid pulmalistele läbipääsu. Maantee ette oli paaris paigas köis tõmmatud, mida hoidsid noorepoolsed poisid. Nendele ei ohverdatud pudelit, vaid anti topsikutäis jaopärast rüübata. Mulle sai selgeks, et rändamine pole sugugi lihtne asi – et muudkui mine. Kõikjal varitsesid ootamatused ja kimbatused, eriti ka kurjad koerad.

Lõpuks jõudsime Kõli külla, peigmehe koduväravasse. Jälle lament ning suupruukimine. Kust kandi rahvas te olete, mis asja te siin ajatelete? On teil ka tunnismehi ja dokumente? Või nii, või mõrsja omaksed! Kõigepealt näidake, mis te mõrsjale kaasa olete toonud. Kui osutati suurele rautatud kirstule, mis seisis koormaveovankril, siis tehti kahtlustav nägu: mine tea, on ehk tühja täis või panite mõne purjus mehe sinna magama. Uuriti kirstu kaant ja lukku; leiti, et lauad oleksid võinud tammepuust olla ja lukk rootsi obadusega. Tingiti visalt, enne kui otsustati värav avada.

Siis aga läks kõhklemise järjekord veimevaka toojate kätte. Tea, kuhu perglipõhja õieti sattusime. Sihukest mõnitamist pole varem kuuldud. Mõni talu või asi: majakelp nagu seakärss, katusehari nagu setuka selgroog. Ei sellesse kähripessa või kallist vara maha panna. Tooge mõrsja nähtavale; vahest ta polegi meie poolt otsitav. Ei lepitud enne, kui õde Ann väravasse tuli. Ema vaatles ja võttis ta omaks: on ikka minu tütar küll, alles eile panin ta mehele. Oleksin meelsasti õe juurde jooksnud, kuid ümberringi oli võõras rahvas ja mina ise ema hoiu all.

Tundsin end oimetuna; vaatlesin siiski. Märkasin kohe, et õu õe uues kodus oli poole väiksem meie õuest. Värava vastas asus elumaja madala räästaga ning pisikeste akendega. Sellest paremal kössitas ait; toogi madal, üheainsa uksega. Salk mehi oli asunud õe veimekirstu vankrilt maha võtma ja aita kandma. Võib-olla olid mehed nokastanud – mõiste, mida ma siis veel ei tajunud. Kirst nende käes tõusis upakile, langedes samas tagasi. Kostsid hoiatavad hääled ja naiste kilamine. Uued mehed tõrjusid saamatuid kõrvale, tõid laudu ja köie, mille abil kirst murule lohistati. Siis järgnes rohkesti puhkimist, ähkimist ja kuraasitamist kirstu üles ja alla kõikudes. Aida trepi ette kuhjus rohkem rüselejaid kui seal ruumi.

Olin tollest askeldamisest eneseunustamiseni huvitatud. Seisin ema käekõrval, küllap hingaminegi pidurdatud. Siis hüüdis keegi mu emale:

„Mari, Mari, kae, mis latseräbäk om tennü.”

Oh mind päkapikkust pulmameest! Olin just pulmadeks esimesed kirjumustrilised sokid ja kollasest nahast pastlad saanud. Nüüd oli üks sokkidest läbimärg, jalgade allgi tubli soru. Oleks vist pidanud piripilli helistama; selle asemel lõin pilgu alla, mõeldes: sajaks ometi vihma. Läksime kõrvalisse õuesoppi, kus ema mind kuidagi korraldas. Luksud kippusid varaks; kinnitasin ent meelde: täismees peab kõik saatuselöögid kannatlikult vastu võtma. Oleks see äpardus juhtunud paarkümmend aastat hiljem ja mitte ema, vaid mõne pruudi käekõrval, siis oleks mu karjäär jäädavalt läbi olnud.

Vahepeal oli kirst aita kantud ja pulmarahvast kutsuti majja. Katsu aga, kuidas sa sinna pääsed! Trepi ette oli paigutatud pikk höövelpink, mille taga askeldas puujalaga mees: öeldi olevat tohter. Kes tuppa tahtis minna, pidi enne arstlikust kontrollist läbi käima: näitama keelt, seletama, mis tal viga. Vastavalt tõvele määras arst rohu. Naistele anti naps punasest, meestele tavalisest pudelist. Mõni hädaline, kes kõhukrampides viskles, sai kaks napsi. Mul polnud arsti enese vastu tõrkumist, aga ta puujalg võigastas mind. Kuidas inimene sellise toikaga kõnnib – ikka klõmm ja klõmm. Polnud see õige asi. Mida lähemale majatrepile, seda võigastavam värin rabeles hinges. Kiskusin ema seeliku hõlmast: ei taha, ei võta rohtu. Lähme ära, kaome siit. Kuid ema õiendas täbara olukorra hoopis sujuvalt: seletas tohtrile, et tema laps jättis kõik tõved ja pahateod koju ja on nüüd kõige tervem ja kuulekam pulmapoiss. Siis koukis arst kaelkotist punase sabaga präänikukuke ja kinnitas mulle, et kui ma selle kuke olen ära söönud, võin minna rinnutsi kokku kas või mitme küla kukkedega.

Õe kodu ei meeldinud mulle põrmugi. Eestoas ei ulatunud ma ringi vaatama, aga tagakambris istusid naised, pooled neist põrandal, vadistasid juttu ning hindasid nooriku kaasavara: laudlinu, rätikuid, pesu. Ka mu uued sukad ning pastlad said palju kiita, ehkki nad ei kuulunud veimevaka hulka. Õnneks ei teadnud ülistajad, millises kalastamisretkes mu jalanõud juba asjaosalised olid olnud. Poolenisti tuttava näoga naine ütles: sellest poisist saab mu tütrele koduväi. Teine, palju noorem, kuid võhivõõras, vaidles talle vastu: ei, ma olen ta endale juba peigmeheks valinud.

Tuttav puujala klõmpsutamine suunas mu tähelepanu teisale. Tohter oli arstimitega eestuppa tulnud, jagades seal hilinenuile kõhurohtu. Äkitselt kostsid imelikud kääksatused – kaks lühikest ja üks pikk, just kui oleks keegi mingisugusele imeloomale käpa või saba peale astunud. Kume hääl päris etteheitvalt: Kas pillimehele ei antagi napsi? Oota’nd, oota! rahustas teda arst. Võtad nosu täis, jääd tantsuks soiku. Mulle osutus too sõnavahetus mõistatuseks.

Tuba oli pulmapeoks liiga ruumitu. Kaudseile omakseile ja kontjalg-võõrastele oli toit õue kantud. Kaetud lauas istusid vaid mõrsja ning peiu lähemad sugulased. Noorpaar asus laua ülemises otsas; õel oli valge tanu peas, mirdipärg rõngana selle ümber. Üks vanamees luges kiunuva häälega söögipalvuse. Õemees – Tannil – ütles talle aitäh. Olin õppinud õemeest juba oma inimeseks pidama; ta ümmargune lõug ja mahe hääl meeldisid mulle. Aga tema vend – Kaarel – käitus lõõpivalt, omades rämedat häält ja paljastades naerdes pikki hambaid. Nende hammaste pärast ma vältisin talle otsa vaatamast.

Söödi ühistest kaussidest puulusikate ja kaheharuliste kahvlitega. Koolmeistrile ja vallakirjutajale pakuti taldrikut, mida aga vastu ei võetud. Milleks taldrik? Hüva roog läheb igati alla. Muidugi: ma ei suutnud kõiki neid ütlusi mõista ja meeles pidada, aga nii pidid need olema. Jutt kõlas laialt, järjest hoogsamalt. Viina ei pakutud enam, selle asemel joodi õlut suurtest plekktoopidest. Kõnekõmina hulka kostsid jälle nood imelikud kääksatused, mille päritolu mind intrigeeris. Ja nüüd nägin ma, et üksikul nurgajäril istus kääritud käistega noormees, hoides süles kandilist kasti või isevärki trumlit, värvilt küll musta, ent siiski karra ja hõbeda välklemisega. Kui mees ennast liigutas, tegi kast – kääks. Lauast hüüatati talle:

„Kas pillimehe kurk on kuiv? Mis sa seal üksipäini jõllitad, tule, asu jaole!”

Kutsutav tuligi ning kummutas suure toobi ühe sõõmuga tühjaks.

Minu meelest kestis pidutsemine tohutu kaua. Hakkas igav; kibelesin ja kippusin minema, aga ema ütles, et pean viisakalt istuma. Seda märkas õde, lahkus oma aukohalt, haaras mu sülle ja kandis aita. Seal seisis tollesama kirstu kõrval, mida nii mitmekesi vankrilt oli vinnatud, mahukas voodi patjade kuhjaga. Õde arvas, et mulle, väsinud pulmapoisile, kuluks nüüd puhkus. Ise ta istus voodiservale, jutustades midagi. Vaatlesin teda – valget jakilt, rohelist mirdipärjalt, ruuget ja pikapatsilist soengult, hõbedasõõrilist rinnasõlelt. Olin näinud teda ikka kas kitsaste käistega või paljaste käsivartega. Nüüd ümbritses ta randmeid kohev pitsivaht; õlad olid kõrgeks puhvitud ja tikandatud. Õde küll, jah… õde… kuid mine tea seda õieti – on hoopiski ehk ingel, nii nagu jutustati inglitest. Selle virvendleva mõtte katkemisega polnud mind ärkvel maailma jaoks enam olemaski.

Virgunud taas, nägin õues suveöist hämarust. Ma polnud üksi. Ema tukkus voodi peatsipoolel; haigutas ja äigas pihkudega uniseid silmi. Tõusis ning rututas mindki tõusma: pulmad veel lõpetada, peatselt algab kojusõit. Pidulaud oli ära viidud ning eestoa põrand lagedaks tehtud. Nooremad inimesed keerlesid ja trampisid tantsuhoos. Ma taterdasin kartlikult pillihelide poole, hoidudes seina ligi. Lõõtspilli olin ainult kaugelt kuulnud ja samal hoobil ka unustanud. Nüüd vapustas mind helide rohkus ning nende jõulisus. Mingit viisi ma ei tajunud, ei kahtlustanud sellise mõiste olemasolugi. Kuid mu ihu mõnules ning tulvitses ärevusest. Kükitasin pillimehe jalge ees – tombuke aimust ning sõnulkirjeldamata ootust. Kuidas haihtus pulmapidu, kuidas veimevaka toojate voor tagasi sõitis, see jäi ema teadule, kes mu suurrätikusse oli hõlmanud ning vankrisse viinud.

Kuna ma tollest pulmapeost palju vaatlusi ja muljeid kaasa tõin, siis jääb oletada, et olin varemgi vaadelnud ning muljeid kogunud, kuid talletanud need alateadvusse, vahest koguni alateadvuse tagamaile. Samuti toimivad alaarenenud loomad: nad omavad küllaldaselt teadmisi ja käitumise oskust, ilma et endale sellest aru anda. Vist sarnaneb inimese mälupind õlise või steariinitatud paberiga, mille peale ei hakka pliiats ega tindisulg. Kuid järsku keeratakse paberil teine külg. Sinna võib kirjutada, maalida ja kritseldada kui palju tahes. Tollest lehekeeramisest algabki inimelu teater, mille etendused kestavad lakkamatult, kuni kustuvad tuled.

* * *

Lapsele avaneb maailm otsekui suitsuse klaasi tagant harjumata silmadesse. Esimene maailma vaatlemine on vaistlik tähelepanu omistamine ebamäärasele kaootilisusele. See ei imesta meid ega häiri, kuid ahvatleb. Pikapeale joonistuvad sinna mõningad kontuurid, needki muutlikud ja piirjoonteta. Laps sirutab nende poole käsi – mitte tabamiseks, pigem tõrjumiseks. Mõtteid see ei ärata, sest see on lapsele omamoodi eimiskiks. Tunnetuste kompleks koosneb passiivseist osiseist ning võrdub ähmasuselt peaaegu nägemismeele saamatusega. Isegi nälga tunnetab laps ängistusena, mitte otsese söögiisuna. Võib ju olla, et ma eksin; kuid mu isiklike tunnetuste analüüs mõnedes eriseisundeis on mind sellele arvamisele toonud.

Laps ei ründa maailma, sest maailm ise läheneb talle ja ründab teda. Möödub mitu kasvukuud, enne kui laps välismõjudest tingitud tülikusi eritlema hakkab ja neile tahteliselt reageerib. Algul ta alistub passiivselt ebamugavustele, kuid on rahutu, kaitstes ennast nende vastu unne langemisega. Sellega tohiks seletatav olla, miks lapsed – kõigiti terved – ärgates enamasti nutuselt silmi avavad.

Esimeseks maailmaks on meile meie ema. Kui ema puudub, siis otsime teda ebateadlikult ja satume ärevusse. Meie ei küsi, kes on ema, sest ta on meile kõik: leebus, sujuvus, arm, julgestus ning meie olemusepärane hergus. Kõik imetajate liiki kuulujad alustavad elu otsekui kasvujätkuna ema elust. Kogenud inimene, kes on juhtunud poegivat kassi abistama, teab, kuidas märjad ning pimedad kiisukesed mitte huupi ei ukerda, vaid ronivad vaistlikult ema poole. Neid juhib sama mõistatuslik ind, mis suunab kala vette ja vihmaussi maa sisse. Kiisukesed piuksuvad, kuni leiavad emarinna. Emakassi üsasoojuses nad rahunevad.

Täpselt samasugune on ka inimlapse hakatis; tõeliselt veelgi abitum, sest tal puudub jõud roomamiseks. Igikauges minevikus – võib-olla miljonite aastate eest – pidi see olema teisiti. Tõenäoliselt tingib inimese ihulikku mannetust tema etteruttavalt arenenud intellekt. Instinktid võisid samal põhjusel nürineda, kuid mitte hukkuda. Ema jäi ikkagi meie olemuse põhiheliks, nii selle iiliks kui tuulevaikuseks. Pisike siil ei julge nina põhu alt välja pista, aga jookseb ema kannul kuhu tahes. Väike ahv hoiab ema kaelast kramplikult kinni; katsutagu teda sealt lahti kiskuda. Elevandivasikas – põrakas loom – kõnnib vabatahtlikult kaasa, kui püünistajad ta ema köite varal kraali veavad. Ema on ullikeste jaoks hiiglane, võimuküllus ning ustavuse kants.

Hiljem näeme oma kodus õdesid, vendi ning teisi majalisi. Oleme õppinud tundma nende pädevust ja saanud teadlikuks ka iseenda isiku pädevusest. Tunneme neid kuju ja käitumise poolest. Nad erinevad omavahel ning suhtuvad ka meisse teatud erinevusega. Hakkame neid usaldama; naeratamegi neile, sest nad ei möödu meist ilma et mõne liigutuse või sõnaga meile tähelepanu omistada. Ema ei sarnane ühegagi neist; ta ei kuulu teiste hulka; ta on üksainus; erand oma tervikluses, kelle poole tunglevad meie ihad, võlumõtted, aistingud… tunglevad ning auranduvad sealt jälle meisse tagasi. Pärastised kogemused õpetavad meile kaitsevahendeid ja iseseisvumist, aga ängistuses tahaksime olla ema kaitse all. Kui oleme juba tülikaks nooreks võrsunud, peab ema meile vahel ka vitsakimbuga lähenema. Õmbleksime endile kas või kolmekordsed vatipüksid. Kuid arenenud laps mõistab, et karistus ei tule emalt, vaid temast enesest. Ema ei ole meile kohtumõistjaks: ta on meie saatus. Ta kõnnib meiega kaasas hauani. Paljud raugad langevad surma eel lapseikka tagasi: kutsuvad ema. On neid, kes vikatimehe asemel näevad ema endale vastu tulevat. Kujutelm talutab nad õndsusse.

Isa astub lapse ellu küllaltki kauge vahemaa tagant. Ta on vastandina emale mitte sise-, vaid välismaailma figuur. Vastsündinud laps ei otsi isa; ei oskaks otsida teda ka hiljem, kui perekondlik elu ja inimlikud vahekorrad isa väärtust silmanähtavale ei tõstaks. Oleneb isa iseloomust, tema ellusuhtumise ajedest ja intellekti tasemest (mitte haridusest), milline vastastikkus sugeneb isa ja lapse vahele. Igatahes areneb kontakt isa ning lapse suhetes rohkem teadvuslikku kui tunnetuslikku kanalit mööda. Laps näeb, kuidas kõik perekonnaliikmed, isegi ta ema, isa kohtlemises suuremat enesekontrolli omandavad, ja teeb sellest juba õrnas arenguastmes teatud järeldused. Ema jääb muutumatuks – isa suurus kasvab. Poistele saab isast peagi autoriteet. Kes meist ei soovinud lausa maast madalast omada isa kasvu, isa väärikust ja isa teadmisi? Ema armastatakse, isale soovitakse sõber olla. Kui paljud noorukid kannatavad selle all, et isa neist mööda vaatab või kohtleb neid aina käskivalt! Pärastiseski elus kannavad nad endis veel haavumust.

Oleme juhtunud nägema perekondi, kus lapsed isa kardavad. Seda põhjustab muidugi isa valjumeelne, sageli jõhker, võimuahne ja paindumatu loomus. Säärased isad pole üksnes lastele türanniks, vaid hoiavad kõiki majakondseid, kui peremehe ohjad nende käes on, pingelises meeleolus. Teenijad põlgavad ja alavääristavad neid. Tütred põgenevad säärase isa eest, moodustades koos emaga salavihase rinde. Pojad löövad talle peagi oma tahtejõu rinnutsi vastu. Käes ongi küllaldaselt tuntud „kiusuperekond”.

Minu isa oli paraja habemega mees, kasvult kõrge ning silmapaistev, ehkki kõhnusse kalduv. Ta tugevad kondid oleksid võinud hoopis rohkem liha kaalu kanda. Iseloomult peeti teda sobivaks inimeseks: armastas vestelda ja heitis jutu hulka kuivavõitu nalja, nagu heidetakse kerisele aeg-ajalt leili. Lorijuttudesse ta ei laskunud ja ebasündsaid sõnu ei tarvitanud. Mitte kunagi ei avanud ta suud nilbusteks, aga pikantse lookesega võis ometi toime tulla, ilma et naised oleksid tarvitsenud silmi maha lüüa. Niipea kui ma kõnelemisoskuse olin omandanud, tavatses isa minuga just kui täisealisega vestelda: ei peibutanud, ei lausunud „lapse keeli” magususi, ei püüdnud mind meelitamisega võluda. Kõneles tõsise rõhuga, nagu huvitaksid minu lapsikused tedagi. Eales ta ei väitnud, et ma alles rumal olen.

See käitumisviis tõstis mu enesetunnet ja julgustas mind. Tahtsin kõigis isa tubastes talitustes asjaomane olla. Kui isa sedelgaid või päitseid parandas, olin ma talle nõu ja jõuga abiks. Isa teeskles, nagu oleks ta pidanud mind meistermeheks. Päris: „Kuhu see pannal sinu arvates tuleks paigutada?” Kui ma sootuks rumalat nõu andsin, lõi ta kahtlema… et mõnel pool tehtavat ka teisiti. Arutlesime ja katsetasime kahekesi. Vahel tabas mu arvamine ka märki. Siis ma ei kahelnud, et olengi meister, isa ainult õpipoiss.

Vahel tuli isa kas põllult või vallamajast üpris väsinult; mina aga täis ettevõtlikkust. Kihutada poiss kambrist välja oleks tundunud valjusena. Isa kavaldas: „Ma mõtlen, et täismeestele kuluks nüüd paras uinak. Löö sina ka sirgu. Pigistame silmad kinni ja ärgem lausugem enam ühtki sõna. Katsume, kumb rutem magama jääb. Aga kes varem ärkab, peab äratama ka teise.” Imelik see oli: sulgenud võistluseks silmad, polnud neis unehelvetki, kuid mõne minuti pärast viibis poiss juba õndsate riigis. Toimus muidki võistlusi. Mind nutusena nähes arvas isa, et ma pirisevat nagu põrsas. Õige nutt olevat vana orika joru, enne aga tuleb röhkida. Tõmbas pea õlgade vahele ja moonutas näo nii kärsaseks, et mul muud varaks ei jäänud kui naerma pahvatada. Ärgu pealegi unustatagu, et mu isa oli siis juba keskea lävest üle astunud.

Olin kuulnud kõneldavat, et mu vend Gottlieb, noil ajul Hugo Treffneri kooli kasvandik, olevat isale südamlik sõber. Isa vahtivat ikka Tartu poole. Ja kui isa korraks Tartu sõidab, viivitavat ta tagasitulekuga. Eks taotlenud siis minagi isa sõprust, sest poisikesepõlves oli vend mulle võrreldamata eeskujuks. Pean ometi möönma, et ma isale kunagi nii lähedaseks ei saanud, nagu oli seda vend.