Читать книгу Aegade sadestus - Karl Ast Rumor - Страница 8

Mädasoo kaldajoonel asuvaid talusid iseloomustas siirdealadele omane ilmete mitmekesidus. Põlvnemiselt olid need ju vanad eesti talud, kuid tingituna looduslikest iseärasustest ja setude ning venelaste asumisala lähedusest ristles siin mõjusid, mis ei ulatunud sisemaisesse Eestisse. Hariduslikud, usulised ja seltskondlikud huvid, kõige enam veel kuulumine ühise administratsiooni alla köitsid neid talusid teiste eesti taludega, vallavalitsustega ning kihelkonnakeskustega; nende majanduslikud huvid kiskusid neid aga suhtlemisse Petseri, Pihkva ja kalaranna venelastega. Setu element kuulus sinna endastmõistetavalt, sest setud olid ju külg-külgsed naabrid. Slaavipärased mõjud pookisid siinsete eestlaste kommetesse ning mentaliteeti tublisti võõrailmelist; tungisid nende keelepruuki ja suupärastasid neile rohkesti venelikke kõnekäändusid.

Sisendus polnud aga ühepoolne, vaid vastastikune. Kõige vastuvõtlikumad võrumaistele mõjudele olid muidugi setud. Hoolimata hingemaasüsteemile rajatud maakasutamisest, püüdsid setud oma põlluribadel eesti taludest laenatud võtteid rakendada, saavutades silmanähtavaid tagajärgi. Setu naised õppisid eesti naistelt kodukäsitöö kunstisid, kuid õpetasid ka ise huvitavate mustrite tarvitamist seal, kus võru naised seda veel ei teinud. Mitmed kudumisvõtted olid setudel muistselt omapärased. Venelastega ei saanud suhtlemine nii tihedaks kujuneda, piirdudes peamiselt äritsemisega. Tutvused rannikul olid kõigil taludel põlvest põlve kestnud; sel alusel arenes vastastikune üksteise mõistmine ja sallivus, mis ei jätnud ruumi rahvuslikule võõrastamisele, ammugi mitte vaenule.

Põhiolemuselt püsisid need Mädasoo ranniku talud, hoolimata võõraste tuulte puhumisest, ikkagi tüüpiliste eesti taludena. Tekkinud õige vanal ajal, olid nad sajandi vahetusel tõusnud kahe hobuse majapidamisteks, kuuludes suuruselt ja jõukuselt keskmiste hulka. Päris väikesi talusid Orava ja Kahkva vallas polnudki. Ühe hobuse talu võis tekkida üksnes talundi kaheks leibkonnaks jagamise teel, mida igati vältida püüti. Põllud andsid rahuldavat saaki, kui polnud tegemist ikaldusaastaga. Raskust valmistas talunikele peamiselt loomatoidu küsimus: heinamaad peaaegu puudusid või olid soolappidena krundi külge liidetud. Osutus möödapääsematuks kasutada põllumaad loomatoidu kasvatamiseks. Üks põldudest puhkas ikka kahe-kolme aasta jooksul ristikheina all. Rukkipõldudelt võeti enne külvi veel lisasaak haljaskaera ning viki näol, mis ei jätnud tulevasele rukkisaagile mõju avaldamata. Osta loomadele kunstsööta ei olnud noil ajul taludele veel jõukohane.

Rõhuvale enamikule taludest valmistas suurt kulu, ajaraisku ning ülearust tööd kütte- ja tarbepuude hankimine. Põline mõisametsa müür ümbritses nende maad nagu keelumüür, aga talule enesele ei kuulunud võsastikkugi, kust saunavihtadeks raagusid lõigata. Mõisad olid huvitatud raielankide müügist kroonule ja ülesostjatele; talumees pidi sageli mitmeidkümneid versti sõitma, et paari sülda puid koju tuua. Sääraseile erandlikele majandeile nagu Riihora ja Päevakeste olid metsasaadused heaks müügi- ja vahetuskaubaks. Nad said selle eest randlastelt odavat kala ja jää pealt niidetud sooheina, mis ei kõlvanud küll hobustele, aga oli kariloomade toitmiseks parem isegi odra- ning kaerapõhust. Päevakestel kõlkusid soolakalad kevadest talveni räästaste all, tõhustades talu toidulauda. Metsavaesed talud nägid kalu ainult seevõrra, mis venelased neile korviga koju tõid leivapätsi vastu vahetamiseks. Raha eest ostetud kala tuli peretoiduks kulukas.

Talundite rahasaak nõrises poolkuivi kanaleid mööda ega olnud ealeski rahuldav. Peamine tulu lõigati linade müügist; nende hind kõikus tujukalt ning mitte iga aasta ei võimaldanud täit saaki. Linasellid, kes Pihkvast ja Riiast kohale sõitsid, olid enamasti kelmid vennikesed: lubasid kauba sobitamisel viisakat hinda, aga kui linakoorem Petserisse toodi, algas kauba mahalaitmine ja šikaneerimine. Lina jagunes omadustelt mitmesse sorti, igal sordil eri hind. Sellid lahkasid linapundasid kõverate pussidega ja karjusid üle inimpeade üksteise võidu „treiband” ja „austreiband”, millest lihtsameelsed talumehed midagi arvata ei osanud. Vilunud mehed, kes ise linasortimist olid õppinud, lõid sellide „treibanditamisele” oma kuraasi vastu ning viisid küsimuse kas või kakluseni. Kohe tasandus sellide ninatarkus ja kauba eest taastati kokkulepitud hind. Mõned talunikud ei teinud üldse eelkaupa, vaid tõid oma lina väikeste kogustena müügile – tõusku turust päevahind. See oli ebakindel võte; võis võita, võis kaotada, olenevalt sellidele antud konjunktuurihinnast, mida ei teinud Petseri, vaid suured Riia eksportärid. Nii või teisiti, talumeestele jäi ikka tunne, et jälle löödi nahk üle. Aga leidus ka rõõmutsejaid, kellel korda oli läinud linade vahele kaalu tõstmiseks kive peita.

Teine talude tulu, sugugi mitte alahinnatav, tuli loomade müügist. Juba piimakarja värskendamise huvides viidi sügiseti paar vanaksjäänud lehma, juhtuval korral ka pull või mullikas, laadale, kui mitte otse Petseri lihunike hoovi, kust saak Pihkva ning Porhovi poole edasi transporditi. Enamasti ostis rändlihunik looma juba talu karjamaal. Toodi aga loom huupi müügile, siis tingiti ta hinna pärast pool söömavahet. Ja ikka lahkus müüja veendumusega, et „jumalamuidu võeti käest”. Üksikuid loomi läks ka Tartu lihunikele. Seda loeti mingipärast noobliks kaubaks, kuid raske oli Tartu lihunikke tabada, sest juba Räpinat pidasid nad liiga kaugeks laadaplatsiks.

Perenaiste jaoks oli lehmamüük punaste silmadega nutupäevaks. Kuidas sa saadad oma truu karilooma, kellesse olid armunud ja kelle eest olid hoolitsenud niisama hästi kui perekonnaliikme eest, majast minema – halastuseta lihuniku saagiks! Lahkujale murendati pereleiba, lasti tal seda kausist ja peopesast mugida… saatjal vesised silmad põllehõlmas. Aitüma sulle, Maasik või Ristik, iga piimatilga eest… aitüma sulle rõõmu eest, mis sa meile valmistasid… aitüma ilu eest, mis sa karjamaale olid. Ei saadaks sind küll minema, aga ma olen vaene, ei saa anda sulle armuleiba. Laadavankri pärasse seoti tavaliselt ka kevadine vasikas ja lammaste paar. Nende saatmine polnud nutune toiming, sest need ei jõudnud veel perenaise südamevaraks kasvada.

Jõulude eel- ja järelajal nähti Mädasoo talunikkegi kreslaga reel Tartu poole sõitvat; lumeteega võis seda lusti endale lubada: mässida tapetud siga otsekui kollakas-sile pühade nukk valgetesse linadesse, jätta tal ainult kärss nähtavale, ja panna ta siis istukile kas või iseenda kõrvale. Märsi alla – seda ei nähta küll, kuid aimatakse – on peidetud külmutatud haned; kui perenaine lahke oli, siis ka pütike võid. Tartu kaupmehed tulid selliseile talunikele juba Luunja teel vastu, peatasid neid ja kõnetasid mehkeldavalt: „Selle papaga olen ma ikka kaubale saanud, maksnud talle head hinda ja saanud ka head vastu. Mis muud kui uuesti käed kokku!” Talumehed aga umbusaldasid; ehk on turuhind etem. Oli raske, üliraske otsustada! Iseasi, kui müüdavat jätkuks kogu aastaks. Kahjuks oli seda ainult kasinalt.

Lisame sellele vaid mõned koormad punaseid kartuleid viinakoja jaoks. Võinaelakesi ja kanamune ei arvestatud talu tulude hulka; nende eest laekuvaid rublakesi ning kopikaid peeti perenaise „põllerahaks”.

Kaks korda aastas tuli tasuda talu ostuhinna osamaks ja selle intressid. Kuidas veeretatigi viie- ja kümnerublaseid kuldlutikaid näpu vahel või krõbistati paberraha – ikka oli seda vähe. Kehvemad talunikud hankisid talvel palgatööd: vedasid mõisa metsaraietelt liipreid ja palke raudtee laoplatsidele ja lõid kaasa isegi viinaveovoorides. Seda halvustati ning loeti talule alandavaks, sest talu asjaks oleks pidanud olema tööd anda, mitte tööd hankida. Lausuti etteheitvalt: kui talud kisuvad talvise palgatöö endale, mis peavad siis kandimehed ja pooleterakad peale hakkama? Sajandi lõpuaastad olid paljudele majapidamistele ometi nii kehvad, et ei tulnud küsimusse, millest too või teine rubla lõhnas.

Ametlikes teadaandeis tihenesid oksjonikuulutused. Kui mõne talu eest kolm maksuterminit lasti tasumata mööduda, siis oli mõisal õigus selline talu sundmüügile ajada. Oksjonihaamrit kardeti hullemini kui hoonete mahapõlemist, sest tuhast tõusid jälle seinad ning katused, aga oksjonil müüdud talu just kui neelati ära: omanik ei saanud sealt enam midagi tagasi; paremal juhul vaid vallasvara, kui selle vastu lisanõudmist polnud tõstetud.

Vastastikune tulekindlustus töötas rahuldavate tagajärgedega. Kassa tagavarad polnud tähtsad. Et juhtuva ülekulutuse puhul puudujääk liikmete vahel proportsionaalselt kindlustussumma suurusele ära jagati, siis ei tabanud maks kedagi ülekohtuselt ning kassa püsis järjest priske tervise man. Pihkva mailt saabus sageli kerjusperekondi, kes kaebasid, et nende varandus on tuleroaks langenud; enamasti tuli neid kaks vankritäit korraga, lapsed kaasas. Eestlane oma lihtsameelsuses ei jätnud kedagi abistamata. Raha säärastele nurujatele ei antud, küll aga karnitsakaupa jahu ning rukkeid. Eestlane ise ei kerjanud ealeski tulekahju ettekäändel. Tavaliselt ei lubanud ka setu endale sellist lodevust.

Võrreldes popside, kandimeeste ja saunikute kitsikust taluomanike muredega, leiame korraliku talumehe põlve kuldse põlve olevat, eriti säärastes majapidamistes kui Päevakeste oma. Maata perekondade äärmist viletsust põhjustasid korratud tööolud. Suvisest teenistusest ei jätkunud talviseks moonaks. Tugevad noormehed võisid metsades tööd leida, ehkki mõisad endil alalisi metsaraiujaid pidasid. Tasu metsas oli nii madal, et sellest ainult töötaja kõhutäiteks piisas. Vanadel ja vananevatel meestel polnud tööd loota mujal kui taludes; seda sattus neile harukorril päevaks või paariks. Suurema osa ajast veetsid nad oma suitsuonnides laisklemise ja uimitsemisega. Jäid põduraks, kaotasid energia ning elutahte; olid kevadel alatoitlusest nii kurnatud, et tuigerdasid hädistena. Talumehed pidasid neid käppa imevateks karudeks, süüdistasid laiskuses, halvustasid. Mäletan, kuidas mu isa, kes olusid pisut teadlikumalt oskas hinnata, teiste peremeestega valla- ja koolimajas vaidles.

„Teie tulete ikka laiskuse jutuga… Ikka teil – laiskus kuradi peapadi. Aga kui inimene sunnitud on laisklema, keda süüdistada siis? Iga nälginud hobusenäru on laisk, sellest saate teie aru. Aga et inimene samuti ära udjatakse, niisama ära nälgib, samasuguseks setukaks muutub… seda ei taha teie mõista.”

„Mingu tööle,” tsuskab keegi vahele. „Ah sina oled kõva tööandja!” hakkab isa ägetsema. „Palju sul on praegu kodus võõrast tööjõudu?”

„Sulane on…” „Seda ma tean. Aga miks sa mitut sulast ei pea?”

„Kurat!” ägestub vastuvaidleja omakorda. „Mitut ei pea?! Kust mina nendele palga võtan? Ega ma asjal ometi raha kükita.”

„Seal too lugu ongi. Raha kükitamas sa ei käi, palka maksta ei jaksa. Aga ma saadan sulle homme kümme töölist, kes palka ei taha… ainult tööd ja süüa. Kas oled nõus?”

„Mis magasiaidaks sa mind pead? Et ma muudkui ladugu valla orikatele tsagemed nina alla. Pole oma perelegi toitu ninaga loopida. Tema – ma saadan sulle kümme! Ära narri!”

„Seda ma tahtsingi sinu suust kuulda!” võidutseb isa. „Teie kõik mõtlete ainult oma asja, aga mina pean hommikust õhtuni vallarahvaga jagelema. Ma tean, keda ja kust king pigistab. Töömehi meil on, aga nälg on meil kah! Niisugune on kallis kord, mis parunid meie maale toonud. Aga mustavatimehed, Saksamaa lambavargad, kiidavad kantslis seda pealegi heaks.”

Ikka leidus mehi, kes mu isale appi ruttasid. „Vallavanemal on õigus. Mõisade all on niipalju maad, et vares ühest äärest teiseni ei jaksa ära lennata… aga töömehel pole krunti hammastega haaramisekski. Kuradi värk meie maal!”

Valitses äge venestamispoliitika, parunite sõimamiseks olid suuvärgid lahti. Luterlike pastorite solvamist võidi isegi riigitruuks meeleavalduseks pidada. Absoluutselt püha ning puutumatu oli vaid Vene riiklus ja tsaarivõim. Selle varjul valitses kõikjal viletsus, meie maal mitte sugugi teravamal kujul kui Moskoovias eneses.

Talude kiratsemise kaudseks põhjuseks oli maailmaturgudel valitsev põllusaaduste hinna madalseis. Kodustest teguritest langes suurim süüosa primitiivsele maaharimisviisile. Põllutöömasinad puudusid täielikult. Kunstväetistest tunti ainult luujahu, tšiili salpeetrit ja Irboska kipsi; nendegi kasutamises puudus teadlikkus. Harjumus ja meeled polnud patriarhaalsest kohtlusest veel vabaneda jõudnud. Kui poleks olnud maksukoormust, palgaliste pidamise ja inventari uuendamise kulusid, siis oleksid need talud võinud täielikus isoleerituses püsida, sest toidu ja kehakatte poolest nad rahuldasid endid ise. Aga maailm ümberringi polnud enam primitiivne. Rahamajanduse ringvool oli ajanud oma tuiksooned ka Maarjamaa põllumajandusse, ilma et sellega oleks kaasunud vajalikku hapniku juurdevoolu. Valitses karjuv rahanälg. Kui mõni haruldane ihnuskoi talletaski kurnast pigistatud rublasid, siis jutustati temast, et tal seisavad hambad rohkem varnas kui suus: perele antavat näljatoitu ja talutütred vahtivat kurjade silmadega isegi vabadikulapsi. Teenijad põgenesid sellistest taludest ja täismees ei läinud sinna sulaseks.

Poolenisti patriarhaalne elulaad ja vanamoeline majandamine ei olnud küll enam kooskõlas aja uute tendentsidega, kuid sisaldas püsivust ning stabiliseerivat võimet, sisendades talu meeleoludesse enesekindlust ja sõltumatustunnet. Kõik, mis toiduks ja kehakatteks hädavajalik, valmistas talu endale ise. Lamba seljast võetud vill pesti, kraasiti, vammutati ja kedrati lõngaks ning kooti kangaks kodusel jõul, koduste abinõudega. Samuti rändas lina läbi leotuse, pleekimise ja kolkimise vokkidesse, keridesse ja soapilbastesse, kuni paugutati kangaspuil riidekangaiks ihu-, voodi- ja lauapesu jaoks. Jätkus selleks niihästi tahet kui oskust. Villaste riiete õmblemiseks toodi tallu rändrätsep, tavaliselt kahe selliga. Nad sõid perega ühises lauas ja magasid rehe- või tallipealseil. Tasu ei makstud nendele tükitöö alusel, vaid kulutatud tööpäevade eest. Kibedal hooajal võtsid rätsepmeistri sellid talu välistöödestki osa. Läbisaamine inimeste vahel ei olenenud mingist reeglite rangusest, vaid puhtinimlikest ajedest. Valitses lihtsus, ühetaolisus.

Praalimist ja uhkust ei saanud olla: püüdlused ja saavutused paistsid läbi, üldiselt nähtavad, just kui pihu peal. Kui keegi oleks mingil moel tahtnud teistest toredam ja silmapaistvam olla – miks mitte! Kuid leppigu, et teda veidrikuks hakati pidama. Olude äkked äestasid ühiskondliku elu välispinna ühetasaseks. Mehed käisid kevadest sügiseni linases särgis ja takupükstes. Eriliselt jahedatel päevadel tõmmati särgi peale kuub. Jalatsitena kandsid nii vanad kui noored „tsuugi”, s.t. pastlaid, mille nööridega ristati säärte ümber linane jalarätik, võõrsile minnes põlvini ulatuvad kirjud sukad. Pühapäeviti löödi ennast „vormi”: kodusest riidest ülikonda, tavaliselt hallivärvilisse, ning kollastesse säärsaabastesse. Kaela seoti sitsrätik. Juhtnahast saapaid kandsid ainult jõukamad perepojad ning vallaametnikud. Tavalist saabast kutsuti „kalavinskiks” ehk „ostaskovskiks”; neil oli hoburauakujuline kabi kontsa all ja jämedapealised naelad taldades. Krabedal pinnal nad prõksusid, heitsid tulesädemeidki. Üksikud „viksid” noormehed, nagu Päevakeste talu uhkeldav sulane Kauds, lõid endile paberist krae kaela ja „maniski ette”, manisk samuti paberist. Sellega nad tõusid argipäevaseisusest pühapäevaseisusse; pruudid ei jätnud seda tähele panemata. Ülimaks uhkusesemeks loeti vestitaskust taskuni ulatuvat uuriketti, küsimata, kas uuri oligi selle küljes.

Talvel kandsid mehed välise riietusena kas pruuniks või valgeks pargitud lambanahka kasukat. Kalavinskite asemel kanti nahaga päitatud viltsäärikuid. Vingtuisuse ilmaga pikemale matkale minnes löödi lontkübara peale veel vene „baslik” ehk „torba”, mille pikad hõlmad keerutati kaela ümber. Kuidas pakane vahel paukuski, ei pääsenud ta selliselt rõivastatud mehele ligi. Linnakehvikule oleks korralik talvevarustus ränka vaeva maksnud; taluteenistujatele tuli see poolmuidu kätte, sest tavaliselt pidi talu rahapalga lisana andma ülikonnatäie riiet ja kolm või neli pargitud lambanahka. Õmblemine heideti ühiskahasse talule töötava rätsepaga. Karjapoistele maksti palk natuuras jahu, tangude, kartulite ja kapsastega; kombekohaselt käis sellega kaasas ka paar naela villu ning leisik linu. Polnud väike koorem, mis karjapoiss vanematele moonana koju sõidutas. Elu oli omandanud kogemusi ja loonud traditsioone. Tänu sellele püsis ka kehvikust kehvemal hing sees; näljasurmajuhtusid ei tuntud, ehkki puudus ühiskondlik hoolekanne ning sotsiaalseadusandlus. Äärmistel juhtudel määras vallavalitsus „magasiaida” salvedest toetust või saatis mõne vanainimese „külakorrale” – talust tallu toitu ja öömaja kerjama. Talud olid kohustatud selliseid priikostilisi vastu võtma.

Koduse korrashoiu ilme olenes talu naispere omadustest. Kui majas oli täisealisi peretütreid, valitses tubades ja köögis puhtus ning kord: põrandad küüritud, akende ees lillelauad, pannid-pajad läikima löödud; teati ju, et lohakal tüdrukul oli raske õiget meest ohjata. Kosja korral võis peiupoisi pilk tüdruku veetlusest pimestatud olla, aga kosjaisa tuhnis ja nägi kõik – ka voodite ning kappide alla. Abilisteta perenaisel pidi palju majanduslikult ebaolulist unarusse jääma maja nägususe ning veetluse arvel. Rahvasõnaks oli: ega ilu saa patta panna. Laidetavad ja halvustatavad kodud olid need, kus puudus perenaine, kus vallaline mees pidas maja naisteenijate abiga. Seal võis jõulu ajal veel jaanipäevase mustuse jälgi näha.

Teati jutustada vanapoisist, kes oli omaette vägagi kange mees: soetas igale naisteenijale, ka karjatüdrukule, lapse. Hiljem mangunud ta kallal mitmed peatoiduse vajajad – ikka vallakohtunike ning vöörmündrite õssitamisel –, nii et mehe unedesse oksjonihaamri paugutamine tekkinud. Võtnud siis hingerahu taastamiseks kõik oma sohilapsed ja sohinaised talu leivale. Järgnenud õnnis põli, talu õitsedes Eedeni aiana. Nii vähemalt olnud see loo esimestel aegadel. Loo pärastisel poolel oli teine versioon: naised kakelnud, lapsed lärmitsenud, koerad põgenenud kodunt. Talu põrguks pöördunud, ei jäänud mehel muud varaks, kui võtta nöör ja otsida paras oks.

Lugejad taipavad juba, et see lugu polnud pärit Mädasoo ranniku taludest, vaid võõrsilt toodud nali, vist mulgimaine anekdoot. Mädasoo rannikult oleks palju veetlevaid lugusid kirja panna, näiteks: mu ristiisa Riihora Jassi karjatarasse tekkis ühel sügisevihma ööl kuninglikult ilus vasikas; kasvu poolest küll pisiloomake, kuid targa ning sädeleva pilguga. Lähemal silmitsemisel selgus, et tegemist polnud karilooma vasikaga, vaid metskitse orvukesega. Üks lehmadest adopteeris ta endale kasulapseks, hoidis ja imetas teda. Oli varemgi juhtunud, et metskitsed segunesid karjamaal vasikate kilda, kuid kadusid sealt kähku. Tookordne ullike-orvuke jäigi kariloomaks ning talvitas Riihora laudas. Kevadisel karjalaskel läks temagi koos teiste loomadega karjamaale, kuid ei tulnud sealt enam tagasi.

Kahjuks olen ma nende lookeste jutustamisega õigest vesteainest kõrvale kaldunud. Tahtsin pühendada veel mõne tunnustava sõna tolleaegsetele talunaistele, kelle erksus ja tundelisus hingestasid nonde muistsete kodukollete argi- ning pühapäeva elu. Alalised majanduslikud mured jätsid vähe võimalusi koduse mugavuse eest hoolitsemiseks. Meeste mõte kulges külmasjalike aineliste huvide suunas, aga talude naishinged jäid olude tõkkeiski ilu ning soojust janunevaiks. Polnud keegi neist kuulnud imetaolisi sõnu rakenduskunst, sisedekoratsioon. Ometi innustas neid kodukaunistamise tung harrastama käsitöid, mis olid kõrge kunstilise väärtusega, ilma et tegijad ise seda oleksid aimanudki. Kuuldus uutest kangamustreist ja tekikirjadest levis kiiresti; neid hangiti viibimata ning peeti omavahel aru, kuidas neid otstarbekamalt peeltele rakendada. Iga talu püüdluseks oli omada nägusaid voodivaipu, peenmustriga laudlinu, pitskardinaid ja väljaõmblustega vaheriideid. Hool ja armastus, mis talletati igasse säärasesse esemesse, lõid just kui omaette õhkkonna, kust levis soojust ja sujuvust.

Lõpuks – need talud ise. Mul on kiusatus võrrelda nende olemust tüvekate vaigupedajatega. Nad seisid oma paigal näiliselt muutumatuina, aga neil olid sügavad juured ja erisugune aja kalestatud ramm. Tuul vintsutas neid, suutmata laastata neid paljaks. Iga aasta pookis neile uue kasvupügala, võib-olla millimeetripikkuse, ent ikkagi rohelise. Nii nad kähardusid, samastanud oma saatuse rahva saatusega.

Südamete muinasjutus nad kasvavad edasi.