Читать книгу Aegade sadestus - Karl Ast Rumor - Страница 5

Kevade poole kallutatud osa talvest tõi tallu uusi eluurbi ja poisikesele ehedat rõõmu. Ühel hommikul, kui Karla oli veel kahevahel oma ettevõtlikkuses, tuli ema tõotavalt laheda ilmega.

„Sa ei teagi, Karla, mis öösel laudas juhtus. Keegi on toonud sinna uued utekesed. Lähme nüüd kaetsile.” Täpne sõnastus kõlas küll: „Lääme mutku kaejatsile.”

Karla löödi kellegi pihtkasukasse ning ema tatsutas ta lauta. Üks vanadest lammastest oli taandatud teiste hulgast lauda kaugemasse nurka; ta jalgade ümber tuigerdasid näsused olendid, osalt nagu takukoonlad, silmad siiski peas ja nina rahutu. Karla meelest olid nad imeilusad ning huvitavad.

„Oi, imä, imä… lääme kõge tävvega. Viime nimä tarrõ.”

Aga ema arvas, et vana lammas poleks sellega nõus. Kust pojukesed siis tissi saaksid? Sinule on sinu ema armas, tallekestele talleema. Tulime ainult kaetsile ja lambale õnne soovima. Näe, minul on kostki kaasas. Poetas jakikäisest poisikese pihku kaks liistakat kooki – tea, kas kartulist või jahust. Lammas otsekui oleks oodanud seda: sirutas kaela õieli ning nälpsas koogid labidasele keelele. Karla imetles ja kilkas.

Sellega oli loodud algus laudas toimuvatele imedele, mis ei piirdunud lambalaudaga, vaid jätkusid suures laudas. Enamvähem igal nädalal tekkis sinna paar talle või veidralt taaruvate jalgadega vasikas. Tähik, valgelapiline lehm, sünnitas üleni musta vasika. Seda imestas kogu pere, kuni märgati, et noorel tuigerdajal oli ometi valge kriipsuke otsa ees. Karlale said lauda külastamised igapäevseiks. Iida andis talle omad vanad kotad. Poiss laaberdas nendes, nagu oleks ta ka ise ühepäevane vasikas. Kaetsi-koogikesi talle enam ei kaasastatud. Nende asendamiseks lubas ema anda lehmadele kapsalehti ja kaalikapealseid, mis sügisest saadik keldris närbusid. Vasikad leppisid sellegagi, et poisike neid kaelustas. Tasuks nad imesid kaelustaja sõrmi ning inisesid pooliku häälega.

Ühel ööl valitses majas rahutus. Karla ärkas sammude müdinast ja rututavatest kõnelustest. Ema polnud enam voodis; isa hääl kostis kojast. Pidi midagi tõsist käsil olema, sest ka õed aidast kuuldusid köögis viibivat. Ema õpetas kedagi: Katsuge jalad kätte saada… ehk annab veel kuidagi sirgeks tõmmata. Karla pärimisele vastas Iida voodist, et laudas olevat hädaohtlik sünnitus. Maga sina, mina magan ka… lapsi pole sinna vaja. Hommikul järeldas Karla täiskasvanute jutust, et vasikas olevat viidud „aia taha”. Ema ütles: Vaene Punik, miks talle küll nii raske vaev saadeti! Tea, kas jääbki ellu. Aga ema, kust sa teadsid, et laudas abi vajati? Ega ta teadnudki: aimus tulnud. Polevat õhtul magada saanud, süda valutanud. Kui siis veel koerad rahutuks läksid, ta äratanud isa. Pole kahju vasikast, kahju armsa karilooma kannatustest.

Karlat ei lubatud tol päeval lauta. Punikust kõneldi veel, nagu kõneldakse inimesest. Varsti ununes kõik. Elu seadis oma samme aegade tallatud jälgi mööda. Pakase vahele lükkis end ajuti sulailm. Kui selle eel lumetormi ei käinud, siis muutus õhk laiskunult sumbeks. Võis vaadata päikese poole, kissitamata silmi. Räästastest tilkus vett; öösiti tekkisid sinna jääpurikatest küünlad. Väljas elavnes ning mitmekesistus liiklemine. Ka Karla lõi endale lontidega karbuse pähe ja läks õue. Koerte esinik Kaaro – lõvirinnaga tugev loom – tuli talle teretamisi vastu. Tõusis tagumistele jalgadele ja pani esikäpad poisikese õlgadele. Kui Karla selle juures oma nina koera koonuga ulatus vastamisi panema, siis uskus ta, et oli jälle paari tolli võrra pikemaks kasvanud. Teised penid käitusid, kuidas keegi neist, nuusutades lume seest paljastuvaid murumügarikke või rõngastasid uljalt saba, just kui oleks sula nende jaoks tellitud. Mullune kutsikas, ikka veel totakate kommetega, avastas kahtlase puntra pajuniisi; urises ja haukus selle kallal. Seapaha uks oli pärani lahti ja harjasloomad ukerdasid jääliugustikel. Varesedki kippusid õue lumesulpi uurima.

Õed näisid laudas loomi harivat ja lahtritesse uut põhku laotavat. Ema tuli aida poolt, süli kuhjani vajalikuga koormatud; nägi Karlat ning hüüdis talle midagi tähtsusetut. Meespere maadles tallis sõnnikuharkidega, lammutades kõrgeks kasvanud voriladet, millest ehitati talli kõrvale väetisekuhi. Varss oli kasutanud lahtist ust vabadusse putkamiseks; rõõmutses ja taotles karelda, kuid oli kartsasel jääl saamatu nagu pimesikk.

Rehest ei kostnud enam linaropsijate lõhverdamist. Keegi pidi seal siiski olema, sest muidu poleks pajast suitsu vinetanud. Karla läks uudishimu ajel vaatama. Nägi, kuidas isa üksipäini hämaras ruumis linapeosid müüdavateks „pundadeks” voolis. Iga pund pidi keskelt peeneks nööritud olema, sarnanedes pihast mõisapreiliga. Punna peapool kammiti ja seoti tutti, nii et seegi näiks preilist nukuna. Lobisejate suust oli Karla juba kuulnud, et punna lahtist otsa tuuseldavad linasellid just kui mamsli seelikut.

„Jõudu, isa!” tervitas poisike vanadelt õpitud taibukusega. „Jõudu jah… jõudu läheb vaja. Kui sa rammumees oled, siis anna osa jõudu minule.”

Jutt laabus tänu heale algusele ning varstigi nad vestlesid, mõlemad peremehelikult asjatundjad. Karla sedastas, et kui õde Marie juukseid kammib, siis kammihambad pragisevad, löövad pimedas välkugi. Miks linakamm ei pragise? Juuksed on elu ja elektrit täis, aga linad on juba surnud, arvas isa. Siledad siidlinad siiski vahel pragisevad, kui ilm on kuiv. Sellest ainest sai nendele pikk arutlus – milline peab olema lina. Heast linast oleneb hea hind.

„Linaselle saab tüssata…” arvas Karla kuulnud olevat. „Tüssamine on suur kunst; seda ei oska ma sulle õpetada. Ja sellega kukutakse enamasti ikka sisse. Katsume mitte tüssata.”

Isa töö näis küll huvitavana, kuid väljas oli huvitavam. Mets soosaartel ja soo taga kohises sõbralikult. Toda kagupoolset laante ja padrikute ala kutsuti mingipärast Vereva maaks, ning oli ammusest teada, et kui Vereva maal kikikõrvune vaikus valitseb, siis hakkab kirdest tulema nõelteravat pakast ilma, mille käes kividki helisevad, kõnelemata palkide ja teivaste plaksumisest. Tõuseb aga Vereva maalt mahe mühin, siis võib lontkübara varna riputada, lüüa palituhõlmad lahti ja kuulata, kas ei kosta ehk Petseri jaamast vedurite huikamist. Suvises sumbuses kuuldavat koguni kloostrikellade helinat, kui papid lõbusas tujus juhtuvad viibima. Karla küünrapikkusel eluajal olid papid vist alaliselt pahurad, pidades suurkella paukumisegi endale. Pidi üldse kahtlema, kas kellade kumin nii kaugele oleks kostnud.

Täna valitses Petseri pool vaikus. Mets aga oli talvisest nohust lahti pääsenud, hingates sügavalt, rahulikult, kõike head tõotavalt, ning täitiski varsti tõotuse. Sulast sai kevade eelkäija. Päevade valgenedes ja pikenedes lamastus lumi hoopis madalaks, sõmerdus ning säsines. Iga kallak õues haudus lombikesi, julgustas veeniresid liikvele. Õunapuuaias langesid viimased pakasekäsnad puuokstelt ning tüvedelt, ikka pehme sopsatusega, just kui heidetaks pastlaid jalast. Kraav aia taga hakkas vulisema. Sohu tekkisid laigud; keegi nagu oleks väherdanud lume all ja paisanud mätaste katte ning kartsa pahupidi. Sinised palakad soopinnal laienesid, hargnesid mitmelisteks. Siis uhmas sinna metsadest välivett ja keskne osa soost muutus hoovuseks. Õues hüüatas keegi:

„Plaavja plagab!”

Silmad pöördusid soole, kus valkjad vaod lumesulpi roomasklesid jõe poole, sõlmudes seal pundardeks ning kehitades end küürulisteks kuhikuteks, kuni kaotasid tasakaalu ja hakkasid kukerpallitamisi vooluga kaasa veerema. Nii kestis see läbi õhtupooliku, võib-olla läbi öögi. Hommikul läikles juba rahulik veeväli, nagu poleks liikumist olnudki.

Karla oli küllaltki tolle iseäraliku nimetuse – Plaavja – mainimist kuulnud, teadmata, mis see tähendab. Talviti toimus Plaavjal ohtlikke seiklusi. Pimedatel õhtutel rääkisid kodused söögilauas, et teed on tuiskunud, jõeülesõidu laukad lume all lahti: kui nüüd mõni äparduja koorma mülkasse ajab, siis loe hobusele hingepalvet. Käidi isegi majatrepil kuulamas, kas kõik on vaikne. Seal siis hakkasidki tuisktormisel ööl koerad undamisi haukuma ja majaukse vastu hüplema. Selgus, et „Plaavja pääl tänitetäis appi”. Isa ja sulane lõid kähku kasukad selga, võtsid kangi ning köie kaasa ja lubasid ka „tõiste puult” – tähendab: naabertalust – abilisi kutsuda. Laternate vilkudes nad kadusid tuisusse, koerte lõugamine kord nende ees, kord kõrval. Kadus hulk aega, enne kui nad tagasi jõudsid. Lükkasid tuppa lume- ning jäätombuse venelase, kes mülkasse neeldunud hobuse päästmisel ise kõrvuni märjaks oli saanud. Isa kõneles temaga „duraku” ja „bolvani” keeli. Venelane ajas äparduse jumala ja vanapagana süüks: üks neist vedanud eest, teine lükanud tagant – suu-silmad tuisku täis. Aga hobune vist kärvab! Ei sihuke kronu kärva, arvas isa, katame ta kinni. Naistele anti käsk tuua peetud kasukaid ja saanitekk.

Seni oli Karla kujutlenud, et Plaavja peab midagi hiigelahvena taolist olema, võimeline meest, hobust ja koguni rege alla neelama. Nüüd, kevadvete puhkedes, ta koges, et Plaavjal on hulk huvitavaid ilmeid ning et puudub põhjus Plaavjat halvustada. Juba laskusid Plaavjasse kured, juba prääksus seal parte, juba laterdas seal elu, kuna kuival maal veel vaikus valitses.

Varakevad polnud nauditavaid aastaaegu, ka Karlale mitte, aga see oli huvitav ja lootusküllane. Esimestele päikesepaistelistele leebuspäevadele järgnes tujukastuuline ilm räitslume hoogudega, leotades murugi poriseks. Ometi puhkesid pajupõõsastes pilusilmalised pungad ja kased hakkasid mahla sõõrutama. Karla ei raatsinud sammugi isast taganeda, kui algas kaskede „tikkamine”. Too toiming tundus talle põnevana, ühtlasi piinutavana: näha, kuidas küljeõõnsusega jäme oherd tungib puutüvesse ja kuidas sealt nirinal puhast vedelikku hakkab nõrguma. Pisikest renni mööda, mida nad „tilaks” kutsusid, juhiti mahl ämbrisse või pütti. Esimesed tilgad kogus Karla endale topsikusse, maitses ja kiitis. Ühenduses magususega keele peal tungis torge südamesse: kas ongi see õige tegu, mis nad teevad. Mahl öeldi ju kasele sedasama olevat, mis veri inimesele. Veristad sõrme – saad õigustatud põhjuse nutuks. Võib-olla nutaks kaskki, kui tal häält oleks.

Ometi jätkus tikkamise pahategu ning Karla vantsis isa kannul puust puuni. Koplis, mis nõlvakuna soo poole laskus, kasvasid mitmed kased. Isa ütles, et nende tüvedest ei saa enam tarbepuud, nii paljudel kevadeil on neid juba puuritud; aga kasvagu nad meile iluks. Lõpuks tulid isa ja poeg nende talu nimekaima ja suursuguseima kase juurde ja see oli – Perve kõiv. Sealt langes järsult alla üks noid lohkusid, mis iseloomustavad Mädasoo läänekallast. Murdpinna talupoolsel veerul, otse õunapuuaia lähises, seisis hiigelkask, pisut soo suunas längunud, tüvi paksuks korgistunud kattest krobeline, ilme põlisusest tõsine; sirutas iga kaare poole jämedaid oksi – needki omakorda tüsedaina hargnedes ning kontrastina puu pruunikale tüvele tohtkatteselt valendades. Puu latv oli tihe, võrkkroonine, nüüd – kevadele virgunult – kuidagi eluuhke, ehkki veel raagus.

Isa vaatles kaua toda põlishiiglast ja Karlale näis, nagu kipuksid isa silmi pisarad.

„Oh, poju, selle puu all on küllalt nutetud, aga ka palju rõõmus oldud – ikka kahekesi, mina ja ema. Mõtlesin, et annan talle tänavu puhkuse; aga ma näen, ta on veel väga priske.”

Lausunud selle mõtte, kummardus isa alla ning lõi oherdi kase tüvesse. Karla tähelepanu oli pöördunud juba taevasse, sest lendasid esimesed rändkured, korraldanud endid teravnurkselt kahte ritta. Aeg-ajalt nad kurluutasid ja siis tundus, nagu puruneks nende hääl kildudeks, millest vaid kilgjad palad alla langesid, teiste – heliküllaste palade – kõrgele tõustes ning taeva all haihtudes. Karla tahtis kurgi loendada, aga arvud läksid ta peas jonnakalt segi, hüpates kümnelt kahe- ja kolmeteistkümneni, et rutem kahekümneni jõuda. Ka kured ise läksid vassingusse, kaotanud käest teravnurkse reastuse. Nende all oli lai Plaavja vesistu, selle kõrval pisike soojärv, just kui kulbist pillatud; ja sealt veelgi jooneti edasi – mahukas Järvepea järv, suure katlana sohu sobitatud. Kured nägid seda kõrglennult ja pidasid aru, kas poleks paik ehk paras suvitamiseks. Keerlesid ja keerlesid, ent reastusid taas kolmnurkseks ning kadusid kurluutades kaugele. Karla saatis kurgede kadumist igatsevate pilkudega; muutus järsku nukraks ning tõsiseks.

„Noh, poisu, mis sa nüüd mõlgutad?” huvines isa pärima. „Miks kured ära lendasid? Miks ei jäänud nad meile?”

„Neid tuleb veel palju…” trööstis isa. „Neil on pikk tee rännata, aga nad tulevad jälle tagasi.”

Too kevadpäev ja kured ja mured jäid Karlale eluaegseiks. Ikka ta sooviks lennata koos kurgedega, kuid viia Päevakeste ning Perve kõivu kaasa. On teisigi igatsejaid, kes tunnetavad sama. Üks Karla lähedastest, väga lähedastest, lõi Siberi sunnipõlves lugulaulu Perve kõivust – mitte trükimusta jaoks, vaid iseendale nukruse ajel. Aegades on helinaid, mis helisevad ainult südameile.

* * *

Päevakestel ei pruulitud kunagi õlut. Talviti seisis lävepoolses toanurgas kaljaastjas – talu keeles taaritõrdu; sedagi mitte alati, vaid kuidas kunagi. Selle eest jätkus suve kõrgkuudel nii omadele kui võõrastele turtsuvalt kihisevat kasemahla. Rehalas olid upitatud pukkidele õllevaat ja kaks viinapütti. Nendes kääris valkjashele mahl kuni jaanipäeva jõudeni; tuli ainult valvata, et käärimise pakilisus astjaid puruks ei rõhuks. Siis keedeti vana mehaga segatud mesikärgedest ruskjas leem, mis lisandati käärimisküpsesse mahlasse: sellega anti joogile viimne tõuge. Pütid suleti uuesti; ühele neist kruviti otsmisse kaande vaskkraan. Sealt siis purskaski toda vahutavat jooki, mis tundus külmana isegi palavatel päevadel.

Tänavu oli mahla kojukandmine õde Marie, kasuõde Anne ja Mirjast neitsiku asjaks, sest meestööjõudu ei võidud selleks kasutada. Ehkki näis, nagu oleks meeste tööjärjestuses jätkukoht tekkinud – talvised veod veetud, linad ropsitud –, tuli meestel juba põllutööriistade kordaseadmisega tegelda. Kolm hinge neid oligi: peremees ise, sulane Kauds ja noorukist abiline – toonane karjapoiss. Talvised päevamehed lahkusid meilt juba vastlapäeva paiku.

Mahlatoomisel oli kindel ajakord, just nagu lehmade lüpsmiselgi. Annirohkuse ning – headuse poolest sarnanesidki kased lüpsilehmadega: sooveerne kahe tüvega kask, mille põhjamulla peidust väljusid veerikka allika nired, sõõrutas külluslikult mahla, kuid lahjapoolset. Perve kõiv tilgutas aeglaselt ja kitsilt, kuid lausuti, et ta lüpsab magusat – „õkva ku mett”. Seda väärtsaaki ei segatud muu mahlaga, vaid joodi värskelt vee asemel. Karla pudistas sellesse leiba ning kiitis, et piimapudi ei „küünü selle manogi”.

Ema suhtus asjasse laitvalt. Ära joo nii palju vedelat, ta noomis, punnid enda vaadiks. Kuidas ma lähen sinuga – tünnike käekõrval? Pole viga, tünnike veereb ise, aasisid õed. Või veereb… mäe alla küll, aga kes ta mäkke veeretab? Eks talle kasva tiivad nagu kanapojale, teadsid õed veelgi targad olla. Tibud on ka nagu tünnikesed, aga pärast anna kas või taevasse lennata.

Nüüd ei võinud ka Mirja vaikida: setu sõna käigu ikka üle kõige. Eks olnud temagi kodus – kusagil sootaguses külas – uhke tutuga kana; munema laisk, aga hauduma täisverd emane. Istunud pesal ja olnud õnnis: neli valget muna, viies – suur ning kirjaga. Kes pagan küll tolle kanapessa sokutas? Teadagi – part; nende soodes pole mätast, mille otsas ei kükitaks part. Juhtunud siis, et part äkilise kõhuvalu sai. Pesa kaugel – lupsanud muna nende kana pessa. Kana õnnelik pealegi; tallanud igal söömavahel mune; kõige tallatum muidugi pardi muna. Aga kui pesakond päevavalgele tuli, „tsiukunud” tibukesed ikka tibude moodi ja pugenud ema tiibade alla. Pardipoeg aga pahtsümmatanud tiiki. Nii need asjad on: ei tea eales, mis kellestki saab. Karla täismehele vaevu vööni, aga või’s ta enam emast hoolib! Tal muudkui hobused, koerad ja kassid. Kuhu isa, sinna temagi. Paljuks teda ema käekõrval nähakse.

„Kae perrä, Mari! Sul tütre jo meheleminejä, a poiss nigu tubli pääkott. Mine tiija, kuna vai kost kõtuvaluga parts tä sullõ pessä parastas.”

Ema leidis, et sina, Mirja, oled liiaks laia suuga. Kui sa sedaviisi edasi lõhverdad, jääbki suu lõuakile.

„Just kui vanal lutsul!” naersid õed. „Suu lõpustest lõpusteni, sõida kas või potikoormaga sisse.”

Karlale tundus, et tema kulul heidetakse tühist nalja, ning väljus. Õues vilistas talle keegi nupukas-lustlik pika vileniidi, ei tea kas narritamiseks või tähelepanu äratamiseks. Mahe hüüe, pikk helilint taga, pidi tulema vahtrate ladvust. Nojah, juba hommikul räägiti, et kuldnokad saabunud tagasi. Seal nad nüüd istusid hulganisti vahtra okstes, mustad küll, ent ometi heledaläikeliseks kullatud. Sõbralikult musikaalsed, oskasid nad oma vidistusse pilkava alanoodi peita. Võib-olla oli pilge määratud varblastele, kes sel hetkel õuevärava ees ümmarguse kuhiku rabelevaid tiibu, jalgu ning sabalehikuid olid moodustanud, tallates ägeda häälitsemisega üksteise kukil, päriselt hullunud ning tormakad. Nende summ oli nii tihe, nagu koosneks see ühestainsast loendamata jäsemetega varblasest. Ja päriselt pimedad pidid nad olema mitte märgates Karlat, enne kui Karla nende kuhikut jalaga laiali loopima hakkas. Tõusid parinal õhku, pillates Karla kuuekraele paar kahtlast mälestusmärki. Milline kihk ja kiin neid selliselt kuhja trummeldas, ei läinud kellelegi korda, aga nalja see valmistas, kui seda aegajalt nägema juhtuti.

Kuldnokad oskasid saabuda õigel pöördel, mil kevad juba oma esialgseid tujusid taltsutas. Vihma- ja rahehood ei tülitanud enam inimesi ja loomi. Pajuurvad taotasid õitseda ja kärbsed kohendasid talveuimast virgunud koibi.

Karla läks päikesepaistelisele aidatrepile mõnulema. Tuule eest varjas teda õunapuuaia planktara; aidasein levitas soojust. Peagi kippus talle uni varaks, kuid aiast kostis hääli. Uneleja hakkas isa hüüdma, pälvides kohe vastuse. Või sinagi siin, julgustas isa, tahad vist aeda tulla. Olgugi poiss kasinalt riietatud, ulatas isa talle plangu tagant käed ning aitas ta aeda. Raagus puude all lebasid jämedad pakktarud. Isa kõrvaldas neilt talvist katet, mis kuuseoksade koormana nende peale oli laotud. Iga lahtistatud taru ta õrritas sõrmekoputusega taru katusele, ise erksalt kuulatades. Sama tahtis teha Karlagi: surus kõrva vastu kasetohust mesipuu külge ning paugutas. Tarust kostis selline pahin, nagu oleks tulisele kerisele vett visatud.

Karla ei teadnud, miks, aga too puhang mesipuust valdas kogu ta olemuse. Rõõmust ja ärevusest hingeldav poiss tajus ainult, et loendamatu hulk mesilasi võttis ta märguande kuuldavaks, vastates sellele ühise tuhinaga. Kõik maailma rikkused ja ilud vallandusid tollest tuhinast.

„Esä, esä, mesiläse tegevä – puuh! Ha-ha-haa – puuh!”

Isale oli lapse tormakas rõõm raskelt mõistetav, sest selles polnudki muud kui kirglik tung olla, tunnetada ja elada.