Читать книгу Aegade sadestus - Karl Ast Rumor - Страница 2

Tavaliselt on mälestuste kirjapanijad iseendasse armunud isikud, üks suuremal, teine vähemal määral. Ma ei arva, et ma nende peres erand oleksin. Aga kaine enesearmastusega seltsib tahtmatult soov ennast mõista, analüüsida oma isikut. Ja kuna tõeks jääb, et inimene ei ole mitte telliskivitaoline tervik ainult temale omase vormi ja kaaluga, vaid kannab endas ristlevaid pärimuslikke elemente ei tea kui paljudest eelnevatest põlvedest, siis ei saa keegi meist pidada ennast suveräänseks isiksuseks. Seda tõde aimati juba noil aegadel, mil veel lähemat aimu polnud pärivuslikest üksustest ja nende ülikeerulisest edasikandumisest sugudevahelisel suhtlemisel. Kui vanad aadlisugukonnad oma perekondlikke arenguliine täpsustatult jälgida püüdsid, siis polnud selles mõõtuandev ainuüksi kõrkuse ja noblessi näivuse eest hoolitsemise tahe, vaid arvatavasti ka aimuslik püüd säilitada teatud liinile omistatavaid vaimseid ning füüsilisi omadusi.

Eesti talupoeglik rahvas ei saanud kultiveerida selliseid kasvupeenraid ja triiphooneid; sellest poleks ka mingisugust tulu olnud. Aga kui üksikud perekonnad ometi oma „sugupuu” ladvast lähtudes üsna toeka tüveni on suutnud kasvujätkude suhtes usutavaid andmeid koguda, siis polnud see päriselt tühi töö, sest nende andmete varal, kui neid mitmes suunas jälitati, võib luua mingisuguse pildi – olgugi väga puuduliku – noist põhilistest kommetest ja kalduvustest, mis mõjutasid eesti perekondade kujunemise lugu.

Nende memuaaride autor ei ulatu oma sugukonna tekkimise teele oma jalakandadest kaugemale vaatama. Isegi oma perekonna kitsas ringis ei orienteeru ta teadlikult. Meie majas oli üks vana suurekaustaline Piibli Raamat, nahkkattes puukaantega ja vaskpandlase lukuga. Mu isa oli tolle raamatu esikaane siseküljele kõik sünnidaatumid hoolikalt kirja pannud: oma vanemad, iseenda ja oma naise ning kõik lapsed nende sündimise järjekorras. Mulle ei sattunud pähe kopeerida ja säilitada kirjapandut. Tundus, nagu seisaks Piibel jäädavalt seal, vaevalt teda keegi avas, ning oleks alati käepärast. Hooletusest tingituna ei tea ma nüüd ei oma vanemate ega oma vendade-õdede sünniaastaid. Arvestan nende vanust ja surma umbkaudu. Gottliebist venna kohta leiduvad need andmed teatmeteostes. Kõik, mis ma perekonna loost oman, on pärit mu isa juttudest. Harva, igiharva sellest kõneldigi, ja mulle näib, et keegi meist – Päevakestel üleskasvanuist – ei avaldanud selle vastu erksat huvi. Sünnipäevi meil ei peetud, õnnitlemise kombed olid meile võõrad. Ema juhtus vahel mõnele lapsele ütlema:

„Näe, täna sa päris tita moodi… Ega sa teagi, et sul eile sünnipäev oli. Kas nägid ilusat und?”

Too, kelle kõrvadele need sõnad määratud olid, ei vaevunud sageli vastamagi. Hiljem tõid ikka jõudnud lapsed tallu uusi kombeid ning moodsat käitumist, aga need välislaenud ei lisandanud talule uut võlu, pigem varjutasid vanu traditsioone.

Kirjutades neid ridu, huvitab mind üks mees, kellel pole minevikku ega õiget nimegi. Ta tuli pimedikust ja kadus pimedikku. Teda hüüti kaht moodi: Pirka ja Purtna. Tema välimusest pole antud mulle vähematki aimu, kuid ta olevat olnud pikakasvuline mees. Möödunud sajandi hakul, kümmekond aastat enne Liivimaa talurahva vabastamist, ilmunud mainitud Pirka, alias Purtna, kusagilt Läti radadelt Urvaste kanti. Mõisa ja pastoraati ei julgenud ta minna, paoskledes taludes. Rahvas suhtunud tasse usaldavalt ning abistavalt, sest polnud saladuseks, et mees oli hinghirmunud põgenik mõisa kari eest; võib-olla Marienburgi mõisast. Kas ta läti keelt oskas, jääb küsitavaks. Oleks ta kõnelnud puudulikult Võru-Valga murrakut või viibinud raskustes ennast mõistetavaks teha, siis oleks sellest säilinud kahtlemata kuuldusi. Nii julgen küll oletada, et põgenik pidi olema rahvuselt eestlane.

Kolanud mõne aja paosklejana, kadus ta urvastlaste silmist. Saamatu peakaotaja ta kindlasti polnud. Mingil moel, vahest ehk pimeda õnne teel, osutus talle võimalikuks saavutada kaitse tolleaegselt feodaal-suurvõimult v. Liphartilt. Elas vaheldumisi Lasva ja Loosi mõisas, võib-olla ka Vastseliinas. Kindlasti pidi ta mõnd kasulikku ametit oskama, sest muidu poleks mõisal olnud huvi teda peretada. Kui talurahva „priiuse” saabudes senistele nimetutele teo- ning orjushingedele perekonnanimesid hakati andma, ei jäänud Pirka-Purtnagi sellest ilma, pealegi oli ta siis juba naisemees. Minu veres tuikab ta lugu sellepärast, et ta oli mu isale vanaisaks.

Milline tõuge võis nime leidmisel mõõtuandev olla, sellest teadis mu isa kaht versiooni pajatada. Mõisamehena armastanud Pirka-Purtna pühapäevastel jõudetundidel üksindusse minna ning istuda ühe metsõunapuu all, mis ainult ülesuviti vilju kandnud. Ta kiindumus tolle karjamaise puu vastu olnud nii tugev, et ta igal jõuluõhtul selle okste alla pisikese lõkke süütas. Rahvas imetles seda, kuid mees ise seletanud, et ta teeb seda oma ema mälestuseks: ta ema olnud nagu õunapuu. Nime andmisel ta palunud olla – Uibo. Aga Uiboks ristituid olnud juba paar perekonda ees ning mõis ei soovinud enam uut Uibot.

Teine versioon on usutavam. Purtna soovinud jääda poolenisti oma hüüdnimede juurde, kuid painutada need algupärasusse tagasi: Purtneek. Nii pidi kostma eestlase suus lätikeelne Burtniek – üks pisijärvedest Põhja-Lätis. Kuid seegi soov ei tulnud rahuldamisele, sest tolle järve saksa- ja eestikeelseks nimeks on Asti järv. Mehele öeldud: oled Ast ja asi tahe.

Ma viibisin hulga aega arvamises, et Eestis ei leidu teist Astinimelist perekonda. Ometi sirgus kord Riigikogu valimiste puhul Saaremaal Asti-nimeline püsti. Tol mehel ja perekonnal pole aga Pirkast-Purtnast põlvnenud Astidega mingit hõimlust.

Nagu alles laususin, oli Pirka-Purtna perekonnanime saamisel juba abielus. Täpsemad andmed ta naise kohta puuduvad. Olevat kuulunud Võrumaal hästi tuntud Vreemanite sugukonda. Sellest abiellumisest jäi püsima muistsetele aegadele iseloomulik hõimluse tunnetamine. Vreemanid, kes omariikluse ajal muutsid oma tähendusrikka nime Veermaaks, esindasid vanade põllumeeste põlvkonda. Neid loeti õigusega jõukateks, nonde aegade mõistes isegi rikasteks. Miks sellisest perekonnast pärinev neiu või lesknaine hulkurist mehele läks, see on muidugi südamete saladus. Kodujumalate – penaatide – soostumine pidi tal kaasas olema, sest muidu oleks ta tegu hukka mõistetud ja unustamisele määratud. Kuid ei – vanade Vreemanite ja vanade Astide vahel valitses klaanivaim, mida nooremad põlved vaevu mõistsid.

Mäletan, kuidas mu isa oma Võrru sõidud ikka nii kohandas, et Vreemanite pool ööbida: Ninova külas, Võrust üheksa versta ida poole. Neid asus seal tervenisti kolm talu, kõik keskmiselt lasterikkad. Õhtul tulid vanaperemehed vestlema, konverentsitades koiduni. Lapsena ma nende juttu ei mõistnud; sageli eksles see sugulus- ja hõimlusastmete tihestikus – kes too või teine olnud ja mis tast saanud. Vaevu nad isegi selles orienteerusid, aga onu- ja lellepojad nad omavahel olid, vähemalt tituleerisid üksteist sellistena. Kord aastas külastasid Vreemanid Päevakestet. Ma võisin umbes kümneaastane olla, kui viimast korda neid nägin õige uhkelt õue sõitvat – ei enam ega vähem kui oksjonilt ostetud mõisahärraste tõllaga. Pärastised eesti põlved ei omanud enam säärast hõimlusest tingitud ühtekuuluvuse tunnet.

Ninova küla keskpõlvlastest omandas Richard VreemanVeermaa ülikoolihariduse. Minust umbes kümme aastat noorem, paistis ta silma elava poliitilise huvi poolest. Oli Kaarel Eenpalu valitsuses siseministriks. Ehkki üks meist oli Põllumeeste Kogude aktiivne tegelane, teine sotsialist, vahetasime tervitusi soojemalt, kui oleks tarvitsenud: möödane heitis olevasse veelgi hiliseid helke. Katsusime ka isaisade kombel mineviku aganatest ivakesi otsida, ent asjata. Pidime endile tunnistama: ei tea, ei ole aimu.

Tulles tagasi esimese Asti ja ta naise loo juurde, näeme võõristades, et nende abielust sündis ainult üks laps: poeg Jakob. Mingit haridust talle ei antud, ei saadudki anda, peale tähtede kätteõpetamise kodusel teel. Juhmiks ta ei jäänud, mis tõestub sellest, et ta vanul päevil rahvale jutlust ütles ja pühakirja ette luges. Töömehena polnud ta vist kuigi südi, sest ega teda muidu mõisa öö- ning väljavahiks pandud. Naiseks ta sai endale samast lähikonnast vaese talutüdruku, kelle väärnime ma ei mäleta. Ristinimeks oli tal Mai. Tema suguseltsiga, kui neid üldse oli, puudus Päevakeste talul suhtlemine. Mõeldavasti olid Maie vanemad saabunud Lasva kanti kusagilt võõrast kihelkonnast, venitades omaette kinnist kehvikute elu.

Iseloomulik ajale, oludele ning mõisa töörahva mentaliteedile oli päevade umbne ärakadumine. Inimesed sündisid, kännisid kasvades, kulutasid rängas vaevas oma jõu ning surid, ilma et sellele mingit teravat tähelepanu oleks omistatud. Nii näiteks ei mäletanud enam keegi, kus, kuidas ja millal lõpetasid oma elupäevad Jakobi vanemad – Pirka-Purtna oma naisega. Nende hauda ei külastatud kunagi, ei tuntud selle asukohtagi, just kui oleks toonane põgenik sukeldunud tagasi sinna, kust ta ilmus, ning viinud naisegi kaasa. Pime eesriie rambivalguseta.

Minule võiks see teatud lohutuseks olla, sest lõplik kadumine on lõplik vabanemine. Aga minus pole veel lõplikku; pole ka vabanemist. Tahaksin teada olulist tollest mehest, kes tulles kustutas oma jäljed, minnes ei põhjustanud mälestuskellade helistamist. Ma usun, mõned tema ajedest elavad minus ja mu lastes edasi. Moosese ja Aaroni jumalast väidetakse, et ta olevat püha vihaga jumal, kes tasub vanemate patud laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni. Olgu see nii. Mind see ei häiri, sest ma ei tea, mis on patt. Ja kuni ma seda ei tea, pole mu jaoks pattu olemas. Kuid ilmalikest tõdemistest teame, et pärilikud impulsid võivad kanduda pikaski ketis lülidest lülideni. Mitte kunagi ei sarnane järelpõlve eneseavaldused eelmiste põlvede omadega täpsustatud žestidena. Impulss annab tõuke; tagajärjed olenevad löögi tugevusest ja miljöö omadustest. Kasutame peamiselt neid impulsse, mis meis prevaleerivad. Selles seisabki meie saatuse saladus. Olen hakanud arvama, et kuna ma ise, mu vend ja mu lapsed – kõik meie tallame pagulusteid, jälitatavad korduvalt mitmesuguste võimude poolt, siis peitub põhjus ehk tolle mehe reageerimise võimeis, kellelt pärisime oma nime.

Paistab, nagu oleks ta oma ainsale pojale, Jakobile, pärandanud vähe oma pulbitsevast vaimsusest. Minu isa seevastu kuulus rahutu hingega tüüpide hulka, olgugi mõistuselt ja instinktidelt püsivalt tasakaalustatud; ägenes ruttu, ilma et kaotanuks enesevalitsemist. Armastas tegelda väljaspool kodu ning koormata ennast ühiskondlike ülesannetega. Jakobi päevad veeresid ühtlaselt ja rahulikult. Nüüd puhkab ta Vastseliina surnuaial ühise kääpa all oma naisega.

* * *

Mu ema oli kositud Orava valla Kahkva külast, mis asub Räpinast Vastseliina kulgeva „suurtee” peal, Päevakestest kahe tubli versta kaugusel. Suurteedeks kutsuti noid kaardistatud teid, kus peeti teatud korrashoidu – kuhu veeti kevadeti koormate kaupa kruusa rööbaste ning haudade katteks. See ülesanne asus naturaalkohustusena taludel, igale talule kooskõlas ta suurusega vastav osa teest juba ostu-müügi lepinguga kindlaks määratud. Mõisad jätsid oma majapidamise teekohustusest vabaks, loovutades ainult sõmerjaid künkaaluseid, kust maksuta kruusa võis ammutada. Sageli asusid „kruusahauad” parandatavast teeosast õige kaugel.

Lisaks suurteele läbis Kahkva küla veel tavaline külatee, venides Päevakeste nurmede ja Orava metsade kaudu Petserisse. Võru ning Pihkva maakonna piiril ühines see Värskast tuleva külateega. Neid armetuid teise järgu sõidusooni ei parandatud kunagi; vihm taevast ja loodusjõud maa seest pidid neid korras hoidma. Talvel olid nad siiski sõidusoodsad.

Kahkva küla oli tekkinud Mädasoo kaldale juba ammustel aegadel. Minu lapsepõlves koosnes ta paariteistkümnest talust, kõik keskmiselt jõukad. Ja ta oligi ainus Päevakeste lähikonna küla, kui mitte arvestada setu külasid teispool sood. Mu ema sündis seal Sääga talus noorema peretütrena, nime poolest Marie Täht. Ta isa kutsuti Sääga-Säägaks, ema – Sääga Imäks. Mõeldavasti omistas rahvas neile need hüüdnimed alles siis, kui too vanade paar ealt juba sajale lähenes: mõlemad nad kandsid oma päevade koorma sajast aastast tublisti kõrgemale.

Kõneldi, et lapimaade terviklikeks kruntideks „ajamisel” langenud Sääga talule vanemad ning paremad põllud koos õuealuse kopliga, kuhu valgus küla virts ja ramm. Sellega püüti põhjendada Sääga talu ettejõudmist teistest taludest. Igas väites peitub tükk tõde. Suurim teene pidi siiski langema Sääga peremehe tublidusele, ahnusele, kitsidusele ja halastamatusele nii iseenda kui pererahva suhtes. Kui teistes taludes alles silmist und hõõruti ja vikateid „tikutati”, olnud Sääga omadel rohi juba kaarde löödud. „Ega vikat niida, niidab koidueelne kaste,” tavatsenud vana Sääga lausuda. Jõululaupäeva õhtuks sõitsid teiste talude rahvad kirikusse, Sääga koormas regedele küttepuud ning läks Pihkva järve taha kaubareisile. Selleks oli tal ka sulane – rohkem karutapja kui tossipussike. Pastor jagas pühapäevarikkujale noomitusi, aga Sääga-Sääga vastanud:

„Ma pole laisk sulane, kes selle, mis Issand minu kätte usaldanud, jätaks tulutamata. Igast punnast peab saama mitu punda.”

Mu ema mälestused sünnimajast polnud kuigi rõõmsad. Hoolimata talu jõukusest, püütud kibedal hooajalgi palgalist tööjõudu võimalikult mitte kasutada. Mõisasse teopäevade „tasategemiseks” saadetud neid, kes rammult nõrgemad. Mõis nurises, kuid Säägal sealgi paras vastus: „Ega mul ole töövaimude asemel piisonihärgi anda!” Mu ema oli alles leeriealine, kui ta mõisa heina- ning rukkiteole käsutati. Palavatel päevadel töötanud naised ja tüdrukud ainult särgiväel – palja jalu, sääred marraskil. Harva kandnud too või teine neist undrukut, sest tolleaegsed undrukud olid paksvillased, rasked ja liiga soojad. Meeste riietus koosnenud poollinasest „hammest” ja takupükstest. Ehkki mõisavõimude karistamise õigus oli juba aegunud, kõndinud rukkipõimajate kannul kubjas piitsa või nüblikuga. Juhtunud tihti, et ta mingis vihakiusus nägusamatele tüdrukutele nähvaka säärde valas. Kodus ei tohitud sellest iitsatadagi, sest siis öeldud: „Laisk saab ikka malka.”

Sääga talus valitses sama traditsioon, mis paljudes teisteski täistaludes: peremehe õigused anti isalt vanimale (esimesena sündinud) pojale. Teistele poegadele määrati hüvitus võrdlemisi kasina rahasumma näol või osteti pikaajalise laenu varal mõni võõras laokile jäetud talu. Tütarde asjaks oli mehele minna ja leppida rõivavarustuse ning paari mullikaga, mis neile kaasavaraks määrati. Sellest paratamatust ebaõiglusest tekkis rohkesti perekondlikke tülisid. Sääga-Säägale ei valmistanud talu pärandamise küsimus raskusi, sest tal oli küll mitmeid tütreid, kuid üksainus poeg – Jaan.

Minu tutvus Sääga taluga algas siis, kui talu juba Jaani kätesse oli antud. Esimesed käigud sooritasin sinna ema käekõrval. Pärast lippasin üksipäini, olgugi teekond lapse jaoks pisut pikk. Läksin hea meelega ning rutates, sest mul oli seal erksaid kostitajaid. Kõigepealt mu sõtse ja onunaine – mõlemad nad ühesainsas isikus, sest sugulus Päevakeste ja Sääga vahel oli ristlõimene: oli toimunud õdede vahetus kahe abielluja mehe vahel. Pulmadki peetud ühiselt. Mu isa kosis Sääga Mari; Sääga Jaan – Päevakeste Hellu. Mu võluvaimaks peibutajaks polnud ometi Hellust sõtse-onunaine, vaid vanaema – toosama Sääga Imä, kes oma karuohakasest mehe ümber olevat olnud keerus just kui roheliste nuppudega kassitapp. Kõneldi, et ta häält peaaegu ei kuuldudki talus, aga ta hõng hõljunud kõikjal. Hoolimata iseloomude vastuoksusest, valitsenud mehe ja naise vahel kooskõla. Perenaine saavutanud leebusega niisama palju või rohkemgi kui peremees valjusega.

Minu jaoks olid mõlemad vanad juba liiga vanad, tõmbunud perekonnaelustki tagasi. Tänu sellele võis vanaema valada ülejäänud helluse oma noorema tütre viimsele põngerjale. Ma ei tea, millisest imelaekast tulid vanaema kompvekid, šokolaadikillud ja präänikusõõrid, aga nad tulid, just kui muinasjutu tuvi munetud, ja olid alati mekis minu mokkadega. Sõtse meeallikas oli mulle teadupärane, kuigi ma mesipuudest kaugele hoidusin. Marjadest ma suurt ei hoolinud, sest neid olid koduski kõik põõsad täis. Aga kui sõtse kollast saia sõi ja rosinad minu jaoks tassi korjas, siis ma uskusin, et ta on ikka tõepoolest väärt sõtse. Rosinaid ma ei osanud marjadeks pidada, vaid arvasin, et need on ühe kuldputuka munad, nagu kinnitas kõikteadja rätsep Kimm.

Onu Jaan – ta võis vajaduse korral ka sõtsemees olla – tegeles alati õues või oli koguni sepale läinud „adrale uut nina panema”. Saanud peremeheks, ta oli lasknud uue elumaja ehitada – minu meelest lausa toreduse: kolm tuba, kaks esikut ja maailmatu köök. Vanad kahekesi asusid kõige tagumises toas. Sääga-Sääga oli notaril lasknud kirja panna, et ta annab talu küll pojale, aga poeg peab maksma vanadele, kuni ükski neist veel elus püsib, poole aastasulase palgast ning andma neile ülalpidamise, mis väärib peremeest ja perenaist. Selle printsliku apanaa žiga oleksid mõlemad tagasitõmbujad võinud lilli liigutamata mõnuleda. Aga Sääga-Sääga poleks käsi rüpes hoides olnud enam viimast popsigi väärt. Kõikjal ta nuuskis, iga asja ta katsus ja iga töö juures tahtis olla vägimees ka siis, kui sada aastat kukkus käona ta turjal. Kuid nurisemise ja „õpetamise” oli poeg talle ära keelanud.

Vanaema veetis suurema osa päevast tagakambris, kus hõljus kummalisi aroome. Ta pidi olema asjatundja lõhnaõlide alal, mida keetis ning leotas ise küll kummelist, küll maarjaheinast. Kui enam midagi tagavaras polnud, võeti tükk suhkrut ja põletati see siirupilõhnaliseks suitsuks.

Mäletan istuvat teda voodiserval pooleni kootud suka või kindaga näppudes. Näis kogult väikesena ja haprana, hallid juuksed hoolikalt tanu alla peidetud. Tõstis aeg-ajalt hallide silmade kulme ja lauge, just kui võideldes lühinägelikkusega. Voodieesriidel oli vaid jalutsipoolne osa lahti tõmmatud. Kinnise poole tagant ilmusid nood ahvatlevat maiused, mis olid kui osa vanaemast enesest. Üksindust jagas vanaemaga ta väheldast kasvu valge puudel. Mitte säärane moonutis kui linnadaamide puudlid – veidrikeks pöetud, tutt rootsiku saba tipus. Vanaema puudel oli ühtlaselt ning üleni valgevillane, päris säbrune lammas. Ometi ei meeldinud ta mulle, sest näis, nagu oleks ta varjanud oma pruntis mokkade taga irevil hambaid. Ka nimi oli tal võõrapärane – Sisor. Kuidas sattus külanaisele puudel, jäägu mõistatuseks.

Majarahvas vahtis tagakambri poole pisut kõõrdi. Pandi ju tähele, et selle elanike paar ei lahkunud toast ealeski üheaegselt: viibigu vanamees kui kaua tahes eemal, pidi eit truult tuba valvama. Põhjuski oli muigajatele mõistetav: teati sosistada, et voodi põhukotti olid peidetud rahapatakad. Praegu, mõeldes vanade umbusule, ma ei arva, et too sääst oleks ületanud palju paarisada rublat, aga Sääga-Säägale oli see muidugi üheväärne hingeõndsusega. Julgeoleku huvides ta hoidis voodipeatsi kõrval terava otsaga raudkangi. Kord tulekahju puhul – mitte oma talus, vaid naabruses – tahetud vanalt kangi saada. Vana löönud kogu rammuga vastu: kas tulite mind röövima?

Vähe on mul teistest igiammustest inimestest nii selget mälupilti kui Sääga vanaisast. Käies esimest talve koolis, jäin ma tuisuöödel ikka Säägale ööbima. Olesklesin vanadega tagatoas soojuses ning mõnususes. Vanaisa pikk ja kõhn kogu ei sobinud hästi istumiseks; sel põhjusel ta enamasti kas lamas või nõjatus ahju najale. Oli alaliselt laetud uudishimu ja kärsitusega. Tahtis kuulda, mis peretoas räägitakse. Surus kõrva ukselahkme vastu; püüdis kinni iga vestlejate sõna, vahel omaette itsitades. Selles pingutatud poosis oli ta lahtine palgepool just kui vanast plekist kõrva, nina ja kulmude kujuliseks taotud. Sorakil kitsehabe langes õlateravikule, varjates suud ning lõuga. Põlvini ulatuva ürbi alt paistsid tikksirged sääred – luu ja nahk vaid. Võis seista selliselt liikumatuses, avaldamata väsimuse tunnuseid. Sekka vaid viipas minule näpuga, et kuulaku mina kah. Ei pidanudki mind endast halvemaks. Ja kui ta kõigi meelest ihne oli, siis mitte minu meelest. Mu lahkudes pistis ta mulle alati viiekopikalise pihku, noomides hoiatavalt:

„Ära pilla, ära raiska! Kes kopikat ei hoia, too rublat ei näe.”

Vanaisa surm möödus minust mingipärast märkamatult. Koduste suust kuulsin, et ta oli heitnud hinge kuu või paar enne saja ning kuue aastaseks saamist. Vanaema nägin viimati õige haletsemisväärses olukorras. Ta polnud enam Sääga talus, sattunud haigestuma oma vanema tütre kodus, mitte kaugel Kahkvast. Oli palav suvepäev, kui ma oma emaga sinna jõudsin, juba ette teades, et varsti pidavat tulema peied ning et kompvekisaak on nüüd ikalduses. Vanaema lamas, avamata silmi, kostmata küsitlejatele. Kaotanud meelemärkuse, ta ei neelanud enam toda piskutki, mis talle teelusikaga suhu topiti. Nii kestnud ta halvatus paar nädalat. Surres avanud ometi korra silmad – surisilmad. Oli vanaisast ainult natuke noorem. Peab imestama, et nii kõrgesse ikka jõudnud inimene nii visalt surmale vastu pani.

Mõtlen tollele talurahvast abielupaarile sooja sisetundega. Ei taha uskuda, et too ivake vitaalsust, mis nad minulegi kahtlemata pärandasid, oleks negatiivne.