Читать книгу Aegade sadestus - Karl Ast Rumor - Страница 9

Meie talu erines teistest samal joonel asuvatest taludest pindala suuruselt ja mitmekesisuselt. Lahus tervikust, kuulus talule veel tubli lahmakas luhast heinamaad setu külade vahele kiilutud Orava metsa ja Soeküla kõrtsi laugmikul. See moodustas kokku umbes sada kakskümmend tiinu, niisiis ümmarguselt kolme keskmise talu pindala. Tõeliselt oli see vaid näilisus, sest ligilähedalt pool sellest alast oli kaetud sooga, mille tulutoovus oli üpris tühine. Soos asus saari, kuid pind nende vahel oli eriti laukane. Kui suureks loeti muistse talu „vakamaade” arvu, ei mäleta ma enam; pole sel ka tähtsust, sest kolm esialgset põldu, mille alusel arvestati vakamaid, olid muutunud aegade jooksul talu „kuldvaraks”: uued põllud, raadatud võsastike ning põntjate alt, ületasid neid hiljem mitmevõrdselt.

Teine erinevus, ühtlasi suur eelis majapidamisele, seisis Päevakeste metsarikkuses. Imelikul kombel oli muiste larakas põlismetsa mõõdetud mõisametsa küljest Päevakeste krundi külge. Peale selle kattis palkpedajate mets talu suurimat saart – Liivaksaart, mille tipust avanes kaugvaade ümbruskonnale. Läheduse ja ilu tõttu pidasime suurt lugu pedajapalust, mis asus talu hoonetega piirduva põllu taga, palistades soo servaala ning kaht pisikest sõsarsaart. Rahvas oli tolle palu ammu juba ristinud Tõrvaho paluks, sest pärisorjuse ajal pesales seal üks noid tõrvautjaid ning karutapjaid, keda olen maininud selle raamatu esimeses peatükis. Tõrvahaud oma ummistunud truupidega ja muru alla mattunud müürijäänustega oli ajaviitlastele mugavaks olesklemise paigaks, kus leidus kivikühmikuid istumiseks ja murulapikesi lebamiseks. Sooperv tõrvahaua all oli järsk; sealt väljus veerohke allikas, vulises ning immutas kaldanõlvakut, kus selle tagajärjel kasvasid lopsakad võsataimed ning putked. Lätte põhjapinnal sädelesid kvartskivi killud ja sõmerliiva kristallid. Rahvasuu teadis pajatada, nagu oleksid tantsinud muistsetel aegadel selle lätte ümber haldjad ning soovaimud. Palu ise oli juba hõrenenud, paiguti muruks muutunud. Kanarbik ja pohlavarred vaibastasid mändide alust.

Peale põlise metsarikkuse tihnitses paju-, lepa- ja muid räbastikke igal pool, kuhu ründav soo oma rõõneid sirutas. Padrikuks põimunud kuusevõsad kiildusid pervealustesse kitsustesse ja katsid pisikest kaksik- ehk sõsarsaart, milliseid me nende sõõriku kuju tõttu Kopekaiks kutsusime. Peab järeldama, et talude algmüügi ajal metsa ei osatud veel rikkuseks lugeda; vastasel korral poleks mu isa suutnud Päevakestet osta.

Kahtlemata mõjutas soo oma ilmete rikkusega ja varakevadise häälterohkusega talu enesetunnet ning meeleolu, luues petliku mulje võimalustest – tormata ja saavutada. Näis, nagu oleksid soos ja ta saartes peitunud salajased jõud, mis vajasid avastamist ning elluäratamist. Aimus sellest lennutas lootusi ning ergutas püüdlema. Mu isa polnud fantast, aga ta oli entusiast. Kavandades talu tulevikku, ei saanud ta selle laialdast pindala arvestamata jätta. Avarus ahvatles jälitama kajasid ning helisid, mis kostsid kõigist laantest ja lagendikest. Suutnud ületada edukalt esimesed raskused, tõusis kiusatus sammuda suuremate saavutuste jahile. Vahepeal upitati vend Andre iseseisvaks talunikuks. Kahe peremehelikult püüdleva mehe asemele jäi Päevakestele vaid üks neist. Vajadus palgatud kätejõu järele muutus iga suvega sundivamaks. Halval aastal näis küll, et palgad kisuvad talu maksujõuetusse, kuid järgnev aasta andis ülejääke, võlad tasuti. Nii laienes talu tööde horisont ja mitmekesistus majanduslik tegevus.

Ühenduses ettevõtlikkuse harunemisega tungisid Päevakeste huvid järjest enam ida poole – Petserisse, setude eluruumi, Pihkva järve kallastele. Võru linn kaotas meie jaoks tähtsuse; seal käidi harvakult ametiasjus. Võõpsu oli vilets hunnik alevihurtsikuid, kahe-kolme maoka lootsiku lebades sillata jõesadamas. Meie ei müünud ega ostnud seal midagi. Petseri seevastu kasvas ning elavnes; omas tugevat külgetõmbejõudu, mis ulatus isegi läti valdadeni, kõnelemata eesti maa-aladest kuni poole Tartu teeni. Päevakeste suhted tihenesid ja põimusid setudega vastastikuse sõltuvuseni; need olid igapäevase elu tallatavad suhted – töös, talitustes. Kalavenelased setude taga olid meile majanduslikult hinnatavad; meie ellu ei ulatunud nad tungima.

* * *

Päevakeste jaoks ei eksisteerinud räbala- ja potisetusid; neid nimetusi kuulsime küll, aga nad lendasid meie kõrvadest mööda, sest setud olid niisama head kui meie üleaedsed, meie põlised naabrid, keda pidasime enestega üheväärseiks. Vastastikune huvi lähendas meid otsekui hõimlasi. Päevakeste sulasteks ja neitsikuteks olid ikka setud, võiks öelda – eranditult. Söödi nendega ühises perelauas, käidi samas saunas, arutleti ühiseid küsimusi. Päevakeste sõnnikuveotalgutel olid setu veo- ja viglamehed peamisteks tööjõududeks. Rukis põimati, linad kitkuti ja kartulid tohveldati põllult setu päevilistega. Päevakeste põldudel ja heinamaadel polnud peolaiust lappi, mida poleks tallanud setu jalatallad. Mitmed setu kombed pugesid meie ellu; mõned setu road said suupäraseiks meie toidulaual. Setude huumorimeel nakatas, õhutas intiimsust, äratas sõpruslikke tundeid. Oli võimatu setusid mitte usaldada, sest nende ausus ja heatahtlikkus kõndisid nendega kaasas. Eriti soojalt ning mõistvalt suhtusid omavahel meie ja setu naised. Sellega nad lisandasid Päevakeste meeleoludesse kergust ning hubasust. Meie kõnekeelgi oli liugunud võru murrakute põhivaralt setu murrakute kallakule.

Katsun imiteerida mõne lausega seda imelikku keelepruuki. Kujutleme, nagu astuks üks tuttavaid setu naisi meie peretuppa, kus mu ema on näputöösse vajunud.

„Tere, tere ka, Pääväkese uma! Tere tarrõ!”

„Tere, Koksina Proska. Mis sa täämba nii mitu kõrda teretät?”

„A tuuperäst, et ma tõõsõ tarõ man es teretä.”

„Mine siss tagasi, teretä. Ja mis sinno vihmatsõ ilmaga vällä om ajanu?”

„A tulli kaema, mis tii kabõhitse tegevä.”

„Meil olõkij kabõhitsi… meil naase ja tütreku.”

„A kelles sa hinnäst piät?”

„Mis mul pitä… ma olõ, miä ma olõ.”

Selline sõnadega keerutamine, enne kui alustada tõsist juttu, oli mõttetu, kuid mugav. Kõnelejad just kui koblasid teineteise väljendeid. Paljud ütlused erinesid. Seal, kus setu hämmastunult hüüdis: „Ka koh om ummõhtõ tsüüda!” – ütlesime meie: „No küll om ilmaimeh!” Setud küpsetasid „kakorkaid”, meie „vatsku”; setud sõid „tvorokat”, meie – „kohopiimä”. Setudel oli „huukõnõ”, meil „märä”. Aga „tsöloknad” (süstikud), „tsuvvad” (pastlad), „päsüläd” (margapuud) ja palju muud kuulusid ühisesse sõnavarasse. Üldiseks nähtuseks oli, et setudelt võeti üle libedaid lauseid, kerget sõnastamist; kuid võru murraku vasturünnakuga tõrjuti setu keelest hulk inetuid vene sõnu välja, nagu: tserkvä, bulka, suka. Ka „tsüra” ja „kabõhine” hakkasid sajandi vahetusel keelest kaduma.

Setude ristinimedes valitses omamoodi veider moonutamine: ei võetud omaks eestikeelset vene nime vastet, vaid murti nimed sageli tundmatuiks: Jegor – Johorka, Ivan – Ivvo, Timofei – Timmo, Feodor – Höödo. Naiste nimede alal sama teisendamine: Natalia – Natalka, Proskovja – Paraska, Pelagea – Palaga jne. Sajandi alguses toimus pööre: võis juba kuulda, et Ivani hüüti Jaaniks ja Jegori Jüriks. Naised olid konservatiivsemad: ei raatsitud loobuda Ilonast ja Natalkast. Ka rahvusrõivaist pidasid naised visalt kinni. Setu mees ei teinud küsimust, mis endale ihukatteks haarata; kanti nii eesti pintsakuid kui kalavenelaste joppe. Naised seevastu olid ikka mingil määral ehitud: vähemalt pikk kuub, enamasti valge; kirjud sukad ja tore vöö, mitmekordselt ümber keha. Laadale ja kirikusse minnes löödi sõled rinda ning litritega keed kaela. Särgi- ja jakivarrukad olid setu noorikutel ilmtingimata väljaõmblustega. Hallilt ning kaunistusteta tuldi ainult päevilisteks talu töödele, siiski veel kompsuke nägusamate riietega kaasa võetud.

Kodukaunistamise iha polnud setu naistel sugugi nõrgem kui eesti omadel; võimalused aga olid väiksemad, sest setu kodudes valitses enamasti haletsemisväärne vaesus. Tavaline elumaja asus ühise katuse all talliga; selle vastas, üle kitsa hoovi, seisid laut ja pisike ait. Vesi toodi küla ühiskaevudest. Harva oli elutoal omaette välisuks ning lävi: enamasti käidi „tarre” läbi köögi, mis oli hästi ruumikas, kuid telliskivipõrandaga. Kahetoalisi elumaju leidus ainult vähestel jõukamail perekondadel. Rehed olid ehitatud külast eemale; üht rehte kasutasid ikka mitmed pered, sest leibkondade viljasaagid olid napid. Rehtede ühispeks jõutas nii ropsimist, rehitsemist kui ka põhu kiiret ärakoristamist. Üksik lesknaine poleks oma viljanatukest üldsegi rehetada saanud, kui naabrid seda poleks teinud. Vastutasuks tuli olla naabritele rehepeksuabiliseks.

Kokkuhoid oli setu elulaadi ülimaks käskluseks. Harva nähti setu jalas „kalavinskit”, kõnelemata juhtnahka saapast. Meesterahvad kõndisid suvel enamasti palja jalu; ka tütarlapsed välgutasid paljaid kandu. Talvejalatsiks oli kõigile igitugev „pätern” – jalanõu, mida suurem osa eestlasi nimegi järgi ei tundnud. Päternad punuti villa- ja takusegusest iskitud lõngast, olid tihedad ja paksud ning hõlmasid kogu labajala otsekui mitmekordseks tallutatud tuhvlid, mis äärtest prunti kistud ja nööridega varustatud. Tugevuse tõstmiseks võis päterna tallad ära pigitada, isegi naeltega varustada. Pakase vastu kaitsesid päternad mitte halvemini päitatud viltidest, aga sula kätte sattudes nad ligunesid läbimärjaks, muutusid raskeks ja olid aeglased kuivama. Juhtus äparduseks, et märg pätern jala otsas jäiseks külmus, siis ei saadud sellest muul moel lahti kui ülessulatamisega. Korraliku päterna kudumine andis kudujale kaheks päevaks tööd.

Setu külad olid „pikad” külad: hooned reastusid kahel pool kitsast tänavat, igal talul lapike aiamaad ning paar marjapõõsast. Võrumaa küladega võrrelduna jäi setu küladest rõhuv mulje, sest nad tundusid olevat õhuvaesed ning otsekui maha tallatud: õuesid asendasid kinnised hoovid, tülikad liiklemiseks ning talu välistarberiistade hoiuks. Vankreid kisti tihtilugu tagurpidi tänavale, sest õues puudus ruum manööverdada neid hoburakkes. Äkked jäeti talveks „aia taha”, vahel adradki. Nupukad pererahvad tõstsid veovankri talveks katusele, et regedele avaramat ruumi anda. Harvakult paistis õlgkatuste vahelt ka üksik laastkatus. Puudusid kaevukoogud, mis eesti taludes meeldivalt silma hakkasid. Ometi olid setu külad kevadest sügiseni väga maalilised, sest sammaldunud katuste pehme rohelus lõi tumepunastele jorjenitele ja kuldkollastele päevalilledele kõrge fooni. Kuuvalgeil öil näisid need vaiksed külad lausa maagilist und magavat. Vaesus võib olla veetlev, kui see pole näljast rahutu ning hirmu rõhutud.

Setude majanduslikku kehvust põhjustas rahva kuhjumine vähese kandejõuga eluruumi ning võimatuseni narr maakasutamise moodus. Külakondlik maaomand võis pealiskaudse vaatleja meelest isegi paremini kaitstud olla kui ostutalu omaniku krunt, sest hingemaad ei koormanud peaaegu mingisugune lõiv ega ähvardanud oksjonihaamer, jäetagu see kas või sööti. Eestis oli noil ajul küllalt kehvikute perekondi, kes unistasid hingemaast, ilma et õiget aimu omanuksid hingemaaga kaasuvaist tülikustest. Iga hingemaalapp oli nagu vahetusraha, mis rändas näpust näppu. Meie lapitalud meenutasid oma laialiloobitud põldudega väliselt aspektilt hingemaalist maakasutamist, kuid püsisid kindlal eraomanduslikul alusel. Hingemaa oli ühisomand, kuuludes kollektiivile, milleks oli küla hingede hulk.

Kui tihti toimetada ühismaa uut jaotust küla hingede vahel, olenes tavaõigusele toetuvast harjumusest ning elanikkonnas toimuvatest muutustest. Liiga kaua ei võidud sellega viivitada, sest uusi hingi kasvas peale, vanu kõndis minema. Mõnes setu külas jagati maid ja niitusid iga viisaastaku möödumisel. Õigusemõistjaks oli küla ise, juhitud külavanemast (staarosta) ja taibukamatest peremeestest. Harva kasutati selleks kroonuametniku või maamõõtja abi. Otsused tulid summalt, sanktsioneeritud enamiku tahtest; harva tõsteti nende vastu ametivõimude ees kaebusi. Rahuldamatud teadsid, et külaga tülijalale sattumine tähendas lõpptulemusena iseenda kahjustamist.

Iga täisealine töövõimeline mees loeti „hingeks”. Lesknaisi, kes jätkasid majapidamist, loeti poolteks hingedeks. Lapsi arvestati vastavalt nende vanusele veerand- ja viiendikhingedena; mõnele lesele olevat sülelaps isegi kaheksandikhingeks määratud. Hingele langeva põllu- ja heinamaa suurus olenes muidugi küla ühisomandi suurusest, kuid jagamisel tuli arvestada vastava maa või niidu eriomadusi – headust ning kaugust külast. Vaidlemist ja sõimu oli seejuures palju, aga kaklustest ei kostnud kuuldusi. Lõpuks kujunes valdajate pere õige kirjuks: kus täisealised pojad isaga ühiselt majandasid, langes talule mitu terviklikku hingemaa osa; nende kõrval esines poole ning veerandiga varustatud hingi. Kuid sedasi olid nad kõik mingil imelikul määral osastatud ja rahuldatud. Kui mõni veerandiku omaja võimeline polnud toda nigelust ise kasutama, võis ta selle kokkuleppel võimelisemale loovutada – pisut moona sealt ikkagi tuli. Mõned ühispõllud võistlesid suuruselt mõisa viljaväljaga, kuid olid jagatud pikkadeks ribadeks mitmesuguse laiusega. Pool- ja veerandhingede ribad tulid nii kitsad, et äke neist ainult paar korda mahtus pikuti üle sõitma. Ristikünd ei tulnud mõeldavakski. Saagid polnud pooltki sellest, mis nad oleksid võinud olla. Kaer ja oder kiratses segamini umbrohuga. Rukis ulatus mõnel niitjal ainult nabani. Tungalterade rohkus ajas jahu mõruks. Tatar hakkas juba vaksapikkuselt õitsema ning kasvatas tinguseid teri. Kunagi ei jätkunud leivaviljast uudseleivani.

Tagavarade puudusel hangiti oraste peale laenu. Seemnevili varuks pandud, kasutati talveks määratud toiduvilja nii kitsilt, kui inimeste ja loomade kõhud vähegi võimaldasid, ent juba jüripäeva paiku helisesid salved tühjusest. Magasiaitu setu valdades ei olnud: jäi üle koputada eesti talunike heatahtlikkusele. Mu isa abistas Selitse ja Trestke mehi sellega, et laenas enda nimel ja oma talu vastutusel Orava magasist neile vilja. Vald ei keelanud neid toiminguid, sest mida rohkem laenuvõtjaid, seda kiiremini värskenesid magasi tagavarad. Harva juhtus, et mõni laenusaaja sügisel vilja ei taastanud; lisaks jäi liiatigi lootus, et ta teeb seda järgneval või ülejärgneval sügisel. Laenuvõtjad tasusid mu isa vastutulelikkust sõnnikuveotalgutele ilmumisega. Tegid seda ilma kutsumata – teatatagu vaid talgupäev. Mõnest majapidamisest saadeti hobune ja „vuusnik” – nooruk, kes oskas hobust juhtida; teisalt tulid paar tüdrukut sõnnikut põllule laotama; hangu- ja viglamehi ilmus mitmelt poolt. Tänu rahvarohkusele muutusid meie sõnnikutalgud omaette pisisimmaneiks laulude ja tantsuga. Pärast õhtusööki käis mürgel veeloopimisega ja tüdrukute tiiki vedamisega. Hoolimata olude viletsusest, omasid inimesed lahtist südant ning käitusid sõbralikult.

Karjuv häda algas siis, kui sattusid kannult kannule kaks või rohkemgi ikaldusaastat, mida võis põhjustada niihästi iidne sadu kui kurnav põud. Loomatoit sai otsa, perelaud jäi näljaseks. Küpsetati sõklasegust leiba, lisandades selle taignasse vihmas vettinud või põuas kibrastunud kartulimugulaid. Inimesed leppisid rihma pingutamisega, aga laudas ja tallis laastas nagu katk: mullikad ja vanad lehmad müüdi lihunikule nahahinna eest. Õlgkatused lammutati ning hakiti loomatoiduks. Kevadeks jäi kari nii nälginuks, et loomad ei jaksanud omal jõul sõnnikuselt asemelt jalule tõusta. Nad upitati kuidagi püsti ning veeti laudast välja; aeti söödiväljale, kus lumejäljed alles kustumata, kuid muru paljas. Peakarjus ja karjapoisid kõndisid „kurekängädes”, s.t. külmast ja tuulest marraskil säärtega. Kaelkotis tolmas neil aganaleib. Lehmad ja lambad järasid pedajapaludes kanarbikku ning mullust hädavaevunud kulu. Nüüd alles piinutas küla tõeline kurnang ning inimesed muutusid jumetuks.

Endastmõistetavalt tabasid ikaldusaastad ka eesti talusid, aga seal ei arenenud häda sellise äärmise astmeni. Ometi mäletan näinud olevat, kuidas Päevakestelgi pikki õlgi „voriks” raiuti ning aganatega segatult lauta kanti. Hobused pidid leppima venelaste jää pealt niidetud jõhvise heinaga, mida nad muidu suhugi ei võtnud. Magasiaidas, seda kuulsin isalt, pühiti ja kühveldati kopitanudki vili põrandalt kokku ning jagati nälgijaile. Issanda karistusaastad olid kõikjal rasked kanda, kuid elu murrab müüridestki läbi.

Setude ajast ning arust võõrdunud maaharimine hoidis külaelu alalises kammitsas. Tundes eesti talude majandamist, olid setud külaviletsuse põhjustest kõigiti teadlikud, aga ei suutnud olude muutmiseks põhjapanevaid uuendusi teostada: vanad traditsioonid ja kehvad seadused seisid nagu kivimäed liikumatult. Külast lahkumine ning iseseisvaks omanikuks hakkamine oli seotud ületamata raskustega. Vene talurahva vabastamine, mis toimus kolmkümmend-nelikümmend aastat pärast Liivi ning Eesti talurahva vabastamist, andis külaelanikele küll elukoha valiku õiguse, aga selle kasutamine nõudis julgust ning erakordset initsiatiivi. Külale kuuluva ühismaa kaasomanikuks olemine lõi kujutelmi teatud varanduslikust hüvest, millest kahju loobuda; selle külge klammerdumine tähendas aga endise sunnismaisuse vabatahtlikku asendamist küla sundusega: tahad kasutada oma õigust – püsi paigal. Lahkujale ei määratud maaühisomandi arvel mingisugust tasu.

Üksikud nupukad mehed, erandid tuhandete hulgas, oskasid endid ometi külaköidikuist päästa ja iseseisvatena nn. pustamaa pidajateks hakata. Selleks tuli kestva mangumise, veenmise, tubli tasu ja rohkete viinaämbrite väljapanemisega külalt nõustumine saavutada, et tema hingemaa suurusele ning väärtusele vastav tükk põldu ja niitu ühisomandist välja eraldataks ja talle jäädavaks omandiks antaks. Toiming kestis vahel mitmeid aastaid, sest nüüd oli ka vallavõimudel kaasakõnelemise õigus ning piiride täpsustamiseks tuli ametlik maamõõtja kohale kutsuda. Lõpuks, kui kõik õnnelikult joonde sai, lammutas selline erak oma hooned, ladudes nad uuesti „pustamaal” püsti. Mõistagi loovutas küla talle vaid äärepoolseid lõikeid, mille kaotus ühisomandile valusana ei tundunud. Nõudis vägimehelikku visadust, kuni „pustamees” iseseisvas talus jalad peremehelikult maha võis toetada.

Ülemalkirjeldatu põhjal on arusaadav, miks setud väljaspool oma kodu sunnitud olid tööd hankima ning igast hangeldamise võimalusest kinni haarama. Sealt – olude vintsutusest – pärines üldiselt tuntud tüüp: potisetu, kaltsukorjaja, harjusnik, piilupartsnik jne. Tavalise eestlase silmale oli ta võõristatav, pilgatav, vahel põlastatavgi. Setu veider murrak, lustakas kõneviis, kohtlane kaubapakkumise mood ja tühine teesklemine jätsid mulje, nagu oleks tegemist veidriku ning totakaga. Setu külades aga nägime tõsidust, asjalikkust ning eluvõitlusse süvenemist.

Kahtlemata oli setu iseloom põhieestlase omast kaalult kergem ja liikumiselt väledam. Setu rõõmutsemine oli vaba ja sundimatu. Ometi oli ta näiline muretus vaid petlik mask, millega varjati oma sügavale põhistunud nukrameelsust. Kerge melanhoolia ja naeratlev kurbus vaibutasid nii setude vaimsust kui ka maastikke – neid lillatavaid kanarbikupalusid, pedajatukkasid, liivaleetesi künkaid, külatänavaid, humalaniite aiavarbades ja kõhnu päevalillepäid hoonete vahel. Vähe õitses Setumaal kevadeti toomingaid; ta ilupuudeks olid kirsid, needki kidurad.

Suhtlemine setudega oli kerge ja hooletu, sest nad ei kandnud salaviha ega haudunud kuritegelikke plaane. Kõik, mis neil öelda oli, öeldi näkku, püüdes heita tõsisesse tülissegi naljakaid alatoone.

Ma polnud veel korralikku karjaseikka jõudnud, kui meile uus karjapoiss toodi, ilma et teda oleks tahetud, vajatud või palgatud. Toojaks oli mitmest saadik meile tuntud hädavares Ivvo, kõhetu poole hingemaa mehike Selitse külast, kuhu ta oli kunagi tulnud koduväiks vigasele naisele. Pärast naise surma jättis küla talle armu poolest hurtsiku ja naisele kuulunud maanormi; pärimisõigust tal polnud. Ka töömeest polnud temast ammu enam. Käis Päevakeste sooveeri mööda lehmale talvetoitu põimamas, mis talle hea mehe poolest sobival juhul koju saadeti. Nüüd ta siis tuli, poisike käekõrval. Lausus ilma pikemata:

„Ma ei jovva tedä inämb toita; võtkõ tä hindäle vai heitku hingeke Issändäle.”

Poiss polnud ta oma poeg, vaid orbunud laps samast külast. Haleda südamega Ivvo oli ta endale kasulapseks võtnud, toitnud ja katnud, kuni jaksas. Meie rahvas silmitses arglikku olendit ning leidis, et Ivvo oli selle just kui peakotist välja puistanud: lühike, haprake – palju teda polnudki laias täismehe pintsakus. Loomade karjatajaks ta ei kõlba, arvati, aga saab ehk asjaks hommikuti sigu hoidma. Kui toodud – tuli vastu võtta.

„Mis su nimi on?”

„Mihhal.”

„Kas tahad meile jääda.”

„Egäs ma esi… Ivvo tõi.”

Nii see algas, arenedes imekiiresti. Poiss kõndis pelglikult harkis jalu. Ei tahtnud laupäeval sauna tulla. Kui teda selleks sunniti, selgus tõrkumise põhjus: poisikese reied veritsesid kärnadest. Sellest hädast aitas üle Värskas asuv kroonuvelsker. Sealt alates – löödagu või tõkked ette – poiss kasvas, nagu kasvavad putked kevadel. Järgmisel suvel nähti teda juba priske noorukina, kõigeks kõlvuline ning hakkaja. Oli targa loomuga, kiirelt taipaja ning südikas igaks ettevõtteks. Pälvis üldise poolehoiu, muutus peagi omainimeseks, hiljem perekonnaliikmeks. Ei lahkunud enam Päevakeste talust. Oli mulle heaks noorpõlve seltsiliseks, peaaegu kasuvennaks. Olin kiindunud temasse ka siis, kui kooliteed ja tavalised elusekeldused mind isatalust eemal hoidma hakkasid.

Vabadussõja puhkedes läks Mihhal talu hobustega sõdurite salgale küüdimeheks ning – jäigi sõtta. Sai Orava mõisa põldudelt autasumaa. Päevakeste rammuga ehitati talle asunikutalu hooned. Uus talunik nais eesti neiu, soetas endale pere ja kariloomad. Nime oli varem juba Mihkel Kaidlaks eestistanud, kuid meile jäi ta ikka Mihhaliks, kes argipäevitigi Päevakeste külastamiseks aega varastas. Päevakeste omad külastasid Kaidla talu.