Читать книгу Aegade sadestus - Karl Ast Rumor - Страница 7

Suurim ülesannete koorem eesti taludes langes kahtlemata perenaise kanda. Meeste töö, nii sulaste kui peremehe oma, oli jagatud kindlate toimingute näol kas terveks päevaks või söögivahedeks. Naine seevastu talitas piiramata arvu toimingute keerises, milliste jaoks polnud võimalik vastavat nimegi leida. Aasta oli talle nagu üksainus pikk rabelemine köögi, lauda, aida, keldri, puuvirna, kaevu ja pesutiigi vahel. Ta ümber vaakusid lapsed, kärsisklesid loomad ja ruigasid pererahva kõhud. Polnud ta jaoks raseduse puhkeaega ega mainimisväärt sünnitusabi. Meeste tööd loeti osalise õigusega raskeks jõutööks. Aga kes luges perenaise arvutud sammud õues ning aedades? Ja kas ei kandnud perenainegi rasket toobripuud, olles ühtlasi vastutav majakorra eest – toidulauast, piimamajandusest ja leivavilja salvedest kuni pereliste ihupesuni.

Kärbest peetakse üliliikuvaks lendputukaks. Kui ma tohiksin kõrvutada inimese liikuvust kärbse rändavusega, siis oli mu ema talu rändavaim ja ründavaim kärbes. Hoolimata hapravõitu kehaehitusest ja madalkeskmisest kasvust, mille oli pärinud oma emalt, ta läbes olla kõikjal ning käsutada ka teisi. Oli esimene, kes ärkas ja äratas pere, ning viimane, kes õhtul heitis pilgu kööki ning tubadesse. Mul on ainult kahju, et ma ei näinud teda noorena, sest mu ema oli vist neljakümne seitsme aastane, kui ma sündisin. Armastasin teda ja pidasin teda kõigiti täiuslikuks. Ta pilt on mu silmades: üsna lai nägu, ent mitte ümmargune; hallikassinised silmad, nõrgalt rõhutatud kulmud, madal lõug ja kühmuta nina, huuled aga pingjalt kinnised. Ta näkku polnud süüvinud moonutavaid kortse; „kanavarbad” silmade ümber olid vaevumärgatavad. Aga midagi murelikku ja tüdimuslikku oli tekkinud ta ilmesse. Oma hõredaid, kiduraid juukseid ta ei tahtnud lahtiselt näidata; oli pununud need kahte palmikusse – manades neid halvustavalt rotisabadeks – ning peitnud nad tanu alla. Et oma peale jõulisemat kuju anda, kandis ta tanu all juuste täienduseks pettepletti, Orava murrakus – „vahru”.

Raugastumise eel juhtus temaga ime, mis arstiteadlasi võiks huvitada. Räpina mail – see võis olla a. 1893 – puhkes kurjaloomuline kõhutüüfus, levides taudina ja tungides ka Lokuta küla Kisandi tallu, kuhu mu õde Iida alles lühikese aja eest mehele oli läinud. Ma ei tea, kui tõsiselt seal haigestuti; igatahes oli mu õe seisukord äärmiselt raske ja ema läks teda põetama. Sealt tagasi tulles ta tõi Päevakestele taudi kaasa. Haigestus ise esimesena, pealegi ohtlikul kujul. Pärast mitmenädalast palavikus sonimist ta paranes ja tervenes. Sai aga kaalikase pea: kõrge temperatuuri tagajärjel langesid kõik ta juuksed maha. Talle soovitati muretseda endale parukas. Oodake, andke aega, arvas ema: peanahk on veel hell, vaatame, mis sest tuleb. Varsti see tuligi: pealae kaalikal tärkas otsekui oras, võrsus ruttu ning sirgus tihedaiks, jõuliselt ruugeiks juukseiks. Ema ise leidis, et ta ei omanud mõrsjaeaski nii lopsakat ja uhket soengut. Lisas aga juurde: kahjuks ei tule nüüd enam Päevakeste peremees kosja, vaid kui keegi – siis Liiva Hannus.

„Ära hirmuta ennast ega teisi Liiva Hannusega,” noomis isa. „Sul on küll tütred mehele pandud, aga poeg tuleb veel kasvatada.”

„Kas olen ma vähe neid kasvatanud? Kasvagu üks nüüd omapead.”

Ema võis seda õigusega öelda, sest ta oli maailma juba kuus last toonud. Loendan nad siin sündimise järjekorras. Esmatulnuk – tütar Ann – püsis pärast leeritamist mõned aastad talus ja oli emale tõhusaks abiliseks, rakendudes ka meeste tööle, sest talu oli veel vaene. Annele järgnes keskmine tütar – Marie. Ka tema ei kiirustanud meheleminemisega, sest et oli armunud noormehesse, kes veel kolmeks-neljaks aastaks kroonuteenistusse pidi minema. Nii nägi ema vähemalt kahest tütrest oma talus töörõõmu.

Nüüd ruttas tütarde kannule poeg – Gottlieb, kellest edaspidi pikemalt juttu. Teda peeti andekaks, usinaks ja püüdlikuks; saadeti külakoolist kihelkonnakooli, sealt Hugo Treffneri gümnaasiumi ning lõpuks ülikooligi. Talule polnud tal muud ohverdada kui tänu; töömehena jäi ta mõõt täitmata, karjas vaid käis paari suve jooksul.

Siis järgnes veel üks tütar, kes ristiti Iidaks. Ka tema oli silmapaistvate vaimuomadustega, lisaks ilusaks ja õitsevaks peetud. Kosilased ründasid teda rohkem, kui vanemaid õdesid olid rünnanud. Lõpetanud külakooli, külastas ta veel kihelkonnakooligi. Mehele läks peaaegu leeripingilt, kositud rikkaks peetud Lokuta küla tallu, mida mainisin juba ühenduses tüüfustaudi puhkemise looga.

Järgnes jälle poeg – Villem. Kõneldi, et teda peetud talu pärijaks. Ta aga ei suutnud meheks kasvada, haigestus ning suri päris noore poisina. Vanemad ise olevat arvanud, et Villemi sündimisega nad panid perekonna juurdekasvule keelupiiri. Piirid pole ometi püsivad, nihkudes paigalt omavoliliseltki. Ja juhtus siis, et neli aastat hiljem tuli tallu veel üks priileivale trügija – nende mälestuste autor. Kui uskuda vanemate ja õdede juttu, siis olnud ta küll nõudlik, aga mitte häbematu. Harva kuuldud ta nuttu, harva nähtud ta peas tatist nina. Suvisel ajal tavatsenud tõusta õige vara ning kaduda kuhugi omapead. Tema otsimise ja kutsumisega raisatud aega, kuni tõdeti, et puudus põhjus ta pärast muret tunda, sest ta askeldused väljaspool õue ei võrgutanud teda hädaohtlikesse seiklustesse. Liiatigi polnud ta naljalt üksi: kas hoidus poisike koera sabasse või hooldas tark õuepeni ise maja pisemat pabulat – koos nad hulkusid ja ühiseid huvisid neil oli.

Kui olin juba nii mõistlikuks saanud, et vääris minuga elust ja inimestest juttu vesta, sattus ema kord ütlema:

„Sa lähed juba noorelt isepäiseks, kipud ninatarka mängima. Kust sa selleks õiguse võtsid? Ma pole sind oodanud ega kutsunud. Tulid omavoliliselt nagu mõni lapuline.” Oleks ta osanud võõrkeeli, oleks võinud öelda – nagu intrusio. „Aga omaks võtsid ikkagi…”

„Mis muud mulle üle jäi? Ega ma saanud sind kurele kaela köita ja Plaavja peale tagasi saata.”

„Ometi, ema, teistele sa räägid, et ma tülitasin sind koguni vähem, palju vähem kui teised su lapsed. Õppinud kõndima, ei tolgendanud ma enam sul jalus… sinu enda sõnad.”

„Õige on seegi,” nõustus ema. „Aga vahel teeb see mulle muret. Kes liiga vara oma teed tahab käia, võib teelahkmel valele teele sattuda. Ma nägin sinust une: sa olid Perve kõivu otsa roninud ja kukkusid seal nagu kägu… ikka metsa poole. Pärast tahtsid lennata ja langesid maha.”

„Hea veel, et Perve kõivu otsas,” naljatasin vastu. „Vaat kui võõras metsas – mõni metsavaht oleks kõmmutanud püssist.”

„Jaja-jaaa…” venitas ema. „Ole ettevaatlik!”

* * *

Hiljemalt nelipühiks, kui mitte varem, vabanes vend koolitööst ning tuli jõudekuudeks koju. Pidi noil ajul kas viimase või eelviimase klassi õpilane olema, mis ei tähendanud veel peatset gümnaasiumi lõpetamist, sest Treffneri kool oli õigusteta erakool ning õpilased pidid ülikooli pääsemiseks kusagil kroonugümnaasiumis eksternina kogu kursuse ulatuses eksami sooritama. Selle raskuse vastu valmistamiseks oli koolil täiendav kursus, mida tol ajal kaheksandaks klassiks kutsuti. Usinad õpilased kasutasid suvist vabadust tuubitud ainete koduseks kordamiseks. Gottlieb ei teinud seda, sest ta oli hädise tervisega; isa soovis, et ta puhkaks ja kosuks. Treffneri internaat kuuldus pealegi külm katusealune ruum olevat, õieti ärklikorra leepseintega kuur, kus oli kasin valgus ning puudulik õhuvahetus. Prof. Ado Lüüs arvab mäletavat, et Gottlieb kandis klassitoaski pikkade säärtega vildikuid. Ma usun seda, sest minu mäletavalt oli ta kogu oma eluajal külmakartlik.

Kodused, mitte üksnes vanemad, suhtusid temasse otsekui liikuvasse pühakupilti – seinalt seina, ruumist ruumi. Ta kehastas nende meelest ainult voorusi ja õilsust, ilma et vend tahtlikult sellise mulje tekitamiseks kaasa oleks aidanud. Ta oli mõtlik, alati lahke ja vastutulelik. Ajas meelsasti juttu ning heitis naljagi, ise tagasihoidlikult kaasa naeratades. Leebe mulje jäänud temast sellepärast, et ta lapsena taltsalt ja kuulekalt käitunud, koolipõlves ulakusi mitte teinud ning et õpetajad teda teistele eeskujuks seadnud.

Isa silmis oli ta muidugi meie suguvõsa esimene varalaegas, kuhu ta suure püüdlikkuse ning eneseohverdamisega oli talletanud parema, mis ühe isa võimuses anda: avanud pojale avara haridusliku tee, ühendades sellega oma lootuse näha poega nonde väheste hulgas, kes talupoeglikust madalusest olid tõusnud silmapaistvalt kõrgele. Isa ise ei saanud algharidustki, polnud veetnud tundigi klassitoas, kuid oli omandanud ikkagi lugemise ja kirjutamise oskuse, ka hädavajaliku vene keele, ning sattunud tutvuma Jakob Hurda ja lauluisa Kreutzwaldiga. Nende eeskuju oli talle õhutuseks, kõige lähedasemaks kannustajaks ja julgustajaks muidugi Hugo Treffner. Nüüd arvas isa oma poega juba tollel trepiastmel seisvat, kust uks viib ülikooli peahoonesse. Poeg omakorda nägi isas selliseid vaimseid võimeid peituvat, mis polnud sugugi igapäevsed talupoegkonna hallis elus. Polnud siis imestada, et nad omavahel hästi sobisid, palju vestlesid ja otsekui mingisuguse vaimutempli eesõues seinakirju lugesid. Vend tõlkis isale isegi veneja saksakeelseid luuletusi, selgitades nende mõtet. Mina, poisike, seltsisin nendega enamasti kolmandana; kuulasin ja imetlesin venna tarkust, ilma et ise jutuainest aru oleksin saanud. Üksik tera langes kogemata sellest ometi ka minu teadvusse, sest kuigi sügavamõttelised ei saanud ju need vestlused olla.

Kasvult oli vend järgnenud isale, omades kõrget ning sihvakat kuju, kondiseid õlgu, kuid madalat rinnakorvi. Minu meelest ta pisut tuigerdas, paindlik nagu vibalik kask. Isa teravatahulisi näojooni pehmendasid tema palges mõned emalt päritud mahedused. Kõneles voolavalt, kuid hoidus järskudest ütlustest, püüdes mitte kedagi haavata. Seda enam olen ma tagantjärele imestanud, et ta hilisemas eas poliitilisse tegevusse laskunult õige hoolimatu ja robustne võis olla, lausudes teravusi, isegi häbematusi, ning püüdes lõpetada oma mõtteavaldusi solvava puändiga, eriti parteipoliitilistes vaidlustes.

Isa ja ema lootuseks oli, et Gottliebist saab kas kirikisand või arst. Mõlemad need elukutsed olid talurahva juures ülevaiks peetud. Vend näiski selleks kui mitte otseseid kalduvusi omavat, siis ometi eeldusi. Arstiteadus huvitas teda, aga ka kõnetool meelitas. Kuulusime Vastseliina kihelkonda ja kirik asus meie kolga rahva jaoks tülikas kauguses, 2 3-30 versta taga. Sellest tingituna peeti Kahkva küla ruumikas koolimajas järjekindlaid jumalateenistusi. Koolmeistrit palgates määrati talle lisakohustuseks pühapäeviti ning suurtel pühadel rahvale luteri usu kombe kohane jutlus ja palvetalitus pidada, muidugi ilma armulauata ning õnnistussõnadeta. Gottliebi kodus viibides palus kooliõpetaja teda jumalateenistusel jutlustajaks olla. Vend soostus selleks meelsasti, kujutledes vist, nagu seisaks ta jutlustades ametirüükandjana kirikukantslis. Ehkki ta oli veel liiga noor, pidas rahvas tema jutlustest lugu. Koolisaal ei suutnud mahutada kuulajate tungi, nii et pidi avatama ka koolmeistri tubade uksed. Koguni õigeusklikke setusid saabus jutlusele.

Mäletan, kuidas vend kord nääripäeval aegade kaduvusest ja inimelu mahutusest aegades kõneles, olles leidnud selleks vist Jakobsoni koolilugemikust kaherealise moto: „Kui aasta jälle muudab end, siis puhkan ma või sina, vend.” Ta ei püüdnud haledusega meeli liigutada, vaid kõneles maarahvale arusaadavas keeles, kuidas aegade rännus osutub kõik tühiseks; jääb meile vaid tänane päev, mille peame täitma õilsusega, nagu kuulutab seda pühakiri. Meenutades kadunuid, ta nimetas neid tänapäeva vaikivateks kaaskõndijateks, kelle käekõrvale peame veelgi hoiduma. Koolitoas nuuksusid nii mitmed.

Pärast jumalateenistust trügis venna ümber rahvas, tänades ja kiites teda. Naiste hulgas lausuti: „Piäsi opetaja herrä ka nii süämest süämehe kõnelema!” Vanemad mehed soovisid isale õnne: „Tubli poig om sul, Päevakeste Vidrik. Ütskõrd paneme timä viil Vahtsõliina kogodusõ pääle. Lipardi käeh om küll patronaadi õigus, a mi käeh om joud.” Ma ei tea, mis isa sel hetkel mõtles; kindlasti pidi ta oma koolitatud pojast rõõmu tundma. Võib-olla veendus ta nüüd lõplikult, et pojast saab hingekarjane, kuigi ta vaikselt omaette arsti elukutset eelistatavamaks oli pidanud. Ta hinges valitses mingisugune vimm pastorite vastu, keda ta sageli „Saksamaa lambavarasteks” sõimas.

Kõik oli hea, kuid elukõverikud suunasid venna meele sootuks teisale. Ei tulnud temast pastorit ega arsti. Kuidas toimus metamorfoos, millised otsesed ja kõrvalised mõjud olid mõõtuandvad, jäi minust nägemata ega oleks ma osanud seda mõistagi. Hüljanud keskkooliaegsed kavatsused, õppis Gottlieb hiljem õigusteadust, omandas radikaalse maailmavaate, sukeldus revolutsioonitormi ja sai sotsialistliku erakonna kihutusmehena võimude poolt kütitavaks. Vanemad ei teinud talle selle eest etteheiteid: isa arvas, et inimene peab tegema seda, mis ta meelest õige, ja ema – vaikis.

* * *

Pean jutustama veel Gottliebi haigusest. Kui ta esimesel abituriendieksamil kaotajaks osutus ja korduval katsetusel raskesti haigestus, tuli ta koju murtud ning lootustest paljaks laastatud mehena. Mul polnud siis veel karjapoisi kammitsat takistuseks; luusisin koos koeraga põlluvahelisel teel, kui nägin metsast halli palituga meest väljuvat. Tundsin venna kohe ära, joostes talle üllatunult vastu, kuna ta enda tulekust polnud ette teatanud. Vend oli tusane; ta hääl kähises.

„Ära, Karla, küsi midagi. Ma ei taha rääkida, pärast kuuled isegi. Kas isa on kodus… vaene isa?.. Ma ei hakanud kirja saatma, tulin niisama. Ilm on ilus ja minule kasulik viibida vabas õhus. Isast on kahju! Oh, isast on kahju!”

Kodu jäi järsku väga kurvaks ja ema nuttis palju, sest näis, kui oleks poeg isatallu surema tulnud. Ta oli lamanud ülikooli kliinikus katsetusel ning pidanud vastu võtma rabava kinnituse, et põeb tiisikust – küllaltki arenenud tiisikust: lahtine kavern vasemas kopsupooles. Tema sanatooriumi saatmiseks puudusid talul ainelised võimalused ning polnud meil õiget aimugi sanatooriumidest. Tuli jääda kodusele ravile. Arstid olid jaganud talle juhatusi; määranud ka rohu, mille nimeks kreosoot. Paremat vahendit noil ajul veel ei tuntud.

Kreosoot oli teravahaisuline, vänge vedelik, mida tuli tilgutada palavasse piima. Liialdada sellega ei lubatud, sest kreosoodi toime maorakkudele oli laastav, mürgitav vist kogu organismile. Vend põlastas ja jõi seda, öökides tülgastusest. Haige palavik kõikus üles ning alla, tõustes õhtuti punetavalt palgesse. Harvakult – kord paari nädala takka – käis Petseri priihaigla arst teda kontrollimas, tehes ka vanemale velskrile kohuseks külastada põdejat aeg-ajalt. Ametlikult puudus neil selleks õigus, sest nad olid Pihkva kubermangu omavalitsuse (semstvo) teenistujad. Liivimaast ei lahutanud neid üksnes administratiivne piirijoon, vaid ka rahvuslik ning halduslik erinevus. Ometi nad lugesid oma moraalseks kohuseks abistada võimalust mööda ka „piiritaguseid”, tehes seda minimaalse tasu eest Pihkva võimude keelu vastu. Liivimaa oma administratsioon – segu riigi keskvõimu ja aadli autonoomia korrastusest – ei kulutanud maarahva tervishoiuks vist sentigi. Absoluutse hoolimatuse õhkkonnas oli ka eraarstide tegutsemine raskendatud. Aadlikest „kulturträgerid” võitlesid visalt ainult oma seisuslike eesõiguste ja võimu kindlustamise eest.

Tugeva toitmise ja alalise lamamise tagajärjel muutus põdeja silmanähtavalt priskemaks, ilma et see paranemist oleks tähendanud. Palavikuhood kestsid ning haige enesetunne läks halvemaks. Sügisel algasid seedimisrikked. Dr. Matvejev, nagu oli tolle Petseri arsti nimi, arvas, et kreosoodi tarvitamine tuleb kui mitte lõpetada, siis vähemalt katkestada. Määras uued toitlustamisreeglid, piiras liharoogi, asendades neid peamiselt aedvilja ning piimaproduktidega. Samal ajal lansseeriti Saksamaal uut kreosoodipreparaati kreosotaali nime all. Vene apteekideni polnud uus vahend veel jõudnud, aga õnnestus tellida seda ühe saksa firma kaudu: piimakarvaline püdel vedelik, kreosoodist vähem haisev, kuid põhimiselt seesama. Seedimisorganitele osutus ta ehk soodsamaks. Lihavõttel külastas haiget üks Võru arstidest; ajas tavalist, ammukuuldud arstlikku juttu, jättes oma targutamisega mulje, nagu poleks siin enam midagi korda saata. Viitas operatsiooni võimalusele, valmistades sellega nii põdejale kui omastele hirmu.

Nii jõudsime uude kevadesse. Vend oli võidelnud visalt, saavutamata paremust. Peeti aru, kas ei tuleks astuda samme tema kliinikusse paigutamiseks. Arvatavasti käis isa selles asjas ühelt tuntud apteegitargalt nõu küsimas, kellest teati, et ta paljudele haigetele ülikooli kliinikutesse teed oli tasandanud. Tundsime toda härrat hästi; olime ta Feliksist Villemiks ristinud – väärnimelt Waarand. Kuus versta Päevakestelt Räpina poole voolab ainuke toekam Mädajõe lisajõgi – Niitsiko. Sobiva maastiku tõttu oli sinna veski, kõrts ja külapood tekkinud. Imelikul kombel sobis sinna ka apteek, ilma et kättesaadavas kauguses ühtki arsti oleks asunud. Ja kui apteek – eks siis ka apteeker, just too Feliksist Villemiks ristitud härra Waarand, pisut veidrik, kuid targa aruga mees. Tal oli maantee ääres oma maja aiamaaga ja teispool maanteed pumbaga kaev, kust iga mees vett võis võtta. Tema väärtust aitas tõsta vanatüdrukust tütar – Alli, kutselt ämmaemand. Loomulikult peeti säärasest mehest suurt lugu. Meie tallu polnud ta vist veel oma jalga tõstnud, aga näe – järsku ta tuli. Sõitis kaherattalisel kaarikul, mida talurahvas üldse kõlbulikuks sõidukiks ei pidanud, otse majatrepi ette. Kõneles mõne sõna mu isaga ja läks siis haiget vaatama.

Jutud venisid pikaks. Külastaja kinnitas Gottliebile, et ärgu arvatagu, nagu oleks ta oma arstimite tagavaraga tulnud. Tal polevatki jumal teab kui suured tagavarad. Paar tilka oopiumi aitab iga valu vastu. Riitsinust, lõngaõli, joodi ja muud kanget peab ju hoidma. Tillemanni tilgad ja palsamipudel olgu ikka käepärast! Naised nõuavad juudisitta, setud liikvat. Külahädad on just kui kevadised suurveed; tulemata nad ei jää, jagu peab neist saama. Teie juurde, noorhärra, tulin ma ainult jutuga. Võtate mind kuulda, saab mul hea meel; käsite vaikida – mul suulukk omast käest. Ega ma tasu eest; ma niisama… kärsitust meelest. Teie papa käis meil; tegime trepi peal suitsu. Tal suured mured südames… mina mõtlesin, et vaja vaatama minna.

Vesteldes ta hüples tooliistmel, kogult üsna kopsakas, vaimult nobe. Vahtis venda uurivalt, puurivalt. Laskis näidata keelt ja ajas pahupidi ta silmalauge. Koukis põuest kuuldetoru – suurte vabanduste ja viisakustega: ta polevat küll arst, aga muusikat võib teha väga mitut moodi. Tiksutas haige rinnakorvi ja kõhu kallal just kui rähn. Tegi põhjaliku töö. Võttis Gottliebi käed; pigistas neid, nii et sõrmejätkud naksatasid, ja avaldas oma tõdemuse:

„Noormees… noorhärra, asi on kaunis t žurumburum. Aga seda ma teile ütlen: terveks saamine on teie enese käes. Kui te ei taha, ärge tahtke. Aga elu teie sees ütleb – peate tahtma! Apteegirohud nüüd maha jätta. Neid võib tarvitada konnasilma ja nohu vastu. Tiisikust nad ei paranda. Aga on teised mittelid ja neid tahan ma teile õpetada. Kui teie kallis papa ja mamma kaasa aitavad ja teie ise teete, mis teha tuleb, siis on tervis just kui oma käega võtta. Poolikud kopsud kasvavad ka kokku. Paneme looduse jõud tööle, võtame looduselt rammu… aga paneme ka kunsti mängu. Kõike natuke… natukene… tsipakene… kuni aitab. Ja, lieber Freund… alles versuchen… und… und erreichen! Seda ma seletan ka teie armsale papale.”

Pikale ning mitmes variatsioonis korratud jutule järgnes täpne õpetus, mitte väga keeruline, kuid tülikas täita.

Hingamisorganite puhastamine. – Kästi varuda head kärjemett, puhast apteegipiiritust ja üht steariinitaolist ainet, mida müüdi igas apteegis valsrati nime all. Võtta veerandtoobiline savikruus või veelgi parem – vaskkortel, olgu või kõrtsiletilt. Siis täpses järjekorras: täita kruus või kortel – mõlemad on head – ühevõrdselt mee ning valsratiga, mitte päris täis, vaid pisut üle poole. Nüüd valada piiritus ligilähedalt kruusi ääreni ja pista tuli otsa. Enne aga olgu käepärast rõske käterätik, mitmekordselt kokku laotud. Kui piiritus põledes nii madalaks jääb, et leek juba mett ja valsratti hakkab kõrvetama, tuleb kruus rätikuga kinni katta; tuli lämbub iseendast. Oodata paar minutit; mässida kruus rätikusse ja pigistada kahe pihu vahele. Ettevaatlikult, aeglaselt nihutada rätikuäärt kriipsu võrra kruusiservast eemale, et tekiks paras pilu, kust alkoholi-, meeja valsratisegune aur välja tungib. Algul on see palav, aga natukehaaval saab seda ikkagi sisse hingata. Kruusi jahenedes jaheneb ka aur. Siis võib seda sügavate sõõmudega vastu võtta ja kopsudes pisut peatadagi. Kui auru enam ei tule ja vedelik kruusis leigeks on läinud, kõlbab kruusiserv huulte vahele pigistada ja luristamisi mõni tilk vedelikku imeda.

Mürgid ihust välja! – Selleks tuleb põdeja sügavas voodis kaelast jalataldadeni värsketesse kaselehtedesse matta. Esimesel hetkel tundub see haigele jahedana ja karedana, kuid väheste minutite jooksul hakkab keha kuumama; lehed kleepuvad, immutavad magusat rammestust ja otsekui masseeriksid lamaja laiskuvaid liikmeid. Ihu muutub raskeks ning kattub kuumendava higiga. Oleneb põdeja jõureservidest, kui kaua ta sellele kümblusele vastu paneb. Abistajad peavad hoolitsema, et kümbleja minestusse ei langeks: muutub ta hingamine hingeldavaks, tuleb kümblus lõpetada; higine ihu soojade rätikutega kuivatada ja puhtaks hõõruda, aga nii, et haige külmetust ei haaraks.

Talvel, mil puudub võimalus värskeid lehti rookida, võib täiskümbluse asendada ülakeha kuumutamisega pehmeks hautatud saunavihtade vahel. Mõju on muidugi poolik, ent ikkagi tõhus. Sellest näeme ühtlasi, et meie põhjamaise sauna värskendav ja elustav toime ei tule üksnes kuumast lavast, vaid meie patuse ihu nuhtlemisest kaselehtedest vihaga. Lõunamail võiksid kaseoksi asendada eukalipti oksad; nad on ehk veelgi tervislikumad. Aga lõunamaalane ei vihtle, võideldes ihuliku pärispatu – mürkainete – vastu palvetamise ja pihtimisega.

* * *

Ma ei ole eriliselt innukas soolapuhujate ja imearstide austaja. Kokkupuuted nende tegevusega on möödapääsematud. Seal, kus arstiteadusel jalad alt kaovad, algab lootusetu haige jaoks imede rohtla. Kõige ahvatlevamaid ja üllamaid imetegusid tervise taastamise rindelt serveerivad meile vaimulikud võimud kas otseselt või kaudselt. Lourdes’i ajalugu näiteks on nii rikas pimedate, jalutute ja iga liiki vaimuhaiguste, samuti vähktõve ning tiisikuse imejõulise tervendamise poolest, et Vana ja Uue Testamendi imed ei tarvitse meie meeli enam kõditada.

Minu venna Gottliebi tiisikuse arstimise lugu ei mahu imede voori. Tõsi ju on, et arstiteadus noil ajul võimetu oli tuberkuloosi vastu võitlema, aga sanatooriumides saavutati kopsutiisikuse ravimise alal küllaltki tõhusaid tagajärgi, eriti Šveitsi mägedes. Minu venna kohta võiks lausuda, et ta viibis koduses sanatooriumis: lamas palju, hoidus ärritustest, püüdis viibida vabas õhus ja sõi korralikku talurahva toitu. Väljaspool söömaaegu seisis ta voodi kõrval kauss keedetud ubadega; neid ta nokkis just kui lind. Ka keedetud seapekk oli tal alati käepärast.

Sellele tervele ja korralikule eluviisile lisandus apteeker Waarandi looduslikule baasile rajatud arstikunst. Juba esimesed kümblused kaselehtede vahel viisid haige palaviku alla. Higistamine piirdus üksikute halvemate päevadega. Aurude hingamisega oli vend esialgu ettevaatlik; pärast lubas endale neid seansse neli ja viis korda päevas. Kinnitas, et kui varemalt ta kopsud olnud lausa tolmuummistuses, siis päästnud imeaur neis väravad ja aknad lahti. Minule jäi veendumus, et vend üksnes tänu apteeker Waarandi õpetuste täpsele täitmisele ellu suutis jääda: kavern kasvas kinni, mõlemad kopsupooled töötasid normaalselt. Ravimine kestis ainult poolteist aastat.

Milliste vaatluste ja kogemuste varal leiutas apteeker Waarand – too kentsakas ja armas mees – selle omapärase ravimismeetodi, seda võib kaudselt aimata. Ükski rahvas ei ole tark, vaid maksab juhmusele kallist pearaha. Ometi koguvad ja talletavad ka kõige juhmimad rahvad rohkesti praktilist elutarkust, misjuures nende teravaim huvi suundub just ihuliste hädade arstimisele.

Mainisin juba, et apteeker Waarandil oli ämmaemanda oskustega tütar: hästi rinnakas daam, keskkehast sipelgaslikult peen. Tema käest kuulsime, et ta isa oli raisanud mitmete rahvaste arstimisviiside uurimisele palju aega ja raha. Vanahärra raamaturiiul koosnenud peamiselt vastavasisulistest trükistest.