Читать книгу Aegade sadestus - Karl Ast Rumor - Страница 4

Korralik talu on tulvil tööd, aga mitte säärast üksluist ja rutiini rautatut kui tehastes, töökodades, kontorites. Teatud puhkudel langeb tublile tööinimesele küll pahmakas vaeva kaela, nagu linaropsimine, mis nõuab paigalseismist ja söömavahest söömavaheni üht ning sama jõulist käeliigutust. Üldiselt iseloomustab talutöid mitmekesidus: loomade hooldamine, aia-, põllu- ja heinatööd, kodu korrashoid, kütte varumine, suvised ja talvised veod ning palju muud. Talu töötab toimitsedes; rabeleb ülesannete kallal. Ka lapsed kistakse juba enne karja- ning kooliaega talu tegevusse. Kartulikoorimine, lõngakerimine, pilakus tule hoidmine ja pudrupaja juures valvepidamine on lapsele parajasti mõõdu järgi. Ma polnud veel kuueaastane, kui istusin igiigava kangaspuu vahel, ulatades niidepanijale lõngu kätte, või toitsin köögis udusulgseid kanapoegi. Mõni pisiamet oli üsna tüütu, teised vägagi ahvatlevad. Hakkasin maast madalast taluhuvidele kaasa elama, tuhnides neid toas ja leides neid õuest. Talu tõsidust ma veel ei mõistnud, aga nippeid-näppeid lasksin nagu liiva läbi sõrmede.

Olin juba pükstesse kasvanud nooruk, ehkki nood võisid olla mu esimesed püksid, mida oskas õmmelda kikkhabemega rätsep Kimm, sest ta polnudki õigupoolest rätsep, vaid vanade riiete parandaja ning kasukate lappija. Eks ta meisterdanud minugi püksid ema poolpeetud vöödilisest seelikust. Enne seda, päris noorelt, ma olin püksatu poiss, kes kandis särgi peal vaid villast vammust, põõnaga seljal ning kinnise vööga ümber keha. Ka too riietus oli meister Kimmi nõelast. Ta lappis vammuse külge isegi taskud – suurima uhkuse, mis mu otsekui rüütliks lõi.

Kodused hüüdsid mind Karlaks, kuni polnudki enam kodu ega koduseid. Võõrastele jäin ma veel täiskasvanultki Päevakeste Karlaks ehk Asti Karlaks. Seda nime pakuti mulle koguni siis, kui ma juba tuntud ajakirjanik olin ning hiljem, Riigikogude päevil, Võrumaal kihutuskoosolekuid mööda rändasin. Ikka valmistas see mulle rõõmu, eriti veel, kui vanad peremehed mind kõnetades sinatasid. Järeldasin sellest, et olin sallitud ja et mind Põllumeeste Kogude mehedki oma inimeseks pidasid. Kahju, et sa meie parteisse ei astu, tavatsesid nad öelda.

Kui Karla silmad juba nii vilunuks said, et ta ümbrust eritlevalt vaadelda suutis, siis nägi ta majatrepile astudes üliavarat õue, mis laskus libamisi soo poole. Elumaja vastas seisis suur ning kõrge rehi laiade väravatega kummaski otsapoolses osas. Karlale polnud enam teadmata, et rehe esikülje väravate taga oli samasugune paar teisi väravaid, mis viisid aiatagusesse. Või polnudki seal päris „tagust”, oli vaid lahmakas lisa-aiamaad, millega piirdus naabertalu õunapuuaed ja kus kasvatati peamiselt varaseid kartuleid. Rehe keskne osa – too suitsulõukase ahju ja mustade partega ruum – omas pisiruutudega akent, igavesti tahmunut. Rehe sindlikatus jättis rõõmsa ilme, sest seal hüplesid mitmesugused inimlähedusse hoiduvad linnud, varblased pererahvana tähtsat osa etendamas.

Õue soopoolsel madalal veerul venis õlgkatusega hoone, mitte põrmugi esinduslik. Nagu rehi, oli ka too ehitis kolmeks jagatud: keskel lahtine laoalune, kus hoiti vankreid, regesid ja põllutööriistu; otsmistest järkudest kuulus üks aidale, teine tallile. Tall oli madala lävega, ait selle eest tahuplankudest lavatstrepiga. Talliga peaaegu ühte kasvanud, asusid veel kaks väikest hoonet – sigalat, milliseid talukeeles „tsiapahtadeks” kutsusime.

Karlale tundus nonde pisimajade elanikkond mitmeti veidrana. Kui sigalate uksed suletud olid, kostis sealt vanade harjasloomade unerammusat öhkimist ja põrsaste öginat. Karla oli juba kuulnud juttu „seitsmest magajast”. Kas polnudki magajad ehk laisad orikad? Tõenäosena see tundus, sest vanad sead põõnasid enamasti viimsepäevaund, põrsad aga kippusid pahast välja, olid alati näljased ja käitusid söömamolli kallal ilma igasuguse kombeta. Alati tõusis suur madin, kui nad üksteist mollist eemale tõrjusid. Huvitav oli nende omavaheline läbi nina manamine. Karla mängis neile vahel vembu: haaras mõne põrsa tagumistest jalgadest kinni ja vedas mollist eemale. Ehkki loom pisike, piisas ta kilamisest kogu õuele. Vanade sigade sulus oleks siis otsekui püssirohukelder õhku lennanud. Kostis ehmunud röhkimine ja paha uks ning seinad krabisesid sõrgade tormlemisest.

„Ahah,” rõõmutses Karla. „Sain teid maa küljest lahti!” Aga siis hüüdis ema kusagilt: „Ära väätsuta notsukesi!” ja Karla vadis trepi peale tagasi.

Õue vasem pool külgnes lauda ja kõlgusega. Nende taga kulges üks päratumaid külateid, mis oli talule ka karjateeks. Lauda ja kõlguse vahe moodustas suvise loomaaia – tahra, mis kuivadelgi ilmadel tavatses virtsane olla, nii et sinna järjest uut põhku pidi laotama. Samast venis elumajani vahtrate rida, elurõõmsalt valkjasroheline. Keset õue kasvas kähar pärnapuu, noil ajul veel hoopis nooruslik.

Oleks Karla saanud kaugemale kaeda, siis oleks ta näinud, et õu ja hooned olid ümbritsetud aiamaadega – kapsavagudega, kaalikate, kurkide ja porganite peenardega, kirevalt õitsevate oavartega ning tuules hõljuva kanepipõllukesega. Oleks näinud talli ning aida taga vana õunapuuaeda, kus täpselt reastatuina seisid neli igipõlist puud jämedate, poolenisti nülitud tüvedega, pühalikud ja elutargad. Kõrges raugastumises nad õitsesid vaid ülekevadeti, andes aastase puhkuse korvamiseks küllusliku saagi – kaks neist mesimagusaid, teised hapukaid õunu. Nooremad puud – noodki juba sammaldumas – asusid aiaäärtes, mõnedel kähar kroon, teistel jämedad harakil oksad. Aia tagumist veergu, vastu sood, täitis kirsside ja toomingate tihnik. Ühel põlisel toomingal längusid oksad maani; nende alla oli paigutatud istepink ja kadakapuust tool. Kõik kõneles talu visast vastupanust aegade muutuvuses. Võis järeldada, et talus pidi valitsema toiduküllus, aga mõnede hoonete õlgkatused ja tavaline kooguga kaev elumaja kõrval reetsid, et talu rahaallikad olid kas üpris kuivad või vähemalt õige kasinad.

Elumaja oli suur, kuid talu vajaduste jaoks ometi väike. Telliskividest ja veskikivipoolikutest laotud trepilt viis lävi esikusse, mille vasemal küljel asus sahver; paremalt küljelt läks uks eluruumidesse. Otsene uks avanes kööki, kus kahelõukalisse pliiti olid müüritud suured katlad: üks neist loomatoidu keetmiseks, teine inimestele kuuma vee varumiseks. Kateldest ukse poole jätkus tavaline pliit raudplaatidest tuleavadega. Valgust andis kööki üksainus tagaseina aken, toogi alaliselt higine ning enamasti mõranenud ruutudega.

Pere eluruum koosnes ainult kahest toast, kuid oli valgusküllane tänu avaratele akendele. Esimene tuba, meie keeles suurtarõ, oleks kõlvanud põrandapinnalt kas või tantsusaaliks, aga sinna tuli mahutada nii palju vajalikku, et ikkagi valitses kitsus, eriti talviti. Tohutu leivaahi võttis hulga pinda enda alla. Ta lõuka kumerust laiendasid kummalgi küljel koldepesad ning süvikud, kuhu roobitseti söed ja tuhk. Tubli osa ahjuseljast oli paigutatud tagatuppa. Ahjupealse ning toalae vahelist ruumi täitis lõmmudest kistud laast- ja lõikpeergude lade naisperele tulehakatiseks. Orv ahju vabal küljel oli vist istumiseks mõeldud, kuid paigutatud liiga kõrgele; kõlbas lastele kükitamiseks ja üles-alla hüplemiseks. Nimeks oli tal „petsök”.

Toa kaht seina mööda venis kinnine plank-istepink. Päraseina akna ette oli paigutatud pere söögilaud, mille ümber paarkümmend inimest mahtusid istet võtma. Ülejäävat ruumi tuli kasutada ökonoomselt. Talvel toodi sinna kangaspuud ning kaks-kolm vokki. Eriliselt külmadel aegadel, mil aidas ja lakas magamine piinavaks muutus, pidi seal veel paarile voodilegi ruumi jätkuma. Lahtisi pinke ning järisid lükati paigast paika.

Teine tuba – „kambrõ” – oli peretoast kitsam, ainult kahe aknaga. Küljeakna juurde oli pääs peaaegu suletud, sest ta ees seisis trepiastmeline lillelaud mirtide ja muude roheliste kasvudega. Seinu kaunistasid odavad trükipildid ilusulgedest punutud raamides. Vana kellakapp tõusis põrandast laeni, hõbesihverplaat peas. Ta erines tavalistest kelladest selle poolest, et vedas oma mehhanismi vaid ühe raske pommi varal. Kaks käbikujulist lisapommi hoidsid äratamiskella valvel. Toda „raatust” peeti omamoodi maja uhkuseks, sest ta pärines kuulsa meistri Maydeli töötoast.

Karla tundis elavat huvi ühe rautatud puukirstu vastu, milles hoiti talule kuuluvaid raamatuid ning muud kirjavara. Kaane avades tõusid kirstust „tarkuse lõhnad” ja üliteaduste uimad, sest mu vend oli kogunud sinna vanad kooliea õpikud, ka ladina- ning kreekakeelsed. Kirstu kohal rippusid jahipüss ning püssirohusarv. Ka pühapaik oli tollel toal, eraldatud muust ruumist seinast seinani ulatuva eesriidega. Seal asus isa-ema voodi ning seda läbis ahjuselga mööda kulgev peenrakõrgune köögi küttetruupide õõs – „lesanka”. Palaval lesankal lebamine pakkus tervendavat naudingut nohusse ja külmistumisse sattunuile.

Mõeldes tagasi tollele mõnusale tagatoale, imestan, et sinna nii palju toda ja teist mahtus. Peale mainitud esemete seisid seal veel sahtlitega laud, kahe poolega riidekapp ja väheldane voodi juhtuva külalise jaoks. Korra ning puhtuse poolest oli „kambrõ” peretoast palju ees. Sinna kutsuti ainult väärikaid võõraid; tööd seal ei tehtud. Kui seinakell täis-, pool- ja veerandtunde haamerdas, siis kõlas see otsekui ajavalvsuse manitsus.

Talu elanikkond, inimesed ja loomad, ei tunnetanud üksnes õue ja hoonete suletuses kodumõnu, vaid neile kuulus mujalgi palju harjumuslikult omast. Koerad luusisklesid aedades ja õuetagustes, kus avastasid ühise huvi kilades ning haukudes kedagi jälitada, olgu selleks kas või paljas kujutelm. Kassid pidasid katustel ja haovirnades varblaste peale jahti, varitsesid kartulikoopa ja piimakambri ümber hiiri ning pidasid aru, kuidas perenaise keelust hoolimata koorekirnude ligi pääseda. Valgekäpalisel Jukul, üldisel lemmikul, õnnestus see tihti. Siis ta põgenes hiilimisi ega ilmunud inimeste ette enne korralikku näopesemist. Karla tundis küll Juku vempusid, aga kuna ta endagi ninaalune pisipattudest puhas polnud, siis ei hakanud ta ometi sõpra reetma. Juhtus koguni, et ta hädaohtlikel olukorril ise Juku vurrud koorevahust puhtaks küüris.

Suvel olid lahtised aknad kassidele kõrg- ning kaughüpete seadeldisteks. Talvel püüdsid nad võimalikult tubadesse hoiduda, pugesid vooditesse, riidekappidesse ja „lesankale”. Kui siis keegi saapatallaga vastu põrandat põrutas, hüüdes: „Kassid välja!”, põgenes neid müdinal ukse poole, aga ainult selleks, et peatselt jälle tagasi lipsata. Vahel peitis mõni neist enda voodi alla ööbima. Oli selleks Juku, siis ta hüppas vajaduse sunnil lähema magaja kallale tekki kraapima. Teised kassid näugusid haledalt, paludes väljalaskmist. Puhtusest kinnipidamine oli neile loomusunniliseks käsuks.

Karlale olid loomad meeleliselt lähedased. Mõista neid osutus sageli raskeks, sest nad ei kõnelnud. Vastastikune vaistlik üksteisest arusaamine valitses ainult koerte ja kassidega. Kõnet asendas liigutuste, häälitsuste ja silmavaatamise nüansirikas astmestik. Aga mis teha sigadega, kes alati maha vahtisid ja liigutustega mitte midagi ei ilmutanud? Samuti oli raske lambaid lemmikuiks lugeda. Neil kohevavillastel loomadel puudus initsiatiiv ja seiklusvaim; olid kas juhmilt taltsad või põgenesid kabuhirmunult. Ka lehmad käitusid laisalt ning vaimuvaeselt. Jõudnud karjamaalt koju, nad ruttasid jooma. Põuastel ning kasvuvaestel nädalatel keedeti nendele „süüm” – värske rohu ja sõkla keedis. Imenud kõhud täis, nad läksid tarasse lüpsjaid ootama. See osutus märguandeks kassidele, kes nüüd tara ette kogunesid – sugugi mitte asjata: nende jaoks oli sinna vana pann pandud, kuhu lüpsjad neile vahutavat soojapiimapealist valasid.

Karla oli vähemalt niisama maias kui kassid. Ta tuli valge savikruusikesega ning sai lüpsist soojema sõõmu. „Nisapiim” jäi talle eluaegseks maiuseks, samuti kui kuivatatud soolakala. Olles juba võõraid teid tallamas ja külastades sünnikodu vaid lühiajalise suvitajana, tõid helded käed talle aiamajakesse, kus ta hommikuti laiskles, juba voodisse lehmade ihusoojusest aurava piima. Sellesse mulksaks ta veel praegugi oma nina, kui seda saadaval oleks.

Mentaliteedilt erinesid hobused kõigist teistest koduloomadest. Olid taibukad ja kestva mäluvõimega. Päevaselt töölt tulles nad olid väsinud ning väherdasid enne talli minemist talliesisel liivasel väljakul; kallutasid oma rasket keret mitmekordse hoovõtmisega, kuni suutsid teisele küljele veereda. Heasüdamlikult taltsa meeleoluga nad suvatsesid üksteisele midagi lohutavat lausuda, popsutades mokki. Jõudeajal nähti neid koplipervedel kolavat või ristikheinapõllul köietatult värsket rohtu näppivat. Kui mitte seda, siis oli neile ajaviiteks tallilävelt pererahva talitusi silmitseda. Karla tohtis neile meelitamiseks pudedat leiba viia, mida hobused kostitaja peost oma jämedate mokkadega kuidagi ära „nooskasid”; nühkasid ninaga ta õlga ja nohistasid ta kaela sooja hingeauru.

Ikka ja ikka leidus lapse jaoks huvitavat ajaviidet, kuni kanad kõkutades partele kogunesid – ja käes oligi õhtu. Hoopis tuhmimalt, igavamalt, vahest nukramaltki venisid talvepäevad. Õue kattis paks lumi, mõned hanged seapaha katuseni kuhjunud. Loomi polnud näha, juhtumisi vaid irisev siga või pakase turjaga peni. Kanadki hoidusid aidatrepi lähedusse, nokad terade ja tangude puistamise ootel. Varblased olid endid kohevaks ja paksuks kühmutanud, ent ikkagi veel vaprad ja südikad. Ei külm jaksanud murda nende tuju.

Kaugemale küündivaks ajaviiteks oli poisikesele akna kaudu õue vahtimine. Kuid aknad olid kahekordsete raamidega, nende vahelaud madala samblaga vooderdatud, kummaski otsas soolatorbikud. Sellestki hoolimata kasvasid aknaklaasidel jäälilled, maalides ka aknataguse jäiseks. Inimesed tolles külmakahutuses olid kohmakad; sammusid raskelt, näod harvakult naerul. Iidast õde, noor tüdruk alles, läks aknast mööda – tömbakas, just kui kahest õlekoost koosnev, sest ta pea oli üleni suurrätti ja sallidesse mässitud, paljasnahkne kasukas puusade üle kohevil. Ka ema kõndis kuidagi varblaslikult; võis aimata, et ta sääred külmetasid. Väravatest saabus haokoormaid, mida labakinnastes mehed virna ladusid. Poisikeseohtu setu noormees – suvine karjus – oli pandud hagu raiuma. Kirves ta pihus vajus ning tõusis aeglaste noogutustega; kolksatamist polnud kuulda. Reheaknast ja – pajast vinetas suitsu, mis ei tõusnud kõrgele, kuid ei vajunud ka maha. Karla teadis, et rehetoas töötasid linaropsijad – setud; kütsid hommikust õhtuni ahju ning kõndisid poolküürakil parte all. Karla tundis ainult üksikuid nende hulgast, sest nood olid „talvesetud”, kes ei käinud päevilistena suvistel töödel; oli neil ju enestelgi hingemaa harida. Õhtuti punetas taevas loodekaarel, pakaseääsil hõõguvaks köetud. Varesed lendasid otse taevalage riivates ning laskusid kõige kõrgemasse kaselatva loodust vaatlema.

Õuest tuli isa tuppa – külm ja karune, kulmud ja habe härmatanud, vurrudes jäätilgutid. Ajas käed laiali ja õrritas:

„Külmälell saat’ sulle mutsö.”

Teeskles, nagu oleks kavatsenud poega emmata ja suudelda. Karla taganes, käed näo ees.

„Ei taha, ei taha külmälellä mutsö. Las tä mutsötas umma memme… mõtsah ja uarmõh.”

Külmalelle perekonda identifitseerisid mitmed kõhetud kujud, tähtsaima isiksusena nende hulgas külmamemm, kes pidi sarnanema lumememmega, kuid hoidus metsa, hooldades ja imetades seal hundipoegi. Pakase plaksudes aiateibais ning toaseintes öeldi, et külmalell laseb nippi. Karla polnud enam nii taibuta, et pidada kolle elavaiks olendeiks; aga pimedas ruumis oli ta ikkagi pelglik, sest talle näis, et jutt kollidest võib ise kolliks moonduda.

Pelu tasuks meeldisid Karlale kodused õhtud, mil pere eestuppa kogunes. Kõigepealt söödi ja vesteldi. Karla istus isa kõrval peremehelikus lauaotsas, tunnetades end tähtsa asjamehena, ehkki polnud võimeline täiskasvanute juttu mõistma, ammugi mitte kaasa kõnelema; loopis üksikuid lauseid, neidki märgist mööda. Laud koristatud ning põrand päevastest jälgedest puhtaks pühitud, algas hubane käsitöö. Üks õdedest kudus kangast; teine õde vuristas kasuõega võidu vokki. Kui aastasulane rehes linaropsijate juures ei viibinud, tuli tal hobuseriistu parandada või noatööd teha, olgu peergude kiskumine või muud taolist. Isa keerutas köisi või kablatas pastlaid. Naisperelised algatasid tujutõstmiseks laulu; saanud sellega hakkama, ei suutnud nad enam hoogu pidurdada. Isa laulis vahel kaasa, hoolimata et ta bass tütarde aldi ja soprani vahele vaevu sobis. Neitsik lõi setu lauludele „helü sisse” ning kontsert läks sageli õige mitmekesiseks.

Keegi ent vaikis ja vaikijaks polnud ükski muu kui ema, sest ta lauluhääl sarnanes kistavarre kädisemisega ning ta ise oli sellest teadlik. Ta ei osanud liiatigi „vahtsõid laulõ”, milliseid õpetati neljapäeva õhtuti meist küllaltki kaugel koolimajas. Tüdinud sukakudumisest ja lõngakerimisest, ta asus kirikulauluraamatut lugema. Tõmbus seejuures küüru ning võitles unega. Loetavale tekstile pobisesid ta huuled hääletult kaasa, mis Karlale nalja valmistas. Seda märkas ka isa, andes emale head nõu:

„Kuulõ, imä, loe tävve häälega, muidö kulutad asäta mokki.”

Ema aga lõpetas lugemise; vaatas korraks ringi ning kamandas:

„Latsõ, aig magama minnä. Hummõn jälki tüüpäiv.”

Kangakuduja lõi viimased tamplikud hoobid, ringutas ning tõusis. Vokkide surin vaikis. Iidast õde kahmas laualt pihutäie suhkrut ja sulatas selle magusaks veeks. See oli tema unerahu pulber. Teised mainisid: Näh, ta veel päriselt laps, kugistab suhkrut. Vanem õde Marie ja kasuõde Ann kogusid tekidkasukad sülle, soojendasid neid ahjusuu ees ja läksid aita magama. Iida eesõiguseks oli kasutada pakastel öödel tagakambri külalisvoodit.

Karla puges ema kõrvale kardinaga varjatud suurde sängi. Isa magas sängi välisel äärel. Kell lõi kaks hoopi, märkides sellega, et õhtu üheksandast tunnist oli saanud pool kümme. Ahjuseljast ning lesankast levis suigutavat soojust; seina taga koperdas ometi külmalell. Ema süleluses oli õndsalt hea ja muretu viibida. Nii lõpmatuseni sulav ja soe. Ning siis nood poolsosinal loetud värsid, alati ühed ja samad, kuid kordumises ometi uued: Piiri-pääri pääsuke… Kas on linnukesel muret… Üks-kaks-kolm, tuhk ja tolm. Lõpuks loeti tõsisem ja suigutavam värss:

Mõtted lindudest ja loomadest, pääsukeste suvisest talvest soojal maal ja hundipoegade lumme kaevumisest pimedas metsas hulgutasid lapse meele ebamäärasusse, kus une ja ärkveloleku rajajoon polnud enam tajutav. Oli veel, nagu oleks Juku köögis uut kutsikat õrritanud; aga too oli vaid päevase nähtuse järelnägemine kinnisilmi, ähmane vilksatus.

Kui kõik jäi vaikseks ning mõlemasse tuppa oli tihenenud pimedus, siis ärkas järsku üks kärsik hääl – ei tea kust, vist ahju seest. Rebenes nagu lahti ja sooritas kui hüppe – õnnevallatu. Kohe järgnes talle teine ning veel kolmas-neljaski, kõik nad metallina kilkjad, kuid mitte häirivad. Kriiskasid heledalt, öövalvsalt, siiski nagu uneledes. Vaikus tubades muutus hingestatud vaikuseks ning maja meeleolunes kuulatama iseennast – sügavas usalduslikus rahus. Aga kus peidusklesid kilgid päeva jooksul, see saladus kuulus ahju elutarkuse teadule.

Hommikul algasid majatalitused enne veel, kui valgenes päev. Karlale öeldi, et magagu ta edasi. Aga poiss oli loomult varatõusjate virgusega. Kuulis, kuidas avati uksi ja läideti köögikütteks pliidituld. Nüüd oleks võinud tõustagi, kuid öö jooksul olid toad jahedaks läinud. Akende taga õhetas härmane poolvalgus. Tuli oodata, kuni soojeneb lesanka ja kaetakse eestuppa söögilaud. Karla meelest oli too kõige igavam tund päevast. Süüdistas selles pikka talve.