Читать книгу Aegade sadestus - Karl Ast Rumor - Страница 6

„Kui sa paar aastat vanem oleksid, viiksin su randa,” ütles isa.

„Kas sina lähed?”

„Tuleb minna, muidu laseme särgede saagi mööda.”

Särgi, peamiselt kuivatatud särgi, tundis Karla väga hästi, aga „ranna” mõiste oli talle tume. Isa õpetas, et vaata Plaavjasse: seal polegi enam suurvett, oja ümber vaid virvendab vähekesi. See tähendab, et järv laguneb, ongi juba lagunenud. Nüüd tulevad särjed parajasti meie randa. Pärast lähevad nad Vene poolele. Ahvenad samuti, aga nende saak on alati kasin. Harva satub kalamees ahvenate summale, kuid selle eest võib neid kogu suve ning talve jooksul kasinalt püüda. Maitsev kala, kuid põgeneb võrgu eest. Hoopis teine lugu on tintidega: need lollikesed tormavad noota iga tuule poolt, tuule vastugi. Sikuta noota kas või rebenemiseni. Ometi kaovad ka tindid vahel ära ja siis otsi neid tikutulega.

Karlal oli järv veel nägemata. Järeldades isa sõnadest, et seal tinte otse tikutulega taga aetakse, läks ta kujutelu järvest hoopis segaseks. Veelgi veidram oli mõelda, et järv vahel ära laguneb. Aga kui isa seda ütleb, siis peab see nii olema.

Järgmisel hommikul vooderdas isa veovankri külgredelid laudade ning roguskiga, rakendas hobuse ja läks. Ema arvas, et tuleks mõned havid koormatäiteks võtta ja kui latikaid näed – siis ilmtingimata. Kuid lutsusid käskis mitte tuua: polevat nüüd süldikeetmisega aega raisata. Lõpuks lisas hoiatuse: Ole ettevaatlik! Kindlasti on sooteed alles vee all.

„Pole seal varem uputud, ei upu ka nüüd,” sedastas isa muretult.

„Ega ma sinu pärast… ma hobuse pärast. Vesi tõstab roikad ja haod üles… ruun võib kergesti jala murda.”

Hiljem, mil Karla ise nonde teedega tutvus, sai talle mõistetavaks, et ema hoiatus oli kõigiti põhjendatud. Juba Päevakestelt väljapääsemine oli vaevarikas. Tuli sõita külateed mööda, mis kulges Petseri suunas. Seal, kus lõppesid Päevakeste maad, asus päratu org tiheda kuusemetsaga, mille vahel vänderdas mudane oja, hüütud Piirojaks, sest ta moodustas piiri Päevakeste ning Riihora talu vahel. Silda oja kohal polnud laita, sest Päevakeste oli selle korrashoiust huvitatud, aga sillatagune leemendas nagu sügavaks rööbastatud poripeenar. Riihora Jass – suurtalunik, Karla ristiisa – oli korralikumaid mehi Oraval, aga pisut kõrgi ja kuivavõitu iseloomuga. Ta oleks läbisõidu oma künklikest põldudest täitsa keelustanud, kui poleks olnud tegemist „kaarditeega” – avalikuks kasutamiseks. Kõneldi, et ta igale möödasõitjale oma südames rusikat näitab, käitumiselt ometi sobiv ning viisakas. Mõlema naabri – Jassi ning Vidriku – vahel valitses tagasihoidlik sõprus, sest olid nad ju oma lastele vastastikku ristiisadeks. Ühiseid perekonnapidusid siiski ei peetud ning suhtlemine piirdus asjalikkusega. Vähe nägi Karla oma ristiisalt ja ristivendadelt muud lahkust kui – tere-tere, astu sisse ka. Võib-olla ilmnes selles tagasihoidlikkuses sotsiaalne vahetegemine, sest Riihora oli rikas, eraldanud oma maade rohkusest koguni rentniku jaoks krundi, Päevakeste aga kehvapoolne liigses soode külluses.

Riihora taga tuli veel üks org, ootamatul kombel mitte mudase põhjaga, vaid uhetud Orava järvedest laskuva oja allikase veega. Seal sõideti otse sõmerliivasel pinnal, rattad rummuni vees. Siis algas põlismetsa rööbastee, mis viis Setumaa küladeni. Sirgjoones ei ületanud vahemaa kolme-nelja versta, aga ringi sõites oli see pikk ning vaevarikas. Kõige halvem osa rännust langes järveäärsele soole. Kevadel ja sügisevihmade ajal oli seal raske teejoonest kinni pidada, tee kõrval aga lamasklesid sügavad hauad ning mülkad. Just neid oli ema mõelnud, kui ta isale hoiatusi jagas.

Isa tagasijõudmist oodati hiliseks õhtuks, ta tuli aga, ööbinud rannas, alles järgmisel pärastlõunal. Oli palganud kaks venelasest hobusemeest endale lisaks. Nii saabus õue kolm koormat kalu, hõbehaljalt sädeldes. Algas vastik töö, mida keegi ei sallinud: kalade rookimine. Kogu nais- ning meespere jõud asusid toobrite ümber, kuhu venelased kalu kühveldasid. Koormate sisemusest tuli sääraseidki särgi ja ahvenaid, kes ikka veel sabu viibutasid. Teiste hulka olid endid ka mõned turjakad kiisad poetanud; nende suud seisid pärani lahti just kui laulumeestel. Noad rookijate pihus vispeldasid ruttu, kraapides, lahates ning heites roiskosasid presentpalakatele. Ainukesed mativõtjad ning rõõmutsejad olid kassid, kes ahvatlevat lõhna aimates naabertalustki kohale ruttasid. Tormates neile heidetud saagi kallale, nad närisid veidralt – vist hasardist ja naudingust. Koguni Juku – tunnustatud koorekirnude revident – raputas särge turjast, nagu poleks ta enam nädalate kaupa toiduiva hammastesse saanud. Kuid kaua sa sööd – õnnetuseks saab kõht peagi täis; pingutad üle oma võimetegi, kuni neelud kõhust kurku tõusevad. Haruldase maiuse mant lahkuda ei luba kasse nende ürgne instinkt. Ei jää muud varaks, kui komberdada rookijate ümber ja oodata, et neile mõne suurema kala maks lisamaiuseks heidetakse, mille vats ikka veel mõnuga vastu võtab.

Hoopis teisiti suhtusid koerad kaladesse: võõrastasid, nuuskasid omamoodi nina ja urisesid venelaste poole. Uudishimu vaid hoidis neid paigal; tahtsid näha, kaua inimesed ise sellele ropendusele suudavad vastu panna. Üksnes Kaaro kõndis õue kaugemasse nurka, vahtides sealt halvustavalt inimeste askeldamist. Tema suursugune süda ja snobistlik vaim olid haavunud: oleks inimestel poolgi tollest noblessist, mis kuulub penidele juba kutsikapõlvest saadik! Venelased väitsid ometi, et neil püüavad koerad ise kalu, põlgamata elavat toitu.

Karla oli Kaaroga kaudselt solidaarne, jälestades ligaseid kalarappeid. Kuid päriselt ametita ei raatsinud ta jääda. Noa käsitsejana oli ta veel saamatu; otsis endale muud – ajaviitlikumat – tegevust. Suurematel kaladel olid pingul põied, mis osava lahkaja käe alt pooliti tervikuna välja lupsasid. Karla tohtis neid võtta ning talla all plaksuma lüüa. Revolvripauguna see ei kõlanud, kuid pauk see oli, kõdistades tallaalustki.

Rookijate töö kestis peaaegu poole ööni, mil tõusti ja käsi pesti. Siis löödi kalad, segatud „kivisoolaga”, tünnidesse soolduma. Nädal hiljem nopiti nad sealt välja, silmistati nööride külge ja riputati pikkade helmeskettidena räästaste alla kuivama. Tuul parkis nad vintsketeks, erilõhnalisteks kuivkaladeks, mis maitsesid oivaliselt nii keedetult kui küpsetatult, kõige suupärasemalt aga hapukoorekastmes praetuina. Vilunud maiasmokad sõid neid ka toorelt. Lihavaesele talutoidule olid kalad suvekuudel küllaseks lisaks. Mõned teenijad tegid palkamisel tingimuseks, et olgu vähemalt kord päevas kuivkala laual. Üksnes veidrikud ja peenutsejad ei osanud seda toredat toitu hinnata.

Kalade rappimine oli kevadel talu ainsaks ühistööks, millest kõik perelised osa võtsid. Muidu jagunesid ülesanded mitmesse harru. Meeste sammud suundusid juba varasele maaharimisele; tolleks ajaks saabus ka poolaastaks palgatud sulane tallu. Kuna põllud alles lumeminekule järgnevat raskust põdesid, poolenisti mudased, kurdid kevadekutsele, asuti esijoones aiamaade harimisele ja ummistunud kraavide puhastamisele. Juurvilja kasvupinnad kohendati ümber, rammutati värske sõnnikuga, künti ja jagati peenardeks. Seemendamine ja istutamine ei tulnud veel kõnesse ning jäetigi naispere asjaks. Kuid rehe ning talli taga asuv aiamaa, kus kasvatati varaseid kartuleid, värskendati üles, ergutati turvasmuldse lisandusega ja aeti vagudeks. Siis pudendati vagude vahele seemnekartulid – eriline tõug varakaid – ning mullati taas. Seda võtet kasutasid enamasti kõik talud, sest üksnes sel kombel jõudsid värsked kartulid toidulauale – enne veel kui põldkartuli väli õitsemiseni oleks jõudnud.

Soodsa ilmastikuga surusid põllutööd rututavalt peale. Niipea kui pind nurmedel hobuse kandmiseni tahenes, löödi adrad käiku – sügisel küntud põlde risti ning pikuti üle muldama; äkked kohe nende kannul. Vahepeal olid naised laudaloomi karjalaskeks korraldanud. Setu külade ühiskarju teati ammu juba pedajapaludes ning soonõlvakutel kõnnisklevat. Vähe leidus seal söödavat, kuid nälg öeldi kivi küljestki kiu kiskuvat. Hingemaa ribad ei andnud kunagi seevõrra saaki, et sellest loomadele korralikuks talve toiduks oleks piisanud. Koguni eesti taludes valitses kevade eel karisööda nappus, sageli otse kõlguste ning aganike tühjus.

Kombekohaselt peeti karjalaskmist pidulikuks sündmuseks. Paljudel pereemadel olid kunstid teadupärast, kuidas loomi ohtude vastu kaitsta: et lehmad verd ei kuseks, et lambaid sõratõbi ei tabaks, et sead marja ei jääks. Setude pool saadeti kari laulu ja mänguga karjateele. Papid põletasid sütepanne, külatargad pomisesid sortsisõnu. Päevakeste omadel polnud kusagilt pappi võtta ega tuntud ümbruskonnas ühtki nõianaist. Karjalaske elevus valitses ikkagi. Vasikatele, kes kasvumullikateks olid määratud, lõigati kõrva külge vastav tunnusmärk. Pullile, kes hulkuri kalduvusi omas, seoti krapp kaela. Piimalehmad harjati, mullikatel nüsiti sarvi. Vaadati hoolega, kuidas too või teine loom kõnnib – kas on tal ka õiget karilooma jõudu.

Karlale osutus too toiming elavaks huvi- ning õppeetenduseks. Tundis lehmi juba nime ja näo järgi, kuid imestas, et õues käitusid loomad võõrapäraselt: põrkasid kõrvale, kemplesid omavahel, ammusid ja nuusutasid üksteist, just kui oleksid kahelnud milleski. Kohe kui avati väravad, plagasid vasikad minema. Jooksid uisapäisa, loopides tagumisi jalgu õhku; sooritasid siksakilisi ringe väravaesisel kesapõllul. Karla, varem vahtimisest põnevil, lagistas nüüd naeru.

„Ära, poiss, naera midagi,” ütles talle õde Marie. „Vaat tuleval suvel lööme su karja… katsu siis, kuidas sa vasikatega hakkama saad. Nobedad loomakesed on nad küll, aga päris narrid… päriselt lapse aruga.”

Karlale tundus, et teda solvatakse, sest oli ju temagi veel laps.

„Sa paned minu vasikatega ühele… aga ise sa nutad… silmad punased… sest Juhan võeti kroonule.”

„Kes seda ütles?” pahandas Marie. „Oma arust sa seda ei võtnud. Kelle käest sa kuulsid?”

„Kelle käest?.. Küsi Mirjalt. Tema ütles.”

„Noh, selle lõhverdaja suu topin ma veel kinni.”

Mirja ise seisis siinsamas, nende selja taga. Noor naine alles, ta lajatas järsku vana vaterdaja lameda häälega:

„Ega timä tsüra halõtsemise peräst ei ike… tsüra võeti kroonu pääle, tulõ jälki tagasi. Timä ik tuuperäst, et koolitarõh, koh nimä laulmah käävä, tiugatas teda soldati mõrsjas.”

„Ja mis soldatil sinu meelest viga?” küsis Marie väljakutsuvalt. „Kroonumees on aus mees pealegi… mitte mõni vargapoiss, kes trellide taga istub. Mõtle enne, kui sa suu avad.”

Sellega oli heidetud kivi Mirja aeda, sest väheste nädalate eest mõisteti Mirja mees mõisa puude varguse pärast kolmeks kuuks vangi.

Mirjal polnud muud vastata, kui et „oleme kõik üte jumala latse… kiä türmäh, kiä kasarmõh. Jummal ja keisri umma kõigile ütelitselt hüä ja halva.”

„Sellega ongi su suu pandlas,” võidutses Marie. „Lapsed, ärge jagelege,” noomis ema. „Jätke kaikasõda meeste asjaks. Sina, Mirja, kas said külla sõna anda, et abilisi tuleks?”

„Sõna läts, a kas säält tulõjit om, tuud tulõ nätä.”

Jutu tuum seisis selles, et vajati abilisi lammaste pesemiseks ning pügamiseks. Sarvloomad olid aetud karjamaale, lambad lauta jäetud, sest neil tuli, nagu öeldi, talvekasukas maha võtta. Järgmisel päeval algaski too sikutamise ja siplemise sõda, tandriks õunapuuaia tiik ja selle kaldad. Lambad veeti vägisi, üks naine neid tõmmates, teine tõugates. Olgugi lammaste loomus juhm, olid nad taibanud, et midagi erakorralist on kavatsusel, ning panid visalt vastu. Vihma all seisavad lambad kannatlikult puntrasse koondunult, aga vette jaksab ajada neid üksnes kabuhirm. Määgida nad ei saa, sest ähmiga läheb suu lukku; jääb üle vändata jalgadega ning rabelda ihurammuga. Mitme inimese vägivald murrab vastupanu. Üks setu noorikutest seisis poole kehani vees, teised heitsid talle lamba. Siis nad asusid paarikesi vettinud looma küürima, küll palja, küll seebitatud nuustikuga. Pesust pääsenud lambad jäid päris taltsaks, ei taibanud villadest vettki maha raputada. Tallekesi pesti süles; nende nägu oli ahastav, sabaroots lõdises ning keerles otsekui vurr. Vastupanu nad ei taotlenud, mögisedes rohkem kitsetalle kui ute häälega.

Karla vaatles toda möllu innuka kaasaelamisega, hing pisut hirmunud. Sai utekestele kaastundlikuks ja otsustas lahingutandrilt lahkuda.

„Karlut, kuhu sa putkad?” hüüdsid naised. „Sinu kord tuleb alles. Ä’ä mine kuhugi.” Aga Karla kannad ei võtnud seda kuuldavaks. Kodus oli rahulikum ja kuivem. Ema keetis tanguputru, vispel pihus. Märkas, et poeg oli natuke ärevil, ning lausus: „Miks sa ära tulid? Ma näen, sind polegi veel küüritud.”

„Sina ka setu naiste jutuga… Kus õed on?”

„Vaata tahra ja lauda taha, ehk leiad.”

Ann ja Iida kõndisid kapsaaias, vanguga korv vasemas käes; istutasid taimi, siblides mulla nende juurte ümber lohkjaks, alustassikujuliseks. Karla tahtis teada, miks nad mulda kuhikusse ei kraabi, nagu see on viisiks tikerberide muldamisel. Sinul ikka miks ja miks, targutas Iida vastuseks. Kui sa isa tülitad, siis ikka – miks. Mõtle ise kah. Näed, kuidas taimekesed on longus, poolnärtsinud. Neid tuleb kasta. Kuhiku pealt jookseks vesi kohe üle. Ja mis asjata hulkumine see on? Katsu ka taimi istutada. Karla katsetaski, kuid õed ei jäänud ta tööga rahule. Pahurad tüdrukud olete, ei muud midagi!

Aed oli jagatud mitmeks osaks ning majade taga oli veelgi aed: igal viljaliigil oma ala ning omapärane lavaseadeldis. Kurgipeenardele olid veetud sügavad vaod, porgandi- ja peedipeenrad rehitud laudtasaseks. Aianurgas seisis kuhi musta mulda kõrvitsate jaoks. Mõni kunst või asi! Ei tea, mis õed endist õieti arvavad? Peavad endid ainukesteks tarkadeks. Antagu aiamaad minu kätte, siis alles näete. Kord ma nad võtangi.

Selle tarkusega lonkis poiss maja otsmiste akende alla. Seal töötas Mariest õde lilledele pinda valmistades. Maas vedeles mulluaastasi jorjenivarsi ja muid rootsakuid. Õde oli juba kaks ümmargust „klumpi” valmistanud ning ehitas nüüd nende taga, just kui kaitsemüüriks, pikka loogakujulist peenart. Polnud suur too iluks ohverdatud maalapp: majaseinast laudatarani. Klumpidele kuulusid jorjenid ja pujengid, pikale peenrale – kirjud lilled. Neist edasi – pisipõlluke „tokkrooside” jaoks. Päevalillede rida pidi leppima aiaäärega, vahtrate all. Ilus tuleb see küll, arvas Karla; uudistas, kas õde ka tema nimele ühe pujengi istutab.

„Enne emale ja isale, siis sinule!”

„Aga iseendale?”

„Mulle pole vajagi: ma olen ise ilus roos.”

Karlal meenus „soldati mõrsja”, kuid ta pidas suu. Tundis isegi kibedust Mirja vastu, sest lõpuks olid õed ometi kõik väga head; Marie ehk kõige parem neist. Kahju ainult, et temast soldati naine saab. Järsku… järsku… soldat ei tulegi tagasi ning õde jääb koju. Tõesti, tore oleks.

Mehi nähti nüüd vähe kodus, sest põllutööd olid läinud hoogu. Tõusti varasel koidikul, söödi külma toitu, alati üht ning sama: leivakõrvaseks kas pool heeringat või paar kuiva kala, vedelaks loputuseks vahel rõõsk, vahel hapu piim. Siis nad läksidki, hobused käekõrval. Tagasi tulid, kui päike oli tõusnud poolde lõunasse, millist tundi kutsuti „süümaoks”. Hobustele anti nüüd pikem puhkus; mehed ise uinusid napiks tunniks, „vitsutanud enne kered täis”. Lõunaks tuldi veel kord tagasi, kui tööjärg kodu lähedal püsis. Hobustele pandi vaheajaks heinamärss nina alla, külluse puhul – kaerakott pähe. Tukkumist ei võimaldatud kellelegi. Õhtul olid nii kündjad kui hobused tööst tüdinud. Talitati viimased päevatalitused ja rutati sööma. Naispere tuli lehmi lüpsmast ning kandis sooja toidu lauale. Siis alles pääsesid keelepaelad lahti, enamasti nalja heitma. Nüüd, setu noorikute majas viibides, lubati endile ka pisut lobajuttu: kes sulastest kellega magama läheb. Noorikud tegid põlastava näo: sihukesi kaisutada – noh, jäägu see Petseri suslanaiste asjaks. Karjapoiss itsitas naeru, ikka endale pihku, just kui poleks tal lahtist suud olemaski.

Kündjatel oli kombeks visata mullased jalanartsud trepi kõrvale. Mirja pidi need sealt koristama ja tiigis puhtaks loputama. Eales ei teinud ta seda mehi manamata. Sihukesed vedelvorstid! Kui nad oma soolikad peaksid ära kaotama, ei tõstaks nad neid ka maast üles.

„Korja kõke päält uma jutt põrmandalt üles,” urises Kauds.

Lühikesest ööst piisas suigatuseks, mitte nuumuneks. Uus päev oli vaid eelnenud päeva jätkuks – tüvest ladvani. Noorikud asusid lambaid pügama. Teati naerusuul vadrata, et Viljandimaal kutsutakse pügamist niitmiseks. Kui nad lambaid niidavad, tea, mis teevad nad siis rohuga: kas kitkuvad või ajavad habemenoaga? Naised ise polnud Võõpsust ja Petserist kaugemale saanud, aga jutud, mis potikaupmehed neile koju tõid, olid viljandlaste ja mulkide suhtes pilkavad, nende eneste murrakus – tiukavad. Lambad, kes pesemisel rüütellikult olid võidelnud, püsisid lambaraudade all vakka. Nende jalad seoti siiski kinni, et hõlpsam oleks neid küljelt küljele veeretada.

Karla luusiskles maja, õue ning aedade vahel. Kaaro tuli karja mant, tüdinud alavääristavast võidujooksust vasikatega. Andis Karlale hüppamise ja kuuehõlmast haaramisega mõista, et – kaome. Ilmsesti olid nad ustavateks sõpradeks saanud. Läksid Perve kõivu juurde. Peni niuksatas ja ründas kaske. Nüüd nägi Karlagi, kuidas puuokste vahel kõrbkoene orav neid narritas: kargles üles ning alla; aga kui heaks arvas mõnel oksal seisatada, siis näis nende poole sülitavat. Oi sind, võrukaela! Poiss püüdis kividega narritajat tabada, kuid kivid tõusid vaevu kase alumiste oksteni ja orav täksitas ning sülitas väljakutsuvalt. Koera haukumine tülitas teda vaid seevõrra, et sundida julma tembumeest oksalt oksale hüplema. Nii kestis nende mäng määratu aja. Viimaks läks orav kase kõrgeimasse latva ja sooritas sealt pika lendkaarelise salto. Maandus kopli sooveersel lausakul, paaristüvelise lättekase läheduses, kadudes krabinal selle okstesse. Sealt oli talle parastavaks naljanumbriks soovõsastikku lennata. Murul oleks Kaaro talle ehk kannulegi jõudnud, kuid joostes vahtis koer ikka tagasi, et Karla temast maha ei jääks.

Sõprade pettumus oli suur. Sammusid kõrvuti, poisil püksid rebakil, penil keel ilane. Ei läinud koju, vaid tulid põlluvahelise küüni manu. Karla nägi sealt, kuidas isa teispool madalat luhta tänavu aasta esimest külvi külvas. Koer mõistis ning juhatas poisikesele isani jõudmiseks kuiva raja kätte.

Külvitööd peeti talus kõige tõsisemaks, tähtsamaks, tundus, et pühakski. Isa ei usaldanud seda kellegi teise hooleks, sest – nii oli ta öelnud – vilumata külvaja kannul tärkas oras lapiliselt ja laiguliselt. Sina narrid põldu üks kord, aga põld tasub sulle kümnekordselt tagasi. Õige külviaja määramiseks arvestati kalendris näidatud külvinädalaid, uuriti kuu ilmeid ning peeti silmas mitmesuguseid märke taevalaotuses; taheti, et külvipäevadeks leebuks tuul ühtlaselt püsivaks. Poisike mäletas mullusügisesest rukkikülvist, kuidas isa endale seemnevaka kaela lõi ja äestatud põldu pidulikult ning armatsevalt silmitses. Vedas jalaga mulda tohlates ühtlased vaod pikuti üle põllu. Sirgeldas siis vaka kohale ristimärgi ja hakkas väheldase viskliga teri heitma. Tuul oli külvajale külvipärine ning külvipärine pidi olema külvaja lootuski.

Nüüd astus isa samuti sirgsammuliselt üle põllu ja ta parem käsi hoogutas ning hoogutas. Pühalik külvitöö oli isa kõrgele laubale otsekui uut kõrgust lisandanud, kinnitanud sinna uue enesekindluse. Poisike ei raatsinud sellest pilku kõrvale pöörata.