Читать книгу Aegade sadestus - Karl Ast Rumor - Страница 12

Kahkva küla koolimaja oli silmapaistvalt suur hoone lavaliselt laia trepiga ning umbes paariteistkümne aknaga. Hoone esikülg vaatas avarale õuele, mille kergelt kallakulist pinda ümbritses lattidest püstaed. Ühel õueküljel asus rattaga kaev, teisel – turnimisevõllas: jämedad postid raudkangidest õrtega. Õue pääses kahe sõidu- ja ühe jalgvärava kaudu. Lisahooned – ait ja kuur – jätsid oma sindlikatuse ja laudvooderdusega meeldiva mulje. Ebameeldivalt riivasid silma vaid kaks torukorstnaga putkat, kuhu õppetunni vaheaegadel tekkis ootajate saba, poisid tüdrukutest muidu eraldatud. Koolimaja tagasein piirdus aiamaaga, põõsaste ning õunapuudega. Võrrelduna ümbruskonna teiste koolimajadega tuli Kahkva koolimaja lugeda korralikuks ning moodsaks. Kas mu isale ka sellest teeneid langes, ei tea ma kinnitada; tema valla- ja koolivanemaks olemisel see kool igatahes rajati.

Õppetöö ise kannatas suurte puuduste all, tingitud muistse Venemaa haridusolude üldisest viletsusest. Õpperuum, mis oleks sobinud üheleainsale tublile klassile, pidi mahutama kolme talve lapsed. Esimestes pinklaudade ridades istusid viimase poolaasta õpilased, nende taga teise talve lapsed. Kõige tagumised read kuulusid aabitsatarkadele, kes alles sügisel kooli olid astunud. Üksainus koolmeister pidi seda ebatasast hulka kõigis ainetes õpetama, juhatama ning edutama. Tuli olla pedagoogiline akrobaat, et õpilasi nende jaotusele vastavalt tööle panna, jagades tunni kolmeks. Kuid jutt sel ainel ei vääri jätkamist, sest selles küsimuses on nii üliküllaldaselt sõna võetud, et raske oleks sinna väheseltki uut lisada.

Kas meie koolmeister, väärnime poolest Kaiv (ristinime ei mäleta) hea või halb pedagoog oli, kes seda enam otsustaks. Igatahes oli ta haruldaselt karm türann. Askeetliku välimusega vanapoiss, sirge ning paindumata kõnnakuga, otsekui oleksid ta sääreluud ulatunud läbi selgroo kaelalülideni, ei nähtud ta näos muud naeratust kui iroonilist. Meie kodu külastas ta tihti, ajas sõnakalt juttugi, kuid aina tõsistel teemadel. Sõi palju ning mõnuledes nagu enamik teisigi kõhnu inimesi, kuid põlastas rõõska piima ja vasikaliha. Tema kiindumus kuulus kadakapuust keppidele. Ilu- ja uhkuskepiks oli ta leidnud endale imelikkude kõverustega, soonilise ning mõhkudega kadakatüve, pruunistanud ja lakkinud selle. Ta teised kepid olid lihtsad malakad okastüügastega ning kasvuvigadest põhjustatud küürudega, käepidemeks juurikapommid. Ta hooldas neid ja oli neile isegi nimed andnud.

Koolmeistri eeskujul hakkasin ka mina keppe valmistama. Kolasin Liivaksaare kõrgemal nukil, kus kasvas rohkesti kärbistunud kadakaid. Mida invaliidistunum kadakatüvi, seda hinnatavam saak minule. Mis tähendab selline madjakate kultus, võiks olla vaimu teritavaks uurimisaineks psühhoanalüütikutele. Minule valmistas see ind vaid pahandust: Kahkva küla koerad, kes mulle varemalt silitatavaiks sõbrameesteks olid olnud, hakkasid nüüd minuga õrisema ja mu peale haukuma. Kodus näis Kaaro mind laitvalt silmitsevat, kuni ma kõik need nuiad, vemblad, madjakad, malgad ja kaikad reheahju kütteks heitsin.

Lähem tutvus kooliõpetajaga oli mulle kasuks, sest kooli käsutatuna ei osanud ma teda karta. Ometi hakkas mu süda juba esimeses õppetunnis vabisema. Koolikord oli vali. Kaugematest taludest kogunesid lapsed juba enne päikesetõusu külma eeskotta. Varsti saabus neile lähikonnast lisa; poolpimedas ruumis tekkis paratamatult tunglemist ning poksimist. Siis plärises lõhkine pann või plekkämbri põhi: saaliuksed avati – ikka seestpoolt. Avajaks oli lombakas kooliteener, kes kähku eemale pidi komberdama, et laste madinale mitte jalgu jääda.

Tüdrukud ja poisid kiskusid jopesid ning pihikuid maha, viies need kõrvalruumi, mis oli niisama suur kui klassitubagi, sest ehitamise ajal arvestati õpilaste hulga pidevat kasvu, nii et tulevikus kaks õpetajat palgatakse. See loodetud tund oli ammugi käes, kuid koolivalitsus ei soostunud uut klassi avama. Ülearust ruumi kasutati nüüd nendele ööbimiseks, kes tuisuste ilmadega koju ei söandanud minna. Tänu sellele seisis seal alati kuhi aluskotte; õhku täitis tolmulõhn. Koolmeister käis seal nina kirtsutamas, laskis tuua lund ja rookida põrandat.

Kohe kui lapsed rõivaste riputamisega ja kompsude paigutamisega hakkama olid saanud, pidi igaüks oma kohale asuma. Lärmitsemine ja läbisegi kõnelemine oli keelatud. Teadagi jäi veel palju üksteisele öelda ning suudel puudus lukk. Tahad või ära taha, tõuseb ettevaatlikest ütlustest kõnekõmin, varsti üldine laat. Õpetaja toa uks avaneb ning lävele ilmub vahakate vurrudega tikksirge rüütli kuju, arssinaline joonlaud ähvardavalt pihus. Esimeseks küsimuseks on:

„Kes siin karjus?”

Keegi ei taha olla iseenda reetjaks; klass vaikib. „Ma küsin – kes siin lärmitses? Kes karjus teistest üle? Ah keegi ei ole süüdi? Tähendab – kõik olete süüdlased.”

Range liinealimees, lahjad lõuapärad pingul, sammub – meie saatuse halastamatu sümbol – pinkide reast aeglaselt läbi. Kelle pea teistest kõrgemale ulatub, saab joonlauaga vopsu lagipähe või kaelale – üks serviti, teine lapiti. Tütarlastele äiatakse ainult lapiti, sedagi üle piha. Esimene ringkäik sooritatud, tullakse teist pinkide vahet mööda tagasi: vopsud langevad paremale ja vasemale, aga pole näha, et lööja vihane oleks: ta täidab vaid kasvataja paratamatut ülesannet. Ja meie – oma isade ja emade kõverad järelkasvud – teame väga hästi, et karistus sünnib meie õgvendamiseks ning tulevaseks hüveks.

Siis algab õppetöö. Mingeid kaustikuid meil pole. On vaid natuke raamatuid ja kivitahvel. Õpetaja kateedri kõrval seisab pukkidel suur puutahvel, selle alumisel randil kriiditükid. Kuni meie hinge- ja ihuisand kateedris viibib ning lühikese hommikupalvuse loeb, laseme meiegi pead longu. Siis aga peab teritama silmi ning kõrvu: kes küllalt kärme pole sõna kuulama, saadetakse nurka. Keskmise talve õpilased peavad, krõbistades krihvlit, kirjutama sõnu ja lühilauseid, mis neile õpikust kätte juhatatakse. Viimase talve tarkadele kirjutatakse klassitahvlile rehkenduse ülesanded, mida nad vaikselt omaette peavad lahendama. Koolmeister ise paneb kõige nooremad lapsed – poolenisti „kapsaussid” – veerima ja lugema. Harva jääb ta kellegagi rahule.

„Kas põõnasid, magasid oma aja maha või magad praegugi veel?! Miks ei ole sa tükki kätte õppinud? Nämmutad ja mämmutad nagu paaripäevane vasikas.”

Juba on jännijääja kõrvalest õpetaja pihku sattunud; venitades seda just kui tahket kummi, juhatatakse süüdlasele suund nurka asumiseks kätte. Pooled õpilased jäävad katsest välja, hingavad kergendatult. Meister ise asub rehkenduse kallal piinlejaid kontrollima. Seal on ta valjusel äkilisemad siksakid. Tõbras, sa ei oska seitsmeteistkümnest viitteist maha arvata! Õpilase juuksetuust peab aru andma, miks kolp selle all nii tühjalt kumiseb. Vahel võetakse õpilane ninast ning lõatatakse suure tahvli juurde.

„Näita, kuidas sa numbreid kirjutad. Pane nad üksteise alla ritta. Oled sa vargil käinud, et su käed värisevad?!”

Päeva jooksul lavastub mitmesuguseid etendusi: on nuttu, ka muidu jõrisemist. Tütarlapsed nuuksuvad rätikusse. Õpetaja sõrmedesse on jäänud juuksekiudusid, mida ta raputamise ja nühkimisega peletab. Suure vahetunnini koguneb saalinurkadesse karistatuid, osa neist põlvitamas. Nüüd pälvivad nad lunastuse.

„Püsti kõik! Igaüks omaette – tehku mis tahes. Minge sööma! Aga pidage meeles, et kool pole kanala kaagutamiseks. Koolis ja kasarmus maksab kord. Pole teil kodus mingit kaebamist ega kõnelemist. Kui küsitakse, vastake: Kõik hästi, kõik korras. Kui keegi urvaplaastri ära on teeninud, siis kaeban ma ja tellin ise talle keretäie. Teie suud olgu lukus. Kool on küll valla oma, aga kord ja võim koolis kuuluvad kroonule. Oleme kõik kroonu all, mina ise ka. Lasku jalga, kes on kojumineja. Nüüd võite ka pisut lärmi lüüa, sest kui ma söön, siis ei kuule ma midagi.”

Samasugune oli enam-vähem ka õhtune koolitöö lõpp. Järel istuma ei jäetud kedagi, sest see oleks olnud koolmeistrile endale koormuseks ning põhjustanud kodudes küsitlemist. Normist kaldusid kõrvale üksnes need õhtud, mil õpetati laulu. Kõik pidid jorutama, kas häält oli või mitte. Lauldi muidugi kirikulaule. Sel tunnil ei saanud koolmeister lapsi sõimata, sest ta ise oli eeslauljaks. Ning peab möönma: ta oskas laulda.

* * *

Kordan: ma ei tea, kas meie koolmeister Kaiv oli hea või halb pedagoog. Lastevanemate silmis püsis ta prestii ž väga kõrgel. Isad ütlesid: Niisugust meest pole veel nähtud. Ta paneb tummadki kõnelema. Kui kool lapsi ei karista, siis logardid neist tulevad. Korrati meistri enese sõnu: Kui nahk koolis läbi on pargitud, siis pääseb kroonutrillis poole pargiga.

Minu olukord koolis oli, niisama kui pärastiseski elus, teatud piirini erandlik. Istudes kõige nooremate hulgas, polnud mul midagi õppida. Lugemine oli selge, numbrid mõistetavaks saanud. Harjutasin kolme tehingut – liitmist, mahaarvamist ja korrutamist; jagamine käis veel üle jõu. Ajal, mil teisi pinniti ja trünniti, tuupisin mina „viit peatükki”. Igav oli see, hullem kassi suremisest, aga päästis minu liinealiga mõõduandmisest. Ei saanud vist kordagi lüüa; nurgas käisin koeruste pärast. Oleksin pidanud alaliselt nurgas seisma, põlvitamagi, kuid mingil põhjusel vaatas koolmeister mu üleannetustele andestavalt.

Vastupidiselt käis käsi mu ristivendadel, rikastel Riihora Jassi poegadel. Kaks oli neid – Paul ja Aleksander, mõlemad minust tublisti vanemad. Oleksid pidanud juba aasta kahe eest kooli lõpetama, aga nende isa soovis jätta nad härra Kaivi kari alla. Istusid esimeses pingis ja õppisid hoopis muud kui teised õpilased. Nende kadalipu läbi ajamine toimus klassi suure tahvli ees. Keeruline pidi olema too matemaatika, millega neid nuheldi. Vaatlejana ei saanud ma sellest midagi aru, sest üks number kirjutati kriipsu peale, teine kriipsu alla; koolmeister vannutas, et see olevat murdarv. Mu süda värises nii arvude kui ristivendade pärast, kelle kannatus näis olevat muinasjutuline: järjest kõrvalops paremalt ning vasemalt küljelt. Õhtul nad lahkusid koolist pundunud nägudega.

Ka muudel põhjustel tundsin ma neile kaasa, ehkki nad minust vähe hoolisid. Nende tee kooli oli kaks korda pikem minu teest. Hommikuti ma valvasin majatrepil nende möödaminekut ja kaasusin nendega. Nemad kandsid viisakaid juhtnahka säärikuid, mina – kalavinskeid. Oli vaev nendega ühist sammu pidada, sest nad kõndisid täismehelikult, ranitsad seljas, mul paeltega kotike üle õla. Aga lõunavahetunnil jäid nad koos teiste kaugemalt tulnutega ranitsast kuiva toitu närima; mina läksin Säägale, kus sõtse mind kuuma roaga ja piimatassiga juba ootas. Sadagu sügiseilmaga kas või rehtmeid ja olgu talvine tuisk kui ränk tahes, pidid ristivennad koju minema, sest nende isa ei tahtnud neid koolimajja „laaberdama” jätta; ka polnud neile seisusekohane ööbida koos popsitare poiste-tüdrukutega. Minu ööbimisvõlud olenesid minust enesest: võisin minna koju, võisin jääda ka Säägale. Vahel ruttas sõtse mulle vastu ja viis mu poolenisti vägisi enda poole.

Olin hakanud südiks kümblejaks: ei leppinud näopesukausiga, vaid tahtsin pesta kogu ülakeha. Torkasin köögis pea külma vee toobrisse, kus kõlisesid jäätükid. Olin saanud selle sisenduse õemees Juhanilt, kes jutustas, kuidas sõdurpoisid jääaugus supelnud. Sõtse noomis ja hurjutas mind, aga vanaisa Sääga-Sääga soovitas naiste kaagutamisest mitte hoolida: kes piisakest vett kardab, hakkavat hiljem kuivalgi maal uppumist kartma.

Mõeldes tagasi Kahkva koolile ja tema valjule õpetajale, tundub too aeg mulle isegi õilis olevat. Kahetsetaval kombel ei tekkinud mulle seal ühtki koolivenda, kes kestvaks sõbraks oleks jäänud. Paljusid nägusid arvan veel ajaudususe tagant ära tundvat, kuid mitte ühtki nime pole säilinud mälus. Pole kohanud kedagi neist pärast Päevakestelt lahkumist, pole raputanud kunagi nende kätt. Aga koolmeister Kaiv ei unune.

Umbes kakskümmend aastat hiljem jalutasin ma Peterburis Nevski prospektil. Liteinaja nurgal oli tekkinud sõiduummistus. Äkki haaras pilk imekõverikulist jässakat keppi. Mu põlved nõksatasid. Polnud kahtlust: rahvamurru keskel seisis kooliõpetaja Kaiv. Astusin ligi ja teretasin. Uskumatu küll – ta tundis mu kohe ära. Rõõmuavaldust ei läigatanud vist kummagi silmis, aga huvitatud olime mõlemad. Astusime lähemasse kõrtsi, kuivatasime pudeli õlut. Kaiv oli õpetajaameti maha pannud ja pealinna asunud. Teenis Jelissejevi alkoholiäri peakontoris. Oli läinud noobliks, riietunud silmapaistvalt hästi; muidu muutumata. Küsisin, kas ta ikka veel poissmees on. Ta vaatles oma keppi, naeratas õige mõrult, kuid ei vastanud.

* * *

Koolipõlve saabumine tähistab nooruki elus põhjalikku pööripäeva. Õndsad logelemise ja hooletuse päevad on möödas, õlgadele heidetakse ülesandeid, kohustusi ja vastutust. Kes talvel käib koolis, peab suvel karjas käima. Ei usu, et ükski karjapoiss oma ametit tänaks, sest selles on palju enesetunnet haavavat. Magusas romantikas ülistatakse sind kuningaks, tegelikult oled veider hakatis: ei noormees ega laps. Kariloomad on sulle vaid kiusajaiks, varajane tõusmine mõru. Külm kaste piitsutab jalasääri, jahedus tungib riiete alla. Näed mehi hobuseid trahveldavat, ise pead sörkima lehmade sabas. Kui on targad karjapenid, saad neist natuke südamesoja, ent mitte kõik penid pole targad.

Hirmus võib olla palgatud karjalapse põli. Perepoeg nuriseb ülekohtuselt, sest ta pole halvemat kogenud. Mind juhiti pikkamisi karja hoidma. Esimesel kevadel möödusid hommikupoolikud sigade hoiul. Oli kombeks saanud, et sead aeti „suurde karja” vaid pärastlõunal. Nii oli mõlemail – sigadel ja karjusel – aega viivitusteks, kõhelemisteks, hoovõtmiseks. Siga on ju härrasloom: ei taha, et teda tülitataks, armastab palju magada ning paneks piibugi suhu, kui talle see kätte õpetada. Hale meel hakkas sigu pahast, kus nad soojas põhus puhkasid, välja ajada. Orikad röökisid hädaldava häälega. Aga seda ei juhtu, et orikas vastu hakkaks; ta vaid kaebab ning on õnnetu.

Lõpuks õuest väljas – tanumal, vanal ristikheinapõllul. Algab, nagu härrastel ikka, tualeti kordaseadmine. Mammad saavad sellega ruttu hakkama; orikad tühjendavad oma põit peaaegu pool tundi. Seisavad liikumatult. Siis nähvitakse rohtu ning hakatakse rõõmutsemagi. Mõnusad loomad on nad, kuid ilma fantaasiata. Mõni loom, näiteks eesel, unistab igal jõudetunnil, luuletab sõnadeta salmikuid. Siga langeb mingisse vaikellu, ei mõtle ega plaanitse. Suures karjas käies ärkab sigade temperament ainult kord päevas: kui õhtul koju minnakse. Teisi loomi peab kokku käsutama ja koos hoidma. Sead plagavad kiire hooga kõigist ette, otse lennates. Pole karta, et nad koduteelt kõrvale põikaksid. Jõuavad molli juurde, mil teised elajad alles kaelu kodu poole õgvendavad.

Iga siga armastab, et teda seljast sügataks. Ma kandsin selleks kulunud rasplit kaasas. Hõõrud raspliga orika küüru ja kuulad, kuidas sind tänatakse ning kiidetakse: ikka mesimagusalt öh ja öh. Aga ettevaatust vanade emistega! Nagu naistesugu igal juhul, on ka emised äraandlikult kavalad. Niipea kui kartulipealsete alla mugulad kasvavad, asub kurivaim emistesse. Näiliselt nad käituvad süütult, simuleerivad unisustki. Kui aga unustad hetkeks valvsuse, on too või teine neist kadunud. Laaberdab tuhnitsedes eemale ja paneb siis järsku traavima. Päevakestel oli mitu kartulipõldu; mõistata nüüd, millise neist valis emis endale maiusmaaks.

Sarvloomadega olid teistsugused pahandused, kõige enam pulliga ja pullist õhvaga. Vana pull ei teegi muud, kui kiusab lehmi ja nuusutab võõraste karjade lähedust. Õhv võtab samad kombed omaks ning saab vanalt pusata. Ei või lubada nendele voli, sest siis satuvad noore võistleja soolikad kergesti vana pulli sarvedesse. Tihti läheb pull tigedaks. Siis seotakse talle kolgats jalgadesse ja lauake silmade ette. Et pullid sõjakad oleksid, seda ma hästi ei usu: nad on lihtsalt vihased. Vaadeldagu kalleid tõupulle lahtreis: neil on rõngas ninas ja kett kaelas. Iga rumal läheneja võib sattuda nende sarve otsa. Mitte sellepärast, et pull sõjakas oleks. Kestev ärritus põhjustab kestva viha. Löödagu tublile mehele rõngas ninna… eputatagu ta ees naisi. Kas mees ei vihastaks?

Parmude tungides loomade kallale, mis võis juhtuda kõrgsuve palavatel päevadel, kaotas kari mõistuse ja enesevalitsemise. Seda kutsuti kiili- ehk kiinijooksmiseks. Esimestena karglesid alati vasikad, sabad püsti, jalad vändased. Vanad sarvloomad raputasid turja, jäid nõutuks ning sattusid paanikasse. Kari jooksis müdinal laiali. Tormati lähema metsatuka poole, sealt padrikuisse. Tungiti kõige tihedamaisse võsastikesse, kust neid ükski võim enne õhtu saabumist ei suutnud välja ajada. Oli siis alles tegemist puuduvate mullikate ja õhvade otsimisega! Loendad peade arvu – ikka läheb see segi. Lõplikult ei saa neid kunagi kokku. Hilinejad paosklejad jõuavad ise öö jooksul koju, aga karjane peab ennast süüdlaseks ning näeb magadeski rahutut und.

Vahel tegid poisid ise rähka: ajasid karja säärasele mahajäetud kesamaale, kus loomadel midagi süüa polnud. Sead püüdsid eemale kõndida; et neid selles takistati, songisid nad endile sobiva küljealuse ning soovisid üksteisele head und. Lehmad arvasid, et nähtavasti on neile uus tarapaik määratud, ning asusid laisalt mäletsema. Lammastel polnud kunagi oma arvamist: käitusid teistelt eeskuju võttes.

Nüüd võisid karjused – olime alati kahekesi – teha hooletult, mis neile enestele meeldis. Marmorpaleed nad muidugi ei ehitanud, aga kandsid kokku lapergusi kive ning ladusid sellest silla kraavile. Tõdesid kohe, et ei tulnudki sild, pigem ehk ahi; tegid selle alla lõkke. Taamal kasvas vibalikke kaski. Täis kärsitut tegutsemistahet, ronis kumbki poiss painduva kase otsa; kõlkusid seal, kuni kased maani kummardusid. Sidusid nad latvupidi kokku ja said endile kiiktooli. Aga kui nad ratsuti kiigele asusid, rebenesid kaseladvad lahti ja vihjasid neile hoobi näkku. Kogu õhtupoolikut ei võidud ulakustele pühendada, sest lehmade tühjad kõhud on just kui lõõtsad; kodus märgatakse ja noomitus ei jää tulemata.

Kari aeti rututades Liivaksaare esisele soohakule, kus leppade ning pajude vahel kasvas lopsakat rohtu. Näljased lehmad sõid seda ahnelt. Sead tuhnisid soos, rabistades sootaimede juuri ning lehti. Lammaste pärast polnud muret, sest lambad on tühjagi kerega ümmargused. Muidugi jõuti tol õhtul hilinemisega koju. Süüdistused tõrjuti tagasi, sest karjustel pole ometi „raatust” käerandmes.

Kahkva küla taludel oli mõisametsa ja maantee vahel lai väli kamardunud söödimaad. Harva käis seal karju ja veel harvem ajasime meiegi oma karja sinna. Enne lepiti talviste koolivendadega päevas ja pärastlõunas kokku – teha tubli pidutsemine. Siis toimus kõik otsekui vabaõhutsirkuses: joosti võidu, hüpati kõrgust ning kaugust, hoogutati kaikaga sõõri ja veeti vägipulka. Küladele ja taludele teatasime oma peost paukudega: selleks pandi kivinukile heletuline süsi, sülitades söe alla paraja suutäie. Teise kiviga valati söe pihta raske hoop. Käis vali pauk, vähemalt niisama tugev kui „kardeskiga” kroonupüssist. Oli asjatundjaid, kes nii alasiks kui haamriks sobivaid kive oskasid valida. Lisaks muule oli pidutsemise eesmärgiks harjutada meie salakeele tarvitamist. Lapsikut pipitamist meie ei harrastanud, nagu „tupile sipina”. Seda oskas iga narr. Meil oli oma keeruline „volapük” silpide vahetamise ja nende ülekandmisega ühest sõnast teise: Nada as kerrid (keda sa narrid) või vihastudes: Pone mitile (mine potile).

Sügisel kohtusime samade kooli- ja karjatsuradega Poorna laadal, mida peeti Räpina mõisas kiriku naabruses. Või ma eksin: ehk peeti Poorna-nimelist laata mujal? Igatahes oli karjapoistel õigus Räpina laadale minna, jäägu kari kas või lauta. Seal me käitusime hoopis härrasmehelikumalt kui karjamaal. Kõnelesime kõiki kuuldud ja kuulmatuid keeli nagu põlised polüglotid. Näed sõbrameest tulevat, pärid kohe läti keeles: Kur tu no brauks, välts? Teine vastu: Brauks maaja, sirgu sagli. Siis teretatakse kättpidi ning jätkatakse: vas ist das vasikajalg, von nolk. Ära oma saksa keelega meest narri: govori parusski, ne znaem tsuhhonski.

Rännatakse läbi kõik telgid, letid, putkad ja palaganid. Sõidetakse karussellil. Ostetakse präänikuid ja odavaid kompvekke. Oled uhke nagu kukk tornis. Kõik keeled sul suus ja viiskümmend kopikat laadaraha taskus. Kui viimne veering kulutatud, lähed ning ajad karusselli kolm korda ringi: saad selle eest ühe korra kaasa sõita. Järgmisel päeval on ihu raske, pea unine. Kuid sügisel pole sellest lugu: viljad kõik koristatud, kartulidki kuhjas. Kari võib ulada kus tahes. Lõunatundi ei peeta enam. Karjapoisid teevad mitmel pool tuld, küpsetavad kartuleid ja kalu. Perenaine oli lahke: andis hommikul võileivaviilakad kaasa. Sügissadu leotab vahel küll liha ning luu pesumärjaks. Mis sellest? On ometi tore paista ennast tuleriida ees ja tunda, kuidas märjad rõivad auravad.

Paha on üksnes, et varsti tuleb kooli minna.