Читать книгу Aegade sadestus - Karl Ast Rumor - Страница 10

Venelastega – mõtlen Pihkva järve kalureid – olid meie suhted rajatud asjalikkusele. Meie kodusesse ellu ei ulatunud nende mõjustus. Vene naisi nägime vaevu kunagi õue astuvat. Mehi tuli ja läks, enamasti kahe-kolmekesi kambas. Kui oli käsil külale küttematerjali ja ehituspuude hankimine, siis ilmus suurem salk mehi, leivakotid turjal ning kirved vöö vahel. Mõni üksik vaid nende hulgast purssis eesti keelt. Mu isa vestles nendega nende eneste keeli. Käidi metsas ja tingiti üksteisest etteruttavalt – mitte niipalju hinna-, kui veotingimuste pärast: kas talu on nõus märgitud saagi metsast välja tooma ning koos hagudega nendele koju vedama. Vahel juhtus kaup pooleli jääma; siis rändas salk edasi, lootes mõisametsnikuga soodsamalt toime tulla. Käte kokkulöömisel asusid mõned mehed meie rehetarre ning läksid järgmisel päeval metsatööle. Hooplesid küll, et nad sussitavad ise endile ahjupaistel toidu, kuid tegelikult keedeti kartulid talu köögis ning keev vesi „tšaikuuks” viidi samuti köögist. Vastutasuks tõid nad meile kamaluga tuliseid küpsekalu. Olid tublid töömehed ja usaldusväärsed inimesed.

Käisin alles esimest talve külakoolis, kui mu isa sunnitud oli suurema osa head palgimetsa maha müüma. Selleks ilmus ostja kusagilt Pihkva järve tagant. Pidi olema rikas hangeldaja. Seda reetis tema välimuski: uhke karakullmüts, ühtlaste triikjoontega lakksäärikud, piibrinahkne kasukakrae ning – mis peaasi – jäme kuldkett üle kõhu, ühest vestitaskust teiseni, ja keti küljes kuldkapslites ripatsid, üks neist jumalaema kujuga. „Tsuhna keelt” ta ei osanud, kuid kippus olema jutukas; õppisin tema käest rohkesti vene sõnu. Õhtuti ta istus meie tagatoas ning jõi tulikuuma teed, ikka suhkrut kõrvale hammustades nagu kõik venelased. Kui suur oli ta põlgus palja suhkru vastu, nähtus sellest, et suhkrutükikese keelele jäädes sülitas ta selle teeklaasi. Meil oli viietoobine „samovar”, mida tuli täita vähemalt kaks korda, enne kui mees janust jagu sai. Magades krigistas hambaid ja mainis „bo žet” – jumalat. Too võis olla jõulude paiku. Juba jaanuaris tuli baarin uhkelt tagasi, sõites õue spordisaani ette rakendatud traavliga. Varsti ilmusid ka kümnikud ning takseerijad, sest palkide ja liiprite hinda arvestati kuupjalgade põhjal. Oli ekspluatatsiooni avamine, ühtlasi ostuliikude võtmine. Meie perest istus ainult isa võõraste seltsis lauda. Oli keedetud palju kartuleid, hautatud kapsaid sealihaga ja küpsetatud mitu pätsi kalatäidisega pirukat. Võõrad sooritasid hulga kummardusi tühja seina poole, kus nende arvates ikoon oleks pidanud rippuma; lõid esimest napsi rüübates ristimärke rinna ette: ikka – andku jumal müüjale ja ostjale, andku jumal kõigile meile. Keset lauda seisis viietoobine kroonuviina pudel, millest märjukest teeklaasidesse valati. Ei peetud sündsaks kaks korda ühest klaasist rüübata, vaid lasti klaasidel ringi käia. Kõnelus elavnes, aga ristiheitmine jäi järjest harvemaks, kuni ununes hoopiski. Söödi isukalt ja kiideti perenaist.

Mina, poisike, vahtisin pidutsemist põnevi silmi pealt. Märkasin, kuidas igal napsitajal oli oma võte vodkale lähenemiseks. Ihnuskoid, võib-olla ka et täpsuse taotlejad, pigistasid pöidlaküüne vastu klaasikülge, hoolega mõõdetud kõrgusse, märkides selliselt piiri, milleni juua. Mõnesse kurku kadus lonks otsekui kivi vette, aga puristamisest ja kahmustusest ei pääsenud keegi. Üks vanamees jõi nagu kana: heitis iga rüüpega pea kuklasse ning maigutas lae poole suud. Ta kõrisõlm tungis teravalt ette, omandades kananoka kuju. Ka poisikeseohtu nooruk istus teiste vahel. Talle anti viina hoiatuste ja manitsemisega – pidada piiri. Nooruki silmad põlesid, läksid klaasi kummutamisel ahastavaks, kuid rühti ta hoidis mehelikult.

Üldine tähelepanu ja imetlus kuulus rangete lõugadega ning hobusehammastega vägimehele, kes iga sõõmu lisaks klaasiservast paraja tüki hammustas, mäludes seda raginal. Ei tahetud uskuda, et see nii kergelt käib; kahtlustati, kas mees klaasipuru tõesti alla neelab. Mina – kurram! Kelleks te mind peate? kurjustas klaasipureja. Joon kõik viinad ja söön kas või aknaruudud. Toona pistsin vanamoori kupusarve kinni. Tema kõht võtvat raudkividki vastu, ärgu talle kergelt näkku karatagu. Talle anti eri klaas, et mitte kõiki klaase vigastada. Kangelane näris; taotles ka viinatopsiku põhja närida, kuid jäi jänni. Tõusis kähku lauast, pigistas pihuga suud ja viis vist ühe veriseist hambaist lumme.

Möödugu aega, mis möödus, lõpuks aga sai tohutu vodkapudel tühjaks. Uut polnud metsakaupmehel varaks. Kõhud viimseni täis vitsutatud, tõusti lauast. Polnud põhjust sedastada, et mehed oleksid jalul vaarunud. Näod punetasid tulekahjuselt, aga viisakusreeglid olid meestele otsekui rihmaga kaela seotud. Algas ülirohke, päratu pikk ning sõnarikas aitümatamine. Spassiibo ja dai bog. Tervist kõigile põlvest põlveni. Suurimad tänud osastati mu emale, neitsikule ja Iidast õele, kes noil ajul veel kodus viibis. Kaupmeest ja mu isa kiputi kaelustama: kus ikka kaubad ja kaubaniisutajad! Kuulsin uhkustundega, et isa polnudki nende jaoks enam Vidrik, ei ka Feodor, vaid Feodor Jakovlevitš. Härraks – baarin – hüüti üksnes metsakaupmeest.

Vahe rahvuste vahel ilmnes mitmeti. Kui nokastanud aruga setud ja eestlased laulda prõõkavad, laaberdasid venelased üsna vaikivaina rehe poole. Vingupajast kostis küll „matitamist” ja muid vängeid ütlemisi, ent mitte laulu. Varsti muutus rehi nii vaikseks, nagu poleks asunud seal ühtki hingelist. Iida teadis ometi kinnitada, et küll seal norsatakse; vähemalt tosin saekaatreid käigus. Kaupmees ise sukeldus tagakambri voodisse, pomisedes midagi pühast Iisakust ja Mefoodist.

Meie talu rahu jäi pikemaks ajaks häirituks. Osa venelasi kadus küll sinna, kust nad tulnud olid, kuid kümnikud jäid rehte. Lisaks saabus järjest ajutisi külastajaid. Metsatöödeks mobiliseerus ümbruskonna kehvikuid – kirve- ja saemehi. Varsti jätkus talunikelegi saaki: vedada palke Lisja randa. Asusid meiegi hobused tol talvel palgatööle. Jäisel sooteel venis pikki veokeid, palkide tüved reele mugandatud, ladvad tugeva kelgu kanda.

Laupäeviti tulid nii jala- kui hobusemehed töötasu saama. „Artelštšik” jageles nendega rehalas. Baarin, kelle kukkur need inimesed liikvele oli ajanud, peatus meil puhuti: nädal paigal, teine rännul. Püüdis meid võimalikult vähe tüüdata, viibides vaheldumisi metsas ja rannikul. Õhtul asus ta ometi kambrisse, sõi, mis talle iganes ette kanti, ja tühjendas paar samovari. Mina ja isa olime talle teelaua kaaslasteks. Nägime temas viisakat ning mõistlikku meest. Tulles oma kodumailt, polnud ta käed kunagi tühjad: tõi „Perlovi teed” ja särav-sinkjaid suhkrupäid, jagades seda meiega ja oma kümnikega. Naistele kinkis lõhnaseepe, kirjuid rätikuid ning odavaid ehteid. Mu emale andis lõpustega käekoti, mida ema kasutadagi ei osanud. Tema ja minu vahele tekkis, hoolimata keeleoskamatusest, soe sõprus, peamiselt küll mu huvist ta kuulsa traavli vastu, kellega ta Pihkva võiduajamistel auhindu oli pälvinud. Kiitis mind. Ah, kakoi molodets! Kohtleb hobust nagu vilunud kutsar. Õigupoolest olin ma kiituse ära teeninud, sest iga korralik hobune oli mulle kuulekas.

Tol talvel oli ilm ühtlaselt pakane, tuulitu ja väheste sademetega. Pihkva järv, võib-olla ka Peipsi, seisis jääkatte all, lumehärmatisest hallikasvalge. Saanid ja reed olid sirgeldanud sinna pikuti ning põigiti kiledaid teid, kus sõideti õhkkergelt, just kui liueldes. See sobis nii traavlile kui ta uhkeldavale omanikule kiiruse demonstreerimiseks. Kihutasin seal palju kordi ta kaaslasena. Nüüd meenub mul ka ta nimi – Andrei Zahharov, hüütud paljalt baariniks. Vahel usaldas ta ohjad ka minu pihku, koblades ise põuetaskuis – ei tea mida. Meenutas, arvutas ja läks rahutukski. Kui nägi eemalt palgikoormat, laskis mul kihutada selle kannule. Lisjas peeti enamasti pikk puhkus, mis mulle vähe meeldis. Seda tulisem oli tagasisõit – nüüd põikamata rannaküladesse.

Kord sõitsime Salo saareni ainult selleks, et Võõpsu ees uhkeldada. Võhandu ja Mädajõe suudmest oli tuul pühkinud vähesedki lumejäljed; jää paistis klaasina läbi. Kui me tulles hoopis tasa olime lonkinud, siis löödi traavlile nüüd tiivad lakka ja sabasse. Tiirlesime alevi ning küla vahel mööda jääväljakut. Kas meid ka imetleti, seda ei jõudnud ma näha. Aga traavisõidu saladused tulid mulle nüüd omaseks: sõita, nagu ikka sõidetakse, lasta hobusel hingetõmbuseks puhatagi. Äkki vastutulijat või eelsõitjat silmates teha tuhknai: minut ja kaks versta.

Neile, kes kunagi traavlit ja jääd pole näinud, kinnitan õiglasest meelest: autosõit on jõle, igav ja tüütu. Elamust võimaldab kirglik kihutamine võidusõidusaanis.

* * *

Venelaste elamisala piki Pihkva järve kallast ja järve saartel kandis nii väliselt pildilt kui koduselt sisult suuresti erinevat laadi võrrelduna setude alaga. Setude huvimaaks olid eesti vallad ja kihelkonnad. Venelastel puudus kuiv maa. Nad kükitasid just kui kured küngaste otsas, piiratud vee ja rabadega. Kevadeti ja sügiseti tõusis välivesi soo peal kolme ning nelja jala kõrguseks, jättes vabaks vaid künkliku riba järvekallast, sedagi mitte kogu ranna pikkuses. Suuremad külad asusid peamiselt saartel. Kus küllaldaselt ruumi leidus, seal püüti külale tanuma külgedele reastatud küla kuju anda. Sageli paiknesid elamud üksikult, moodustades laialipaisatud grupi. Kõrvalhooneid oli vähe. Üksainus suur katus varjas enda all kõike, mis kuulus teatud perele: ruumika laoaluse, hobuse- ja lehmalatri ning elutoa suure keedulõukaga. Paljudel peredel oli köök elutoast ometi eraldatud. Elamu alusmüür oli muust pinnast tublisti kõrgem ning ukselävele viis lao alt mitmeastmeline kivisillutis. Pööningut kasutati kolikambrina ja veel millekski – üsna omapärase taibukusega: käimlaks. Tuli ronida pööningule ja õiendada seal ihuhädad vastava süviku kohal, kust kuld solksatas hoone alla tiiki. Et see kõigis elumajades nii oleks olnud, seda ma ei väida, kuid mitmel pool juhtusin seda nägema.

Kui setu küla elanike ühishuvi oli kiindunud nende ühismaa – hingemaa – kasutamisse, kiindas venelasi omavahel ühisettevõtlik kalapüük. Paljud kalurid olid organiseeritud püügiartellidesse, omades ühisvarana paate, tiibnoota ja võrke. Saak jagati omanike vahel vastavalt sellele, kui palju keegi neist tööjõude välja pani. Tihti võtsid ka naised kalastamisest osa, peamiselt sõudjaina. Talvistel püükidel raiusid naised auke jäässe ning vedasid võrgunööre ühest august teiseni. Saagi väljakiskumist peeti meeste tööks. Sageli juhtus, et retkeosalised tuisu tabatuina kogu ööks järvele pidid jääma, varjates endid vinge tuule eest lumme ning jäässe kaevumisega.

Juhtusin kord sellise salga kojutulemist nägema. Kuidas nad regesid ja kelkusid vedasid, seda ei lubatud mind – hoopis poisikest veel – vaatama minna, sest õues ulgus torm. Üsna hilisel ööl jõudsid mehed tuppa, mis oli selleks puhuks hästi soojaks köetud; see oli artelli esimehe elamu. Lumised pealisriided heideti toanurkadesse. Hõõruti külmunud käsi, sulatati jääpurikaid habemest. Toalae all käis seinast seinani lai tahuplank, mille peale oli asetatud leivapätse ja toidunõusid. Iga mees võttis sealt, mis talle vajalik. Laual seisis veerandämbriline viinapudel. Tulijad ei saanud keelepaelu päriselt lahti enne, kui olid võtnud esimesed kärakad. Naised kandsid kalakeedist ja koukisid ahjust kuumi kartuleid. Söödi ühistest savikaussidest punaste lusikate ja taskunugade välkudes. Kostis nohisemine ning matsutamine. Näis, et sööjate kered polnud üksnes näljased, vaid ka mahukad. Isu rahunedes meenutati vodkapudelit. Mõni mees ringutas, teine ainult rõõgatas ning jõi. Vodka oli neile arstimiks, mitte purjujoomiseks. Koju mindi kergelt sooja peaga ning lõdvenenud enesetundega. Mu isa rääkis, et säärane kiirpidutsemine oli vaid talvistel püükidel traditsiooniks.

Sotsiaalsed vaheseinad olid rannas nõrgalt esindatud; neid peaaegu ei märgatudki, kuid tunti. Väliselt sarnanesid kõik üksteisega. Keskkihi moodustasid artelli liitunud pered. Nad teenisid päris hästi ja oleksid võinud teenida rohkemgi, kuid olid saamatud turustajad. Selle asemel et luua otseühendus turgudega, müüdi saak juba järvel ülesostjatele – paadist paati või reest rekke. Hind olenes Pihkvast ja Tartust, vähemal määral ka Petserist. Suurhangeldajaiks olid muidugi pihkvalased. Tartu varustamine olenes laevade ja lotjade liiklemisest: kevadest sügiseni oli see vilgas, talvel jäi päriselt soiku. Petserisse tuli kala peamiselt Pihkva kaudu. Suvekuudel olid püügid tujukad, olenedes tuultest. Ülesostjate vened pidasid ikkagi valvet, just kui vaenlast varitsedes.

Rikasteks randlasteks loeti kuivatusahjude omanikke, keda kutsuti peremeesteks ja kõnetati austavalt nende ees- ja isanime mainimisega. Hommikuti istus säärane isand teelauas, silitas habet ja jagas ukselävele kogunenud abilistele tööülesandeid. Mõni neist omas ka isiklikke püügiabinõusid või kuulus osanikuna artelli, kus töötasid ta palgalised. Aga kui tuli tintide ahju ladumine, töötas ta ise labida ning roobiga, et kala, soola ja liiva segu tuleks ühtlane. Kuivatatud tindi headus olenes parajast ahjupae kuumusest ning täpsest kuivuseastmest: küpseks kuumutatud, samuti keevaks hautatud tint polnud säilitatav ega kõlvanud müügiartikliks. Sool ja liiv pidid püsima tasakaalus, nii et rõskust ei immitseks. Peergkorvidesse pakitud tint lõhnas oivaliselt ja võis seista riknemata igas temperatuuris. Äpardanud toodang lõi mõruks ning hakkas haisema.

Pihkva, Novgorodi ja isegi Peterburi venelasele oli tint samavõrdselt hinnatud toitaine kui eestlasele odratangud. Suupärase paasturoana polnud tindile asendajat. Ta kõlbas igati lauale: supiks keedetuna, pannil praetuna ja pirukaks küpsetatuna. Aga teda võis ka kamaluga suhu toppida, süüa nii kuivalt kui leemeselt. Setud armastasid palavatel suvedel tindisegust külma „pohljöpkat”; selleks võeti ämbritäis leivavõi mahlakalja ning tehti tindi ja sibulapealsete pudi. Maitses karastavalt, kuid tekitas kõhus mürinat. Mu ema pani selle maiuse keelu alla: sööge õues, kui tahate, tuppa ma teid sellega ei lase.

Eestlased põlastasid tinte arusaamatuse ja veidra eelarvamuse tõttu. Perenaised leidsid, et tindid hamba all krigisevad. Süü seisis neis enestes, sest nad ei osanud tinte liivast puhtaks pesta. Peenutsejate meelest oli tint juba selle poolest jõle, et teda pidi sööma koos „saba ning sarvedega”. Aga selles just seisiski tindi rikkalik toitainete sisaldavus: lubi, jood ning õrnad mahlad. Rajoonides, kus oli levinud tindi tarvitamine, puudus rahhiit – linnavaeste nuhtlus. Setu lapsed näiteks olid tubli kasvuga ja prisked, hoolimata kodude kehvusest. Rahvas ei osanud tähele panna, et tint oli kõige puhtam veeloomake: ta toitus peaaegu mikroskoopilistest taimekiukestest, mis hõljuvad nii madal- kui sügavvetes.

Muistsel ajal puudus statistika. Vaevalt leidus kusagil asutis, kus oleks teadlik oldud Peipsist ning Pihkva järvest püütud tintide aastasest toodangust. Igatahes pidi see väga suur olema, moodustades kallimate kalade kõrval tüseda tuluallika. Paljudele peredele olid tindi kuivatamisega seotud talitused – pesemine, sõelumine, pakkimine – ainsateks ülalpeo tugedeks, ahjude omanikele aga kullasalveks. Üldiselt oli rannaelu jõukas, hoolimata primitiivsusest.

Randlaste viletsus algas siis, kui Venemaa ja Eesti vahele tõmmati piir, mis kulges pikuti läbi järve. Varem võis püüda kalu ükskõik kus, nüüd ainult Eesti vetes. Juba järve kesksel joonel kimbutasid Vene piirisõdurid meie kalureid. Ühtlasi keeldus kommunistlik võim poliitilistel kaalutlustel eesti kala ostmast, hoolimata näljast, mis valitses Peipsi taga. Rikkalikud tindisaagid jäid rannas kõdunema – võimatute veoteede tõttu ei saadud neid isegi põllurammuks kasutada. Paremate kalaliikide turustamiseks õhutas Eesti riigivõim kalurikooperatiivide liikumist ja püüdis vastavate lepingute sõlmimisega meie kaladele välismaisi turgusid soetada; muu seas läks Poolasse üsna tublisti eesti kalu. Kõik see ei päästnud kalureid viletsusest; rand jäi vaeseks.

Et ka tindile mingit menu leida, tuli sõjaväe juhtkond mõttele sõdurite jaoks konservtinte valmistada. Ma ei tea, kus asus vastav vabrik; igatahes osutus selle iga hoopis lühiajaliseks. Sõdurid krimpsutasid nina ning keeldusid tinte söömast. Neil oli pealegi õigus, sest purgikonservina kaotab tint oma isuäratava lõhna, mahlakuse ja maitse. Tint ei talu äädikat.

* * *

Mulle langes juba maast madalast osaks külastada kalavenelaste rannikut ning saari, sest mu isa armastas sobival juhul mind endale sõidukaaslaseks võtta. Ta uskus, et inimene areneb nähtuste ja kogemuste varal. Kahjuks oli mu mõistus veel liiga pinnapealne – ei suutnud kuuldut-nähtut teadlikult hinnata ega sellest järeldusi teha. Mu mällu on kiindunud hulk pilte, aga nende vahel puudub ühendav side. Ma ei tea, kuidas olid asetatud üksikud mandri palad ja lahtede ribakesed nende vahel; ei tea, kuidas kühmlesid saared ja kuidas neid hüüti. Meelde on jäänud vaid üksikud nimed, nagu Kuuleski (Kulje), Podmotsa (Podmostje), Mäsona (Me žovka) ning teised niisama väheütlevad; muidugi ka Värska. Hiljem oleks võinud see kõik mingisse süsteemi ja üldpildistusse raamistuda, kuid siis oli mu huvi sootuks teisale pöördunud. Alates kooliaastatest ei sattunud ma enam kunagi noid kolkaid külastama.

Seda mäletan, et esimene matk randa tõi minu Podmotsa külla. Sinna viis päris kuiv külatee, soomülgatist polnud rohkem sõita kui kasina versta võrra. Küla ise oli kükitatud liivasele pervenõlvakule; omas aedu ja sibulapõlde. Mu isal elas seal hea tuttav, Podmotsa Johorka: päritolult setu, kuid naitunud venelannaga. Kõneldi, et ta „tallavat” veel teistki naist – kurttumma naiseõde, kellega asus ühise katuse all.

„Kae mul, kae – tsüra kah ranna puul!” hüüatas Johorka, kui olime teda lootsiku tõrvamisel teretanud. „Olõs pidänü imägi üteh võtma… saanu ummõhtõ mi ummiga tutvas.”

Isa seletas talle, et lugu on kiire: me tahaksime veel enne õhtut Kuuleskisse jõuda. Johorka lubas kõik vajaliku korraldada, aga ei soostunud meid enne teele saatma, kui pidime kõhtu kinnitama; selleks tal just suitsukala palavalt konksu otsas ja naistel „kakorka” ahjulõukas. Minu pea tundus pöörlevat ning avarus silmade ees virvendavat: nägin esmakordselt vett, mille ulatus ületas mu kujutelu. Ometi oli too päris kitsas laheke, rohelise vastaskaldaga. Hiljem, mil istusime juba mahukas lootsikus, kaks meest sõudmas ja Johorka ise päramõlaga lootsikut tüürimas, ei söandanud ma silmi pärani ajada, hoides lootsiku pardast kramplikult kinni. Paat aga liikus nii libedalt, nagu polekski tal ainelist keret. Vesi sädeles; päike oli taevas ning ringina meie ümber. Miski vulises ja tuikas, otsekui minus eneses; miski õõtsus ja hõljutas meid õrnalt. Mu pinge lõdvenes ning käed ei hoidnud enam paadi parrast. Kodustele jutustas isa, et ma olevat algul üsna „ära kukkunud”, kuid peagi hakanud laulu jorutama.

Sõit kestis kaua, võib-olla kogu õhtupooliku. Oli laupäev. Lootsik tõmmati liivasele kaldale, küla ühissauna juurde. Alasti mehed pidasid kui paraadi: tulid palavusest tuigerdavaina ning sukeldusid vette; teised, küllalt juba kümmelnud, lonkisid sauna tagasi – uut leili võtma. Noorepoolsed naised ning plikad seisid sauna ja kalda vahel, vahtides mehi altkulmu. Paar edevat tüdrukut istusid murul, müksates küünarnukkidega teineteist, sekka naeru kihistades. Minule tundus see ülimalt võõrastavana. Kuulasin huviga, mis Johorka mu isale rääkis: Häbemata emased! Tulevad teistestki küladest endile paarimeest valima. Polegi nad kõik vallalised, kuid silmahimutsevad. Jutust andis järeldada, et meeste silmitsemine oli naistele lubatud, aga mehed ise pidid alasti naistest eemale hoiduma. Just kui selle arvamise ümberlükkamiseks kooris üks tüdrukuist enda alasti ja läks ka suplema. Pimediku saabudes kubises vesi mees- ja naiskümblejaist.

Ööbisime Päevakeste põlise tuttava, minule väga sõbraliku Glasova Kusma pool, kes kõneles vabalt venemaigulist setu murrakut. Kusma oli täisverd kalamees, kuid omas ka tindiahjudest mingisugust osa. Ta maja oli ruumikas, vaba ülearusest kolist. Õhtulauas viis isa jutu äsjastele kümblejatele. Kusma just kui oleks oodanud seda ning kinnitas rõhukalt, et neil polevatki õiget ristikogudust: kes kelle kätte saab, tollega hoorab. Kõige hullemad olevat lesknaised – mis aasta, see laps. Aga tüdrukuid, ta ütles, ei tohi „alt otsast õiget muudu puttu”, sest tüdrukud pidavat jääma ahtraks, kuni papp nende kõhule õnnistuse annab.

Toredad „suvipäevad” toimusid rannas külakonna kaitsepühaku nimepäeval; rahvas kutsus neid pidutsemisi, mis kestsid nädala algusest nädala lõpuni, lihtsalt prasnikuks. Mu isa pidi heade suhete hoidmiseks mõne külakonna pühaku austamisest osa võtma. Vähemalt kolmel säärasel juhul viis ta mu kaasa. Oli tore küll, ent mitte kauaks. Rahvas rändas talust tallu. Igas jõukamas majas oli kaetud pikk laud vähemalt kolmesuguste päts-pirukatega, kõhukamad isegi kui eestlaste leivapätsid. Taignaks kasutati sõredat püülijahu, mida venelased ise Moskva jahuks kutsusid. Hinnatavamaiks ning maitsvamaiks loeti riisi- ja porgandipirukaid; mõlemad munakollasest kobedad. Kalapirukaid hinnati astme võrra madalamaks; nad olid täidetud kas havilihaga või värskete tintidega. Kehvemates peredes küpsetati ka rukkijahutaignasse pirukaid. Muu toit mängis enam-vähem kõrvalist osa. Toidud seisid laual hommikust õhtuni: igaüks võis tulla ning süüa. Naised töötasid rühmadesse liitunult, hoolitsedes kahe-kolme pere toidu eest ühiselt. Lauakattesse kuulusid ka vodkapudelid, kuid neist tohtisid üksnes tähtsamad peremehed oma äranägemise järgi klaasi täita; teistele anti vodkat jaopärast. Tänu hoolitsevatele pilkudele töllerdasid pidutsejate hulgas vaid tuntud joodikud; üldiselt valitses sobiv kord, ehkki oldi ilmselt nokastanud.

Õhtul katsuti tänavate vahel ka „guljanjet” korraldada, millest kunagi õiget asja ei saanud. Lõõtsmoonikud, enamasti ühe- ja kaherealised, vääksusid. Seda ületas peagi naiste kriiskamine, kes endile nüüd voli võtsid päevase vaeva tasuks vabalt juua ning praalida: nii oli kombeõiguses kord juba maksvusele pääsenud. Talvel näiteks toimusid naiste peod – „babji prazdniki”. Siis oli meestele ohutum ära põgeneda, sest märatsevad naised ei heitnud nende hingele ega ihule armu. Lisandan kohe, et ka setu külades peeti „baaba prasnikuid”, aga need möödusid mõistlikkuse piirides.

Meie isaga olime tavaliselt juba teisel pidutsemise päeval tüdinud ning otsisime ettekäänet lahkumiseks, seda enam, et mu isa ei joonud vodkat üle kahe napsi. Mind painas igavus ja ma tõotasin endale mitte kunagi enam prasnikule tulla. Ent saabunud aeg – läksin jälle. Kord ometi tõin pidutsemiselt elu lõpuni kestva mälestuse. See juhtus vist Kuuleski (Kulje) mail.

Kui oli ägisemiseni pirukaid söödud, vägipulka veetud ja rühmade vahel köit sikutatud, otsustati muistse vene kombe kohaselt rusikavõitlus, „kulatšnõj boi”, toime panna. Kolme küla staarostad komplekteerisid tasavägised rühmad. Õpetati, manitseti, sisendati distsipliini. Siis algas lööming. Ehkki read põrkasid vastakuti, lahmisid paarid omaette. Näkku löömine oli keelatud. Raske oli hoogu saada. Mehed irvitasid, kuraasitasid, ihusid rusikaid, kuni langes esimene tabav löök. Kohe läigatas viha ning hoobid hakkasid ristlema. Näis, nagu kakeldaks pimesi päi, rusikate sööstid vastase käsivarte vahele rabatud. Kes teist õla pihta püüdis tabada, sai parajad panused kõhtu. Ägeduses mindi rinnutsi kokku, ahistati üksteise käsivart ja anti madalaid põlvehoope. Staarostad kiskusid sellise paari lahku ning rusikad välkusid taas, jagades ja tõrjudes hoope. Reast polnud enam juttu, väljak muutus lahmivate vägimeeste segadikuks. Mitmed võitlejad kaotasid tasakaalu, komistades ja langedes. Rusikate asemel hoogutati jalgu. Kes lähemale sattus, tollele äiati. Siis oli staarostatel, kes ka ise müksusid said, palju röökimist ning jagelemist.

Üksik noormees põgenes, tagaajajad kannul. Veriste ninade ja marraskil kukalde omanikud arvasid, et asi väärib kättemaksmist. Rahu jaluleseadmiseks aitasid naised kaasa: ikka Miša või Vasja! Häälitseti nagu kurja peni. Kui muu ei aidanud, võeti käsivartega kaelast kinni. Õieti polnud rohkem vajagi kui mehi istuma saada, sest kannikate muljumine voolis meeled taltsaks. Uriseti seevõrra kui asjale omane. Näod hakkasid muhelema ning jutuks sai võitluse üksikasjade meenutamine – kuidas keegi kellele tubli plaastri pani. Ka tagaaetud noormees ilmus välja. Teda noomiti ja häbistati, sest totakas ta oligi: lõi eelmisel päeval teemajas kihlveo, et sööb poole tunni jooksul kuuskümmend kringlit; ei jõudnud kolmekümneni, kui silmad punni paisusid ja kurk kiuksuma hakkas.

Mõeldes nüüd – ligikaudu seitse aastakümmet hiljem – tollele mehisele materdusele, imetlen venelaste ladusat meelsust. Ladina-Ameerikas piisab tühisest tönkamisest noa või kuuli ette sattumiseks. Venelane ei tunne „näo kaotamist”; tema kurjusel on lõõg kanna taga. Aga hoidku taevas vene naisi kaklema sattumast – siis on parem silmad taskusse peita. Omandasin sellestki nähtusest ranna külastamisel ihukarvadesse kihu.

Minu isa jaoks oli Podmotsa Johorka kodu pisut nagu sissesõiduhooviks. Sealt oli hea teele tõttavate lootsikute hulgast sobivasuunalist silmas pidada ja tarbe korral hobunegi sinna hoiule jätta. Juhtus, et ma ühel sügisepäeval isa Podmotsasse sõidutasin, kust pidin ta ülejärgmisel lõunal tagasi tooma. Muidugi jõudsin ma poisikeselikus kärsituses ammu enne keskpäeva kohale. Isast polnud varjugi. Asusin ootama. Aeg venis igavalt, just kui oleks tigu teda köie otsas vedanud. Kartlikud mõttekesed hüplesid peas: ehk juhtus õnnetus, ehk polegi enam isa. Johorka naine püüdis mind lohutada, pakkudes toda ja teist söödavat. Ka tema kurttumm õde püüdis mulle kurguhäälega midagi öelda; aga mulle polnud ükski pakutav pala neelatav, isegi mitte kanepiseemneküpsis, muidu nii mõnuga mugitav.

Õhtu eel kandsid naised sületäite kaupa hagu tuppa, sobitades ahju küdema. Ma ei märganud, mis nende vahel juhtus. Äkitselt röögatas tumm naine vapustava häälega, nii nagu ainult tummad seda teha suudavad. Elajalik kurjus tõusis naiste palgesse, moonutades nende olemuse pärdikuliselt taltsutamatuks. Tumm kähises ammuli sui, lõust krambine. Johorka naine haaras lõukast tuhka ja loopis seda vastasele näkku. Siis nad kummardusid, võtsid kamalute kaupa hagu ja nuhtlesid sellega teineteise pead. Kumbki ei mõelnud enesekaitsele; mõlemate käed rabasid hagu ja uhmisid laostuvaid kimpe ikka näkku ja näkku. Põrand kattus hagude prügiga. Naised trampisid sellel, sööstes sülitsi kokku. Kiskusid teineteist juustest, veeresid põrandale. Seal nad räuglesid, purelesid ning ägisesid. Lõpuks jõudis Johorka neid lahutama; tagus üht ja teist saapaninaga. Kõik asjata. Jooksis siis eeskotta ning loopis sealt külma vett. Nüüd lõdvenes kaklejate pundar; tuigerdades kadusid naised õue. Mind valdas jubedus; sõitsin minema.

* * *

Sellega võiks lõppeda mu veste kalavenelastest. Aga mul oli ju rannas sõbramees – Glasova Kusma. Temast tahaksin pajatada paar sõna. Ta oli kõrgekasvuline Koljat, ebatasaselt kärbitud habemega. Muidu tumedavereline, välkusid ta silmad valkjalt ja ta vurrud olid just kui kõrbenud – punakaspruunid. Naeratades tõmbusid Kusma silmad kissi ning ta nägu omandas heatahtlikkusest sulava ilme. Suvel nägime Kusmat harva või mitte sugugi, aga talvel külastas ta meid tihti. Ikka oli tal minu jaoks midagi Pihkvast kaasa toodud, sest Pihkvas pidi leiduma kõike seda, mis pealinnas Peterburiski: kahe poolega suupill ja tupega noake. Kord ta tuli suure savikruusiga:

„A vot, tõi sullõ külakosti… Illos kalamaari… vinne keeli ikra. See niisama palju ku sada tuuhat kala.”

Meie majas oli üksainus mänguriist – kannel. Õppisin seda kümne sõrmega plõnksutama; nii öeldi olevat õige Taaveti mäng. Demonstreerisin oma kunsti ka Kusmale, kes leidis olevat selle „artistitšeski”. Kas ta mu mängu kuulaski, seda ma ei tea, aga ta vaatles ja imetles mu sõrmi. Kõneles neist just kui Püha Maarja pärlendusest: Oi neid sõrmekesi, sõrmekesi! Pisikesed ja läbipaistvad, pane kas või linnule silmapisaraks. Ta enda käed olid kalgid kalamehe käed, sõrmed klaasistunud ning läikivad. Sellest tekkis mulle imerumal kujutlus. Ütlesin:

„Kusma, miks sa endale näppude peale pissid?!”

Kusma ei maigutanud mu totruses mingisugust halba maiku, vaid seletas rahulikult, et tema käed on külmast ja tuulest kalgid. Aga ema, kes seda juttu kõrvalt kuulas, sai mulle pahaseks, lubas mind karistada ning käskis nurka minna. Kusma astus lepitavalt vahele:

„Perenaane, ära olõ kuuri… ära olõ latsõlõ kuuri. Lats ütleb durakult, a suur iinemine mõtleb durakult. Paremb üüteldä ku mõõtelda. Ei lats voi tjeädä, kost viineläne kuseb.”

Selliseid heasüdamlikke tõlgendusi oli Kusmal alati varrukast raputada ja sellepärast ta mulle meeldiski. Kahjuks ei jätku häid asju kauaks. Ma olin vist esimest aastat vallakoolis, kui toodi sõnum Kusma hukkumisest tormis. Hakkas väga hale meel. Peitsin enda tagatoas kardina taha ja nutsin teiste nägemata.