Читать книгу Aegade sadestus - Karl Ast Rumor - Страница 11

Kirjatarkuse õppimine jättis mulle mälestuse uhke punase kuke näol aabitsa esikaanel. Aabits ise oli õhuke raamatuke, täis salapäraseid märke, milliseid kutsuti tähtedeks. Paljude tähtede nimed olid mulle juba kuulmise järgi tuttavad, ilma et neid tunda. Ma ei ütle, et oleksin vaimustusse sattunud, kui isa kusagilt koju tulles aabitsa tõi ja selle minule üsna pühaliktõsiselt kätte andis: Selle raamatuga alustavad kõik, kes ei taha elus teistest maha jääda. Tuleb sinulgi see hool ette võtta; ärgu olgu see sulle karistuseks, vaid rõõmuks.

Ma ei ütle, et need oleksid olnud isa täpsed sõnad, aga selline oli tema sõnade mõte. Uudishimuga segatud ärevus lõi minu pisut tummaks, sisendas vist hirmugi. Lehitsesin vihikut kaanest kaaneni, ilma et sellest targemaks oleksin saanud. Läksin küsitlema Iidast õde.

„Kas sinul see raamat peas on?”

„Peas mitte, aga meeles küll. Kui sa lugemise kätte saad, tuleb mõni asi pähegi õppida. Sinul on sellega veel aega.”

„Kas sina hakkad mulle koolmeistriks?”

„Miks mitte… Seda arvas emagi, et pean su käsile võtma.”

„Millal?”

„Kas või praegu. Vaata siia: a, b, d. Ära korda peast, vaid vaata tähti… vaata, kuidas nad välja näevad. Hüva. Nüüd vastupidi: rea lõpust tagasi.” See oli mulle küllaltki keeruline test, ent tulin toime: d, b, a. „Õpi nüüd omaette… homme ütled mulle üles.”

Nii see algas… ja lõppes trükimusta kuritarvitamisega: mõtete kirjapanemisega paberil – ajalehtedes, raamatutes, kaebe- ja kihutuskirjades, tõdedes ning võltsis, kõiges, mille poolest inimelu on äraandlik. Iga päev õpetas õde mulle mõned tähed, ilma et mind õppima oleks sunnitud, sest olin alles astunud kaheksandasse eluaastasse. Tähtede meelespidamine tundus tüütuna, kuid samal hoobil õrritas; tahtsin teada, mis mõte peitub nendes. Hakkasin naaskliga tähti torkima, nagu teevad seda vist kõik lapsed; kuid vali noomitus võõrutas mu sellest pahest. Ei tea, kas möödus paar nädalat või rohkem, siis läks lugu huvitavaks.

Vähe öeldud – huvitavaks. Lugu läks põnevaks, kogu mu seesmust vapustavaks, sest algas veerimine. Olen oma isiku põhivara poolest üsna konservatiivsete kiindumustega inimene; suhtun uuendustesse skeptiliselt, kuni pole veendunud nende vajaduses. Selline on mu seisukoht ka veerimisvõtete suhtes. Petseri ministeeriumikoolis sattusin kuulma, kuidas algklasside õpilasi lugema sunniti, ilma et neil silpide saladusest aimu oleks olnud. Tähtedele ei antud nime, vaid nõuti, et neid häälikutena tuntaks. Selline olevat olnud ministeeriumi eeskiri kooskõlas moodsa õppetehnikaga. Olgu moodne – minu meelest oli ning on see laste piinamine. Õping on lapsele naljalt kaasahaarav, aga mõne nähtuse ees muutub õping tormiliseks uudishimuks. Minule oli aabitsatarkuse teel selliseks uudsuseks silpide noppimine ja nendest sõnade koostamine.

Õe juhtimisel toimus see igivanamoeliselt. Kuidas moodustati tähtedest näiteks sõna „hobune”? Ha o – ho; be u – bu = hobu, en e – ne = hobune. Kõlab koomiliselt, kuid on foneetiliselt täitsa tajutav ning loogiline. Mõne eriliselt pika sõna puhul võib tekkida segadus, kuid hoobilt lugedes, õigemini mõistatades, on segadus veelgi suurem. Minule ei sünnitanud üleminek veerimiselt lugemisele vähimatki takistust. Olles harjutanud end igasuguseid tähtede kombinatsioone looma, ei vajanud ma enam suunajat: lugemiskunst tuli vaevata ja ruttu.

Ometi oli aabits kiusune raamat. Tema viimased leheküljed olid pühendatud palvetekstidele ja „Jumala kümnele käsule”. Need tuli pähe õppida ning kas või uneuimast äratatuna „üles öelda”. Käsusõnad ise polnudki keerulised ega rasked, küll aga nende seletamine – „Mis see on?” Seisak ja peamurdmine tekkis, kui nopiti kümne käsu hulgast numbri nimetamisega üksik käsk. Siis eksisin ma ikka. Tänaseni on mul meelde jäänud ainult viies käsk: Sina ei pea tapma. Püüan täita seda käsku; siiski lasub mu hinge peal rohkesti loomade elusid.

Tänu tekstide pähetuupimisele sai aabits mulle põlastatavaks. Hüljata ma teda ei võinud, sest kuulusin nüüd koduste õppijate hulka, kes kaks korda aastas pastori ette loetamisele pidid ilmuma: Vastseliina kihelkonna lastele oli see kirjapanemata kohustuseks, millest isad-emad truult kinni pidasid. Juba varakult hakati lapsi „opetaja herräga” hirmutama. Peeti suureks häbiks langeda rahvahulga ees pastori laituse osaliseks. Olin ise loetamist korral või paaril pealt vaadanud. Pastor paukus ja praksus; näpistas mõnd väikest meest kõrvalestastki. Peamine noomitus langetati ometi lastevanematele. Tänu sellele valitses igas talus vali „kodulaste” kantseldamine, kui pastor oma jutluspäeva tolles või teises koolimajas kindlaks oli määranud. Ühtlasi mobiliseeriti vanu ja vigaseid, sest sama päev oli „vana rahva lavvale võtmise pääväks”.

Vastseliina kiriku vaimulikuks oli ekstsentrilise iseloomuga ja kergatsliku käitumisega pastor Masing. Vaevalt võis ta kuuluda üldtuntud Masingite sugukonda. Keskmist kasvu isand, alumine pool näost habemesse peitunud, erines ta välimuselt tublist talumehest ainult krae ja maniski poolest. Tundis iga kihelkonna inimest ja kõnetas kõiki, kes ta teele sattusid. Oskas lopsakat võru murrakut, koguni uhkustades sellega. Siiski keerdusid ä-d ta suus tihti e-deks ning õ-d ö-deks. Teeskles lihtsust ja labasust, kuid oli põhimiselt ülbe härrasmees: lubas endale heita labast nalja, vist põhimõttel, et mats pole paremat väärt. Rahvas suhtus temasse liialdatud lugupidamisega, sest taluinimeste enamiku meelsus püsis veel tollel astmel, kus „kõrge härra” solvavat sõimugi loeti endale austavaks.

Suvel rändas pastor korviga sõiduvankris, vedrupadi istme all. Tõlla nime see sõiduk ei väärinud, aga kutsar istus ikkagi pukis – lihtsal lauakesel, jalad toetatud vehmritele. Enne teeleasumist kandis härra vankripessa hunniku munakive koerte pommitamiseks. Noil ajul olid külakoerad tigeduses üksmeelsed, saates iga möödasõitjat metsiku haukumisega. Kurjemad nende hulgast kippusid hobuse ninna kargama. Pastor luuras lähenevaid koeri ning lennutas neile parajast kaugusest kive. Oli tal õnneks haukujat tabada, kostis parastamine ja naer. Oleks nii käitunud keegi totakaist poistest, siis oleks see tekitanud pahameelt, aga pastorit loeti selle eest „krutskitega oma meheks”. Jõudnud kõrtsi juurde, peatati hobune ning kõrge isand tormas joodikuid hurjutama. Mis te, jumala päevavargad, siin jorutate? Kõrtsmik, mitte vähem ladna pragajast enesest, taipas kohe küsida: Kas tohiks valada kiriksaksale napsi peenviina? Ei, viina mitte! Vala kruusi tudengite jooki – õlut. Pühkis huuled puhtaks ja kastis vurrud õllevahusse. Ruttas kohe minema, ähvardades kõrtsilisi: Kui järgmisel korral teid veel kõrtsist leian, saadan teile kolmepäise põrgukoera kallale. Et seda ütlust juba tunti, siis leidus vastajaid: Parem, õpetajahärra, saatke meile taevast ingleid. Uus ähvardus: Saadan teile Gabrieli tulise mõõgaga. Viimased sõnad kostsid juba ukselävelt.

Talvel eelistas vali hingekarjane uhket paarissõitu: üks hobune aisades, teine „pitsis” – tükk maad eespool. Penide peletamiseks hoidis kaigast hõlma all. Kutsarit kästi ohjad lõdvaks lasta, sõita sammu. Siis leidus rumalaid kutsikaid, kes saani manu tulid. Sellistele torgati kaika ots küljekodaraisse.

Aeg oli jõulueelne, kui ma esmakordselt loetamisele läksin. Hoolimata argipäevast, kogunes Kahkva küla koolimajja palju rahvast, täites puginal suure klassiruumi ja eeskoja. Valla käskjalg, meie keeles „kasak”, pidas valvet tanuma hakul, kust kulges tee koolimaja väravasse. Sealt ta jooksis järsku: „Juba tulebki! Hiirjas mära pitsi löödud.” Läbes vaevalt hoiatuse anda, kui ligadi-logadi rakmete värk terava pöördega tanumale kihutas. Saanijalas takerdus lumehange ning kogu uhkeldus lendas uperkuuti. Hobuste tagant ilmus pastori kogu nähtavale, jooniline suurrätik pea ja kaela üle. Hakkas valjul häälel kurjustama:

„Või sedasi võtab valla rahvas oma hingekarjast vastu? Mis te vahite, käed ripakil? Oleksite ometi tänava ära puhastanud ja hoiatajad välja pannud. Kas tahtsite, et ma kaelaluu murraksin?!”

Jõudnud lähemale, hakkas vallavanemat nõudma. Mu isa seisis juba koolimaja trepil, valmis õpetajat teretama, kuid selleks ei antud talle mahti.

„Sul pole majas korda!” manas saks teeseldud vihaga. „Rahvas laiskleb, sina vahid pealt.”

„Tere, auline kirikhärra,” vastas isa rahulikult. „Kõigepealt tere… siis muud asjad.”

Vahemärkusena nendin, et vestlemine toimus muidugi võru murrakus; lugejate huvides painutan murraku tavalisse kirjakeelde.

„Tere pealegi,” nõustus isand. „Aga sa ei paku mulle kätt.”

„Õpetajahärral on labakad käes.”

„Saada mu kutsarile abilisi… näed ju, et hobused perutavad. Kas lased mind nüüd koolimajja?”

„Seda au on rahvas teie poolt ikka kalliks pidanud. Ootab ka täna teie jutlust.”

„Nojah, jalaga sa mind ei löö, aga sõnadega lööd.”

Sisenesid rahva rüsinal eeskotta ning sealt kooliteenri ruumi, kust viis tagauks koolmeistri tuppa. Saalis oli kaetud laud valge linaga, süüdatud küünlad. Kohe ilmus ka pastor, nüüd juba mustas ametirüüs. Kummardus vaikselt laua kohale, palvetas. Koolmeister seisis tema selja taga. Mu isale pakuti pingiots pastorist paremal. Rahvas seisis püstijalu, naistel kaelad õieli, et paremini näha. Mõned emad lükkasid lapsi lauale lähemale.

Pastor ajas enda sirgu: „Jumala arm ja rahu teiega. Tere, Kahkva kolga rahvas. Kelle jaoks istet leidub, istugu. Meie laulame…”

Jumalateenistus aeti rutuliselt lõpule – mitte nagu kaamel läbi nõelasilma, vaid kui ratsu lahtisse väravasse. Jutluseks astus pastor koolikateedrisse. Luges paukudes kirjasõna ning lisandas sellele lühikese kommentaari. Kahtlemata viibisid ta mõtted kaugel sellest, mis ta rääkis, sest tal oli rahvale veel palju öelda, palju nõuda ja noomida. Vahepeal käsutas vöörmünder – mu tädimees Passi Jaan – armulauatudikesed ritta põlvitama. Kohe pärast vahelaulu laulmist võttis õpetaja kutsari käest altaritarbed ja pani pühaliku talituse leiva ning viinaga pikemalt viivitamata käima. Õnnistussõnad tulid laiadest varrukatest just kui puurist pagenud linnud. Nüüd oleks võinud talaarigi maha heita, aga ei – ametiriietus tegi teda tähtsamaks.

„Palju teil tänavu neid „kapsausse” on?”

Oh toda kardetud tundi! Käes ta oli. Kapsaussideks kutsus pastor loetamisele toodud lapsi. Miks nii, millise imeliku mõttekäigu kõveruse kaudu tuli ta säärasele halvustavale mainimisele, seda ei võtnud vaevaks keegi ta käest pärida. Ei pandud nähtavasti pahakski: kui hingekarjane ütleb, et kodused õpilased on kapsaussid, siis peavad nad selleks jäämagi.

Kooliõpetaja tõi lehekese laste nimedega. Mina oma A-tähest algusega olin etteotsa sattunud.

„Mis? Ast… Karl! Kuule, Vidrik, vallavanem, kas see on sinu poeg?”

Isa jaatas. Minu hirmulõdinad olid juba tollesse kehakattesse langenud, millist kombelised saksa tanted ei pidanud sündsaks seltskonnas mainidagi. Oleks kadunud kas või Mädasoo mülkasse, et mitte pastori kulmude puhmast puurivate pilkude ees seista.

„Noh, sina, pussnuga või mis sa oled, astu lähemale. Säärikud on sul jalas, aga vaatame, kuidas sa pead kannad.”

Imestasin, et mu jalad sõna kuulasid: neid nagu polnudki mu küljes, aga nad kõndisid.

„Ütle, mis sa minule kaasa tõid,” nõudis „loetaja”. Kuna ta selle küsimuse enam-vähem kõigile esitas, siis oli vastus mulle juba kätte õpetatud:

„Jumala kümme käsku ja kukega aabitsa.”

Imelik lugu – hääl ei värisenudki. Sain kohe julgemaks. „Ütled, et kümme käsku… Kõik kümme käsku?!”

Jaatasin. „Loe mulle neljas käsk.”

Lugesin, ilma et komistanuksin. Pidasin paraja pausi, andes pastorile aega küsida: Mis see on? Lapsed tavaliselt ei tundnud seda konksu, vuristades küsimise koos vastusega – mööda kõigist komadest ja punktidest.

„Hm… jaa, soo… Käsk õpetab vanemaid ja ülemaid kartma ja austama… Kas sina kardad mind?”

Vahepeal oli minusse juba okkaline julguse ning tõrksuse siil asunud. Vastasin:

„Ei karda… Mitte ei karda!”

„Sa siis ei austa mind?!” imestas pastor kulme tõstes. „Austan küll, õpetajahärra. Kõik austavad.” Sellega jäi pastor rahule ja käskis mind veel lähemale astuda. „Su juuksed on turris… Näita, kas sul tingusid on.”

„Kui mul tingusid oleks, ei tuleks ma loetamisele. Ma pole harjusnik.”

„Õigus, poiss!” hüüatas isa vahele. Oli imelik tunnetada, kuidas see alandlikkuse puudumine pastorile pahandamise asemel rahustavalt mõjus; ta kulmud langesid taas alla.

„Mis sul käes on?”

„Aabits…”

„Loe mulle sealt.”

Sattusin ühele noist pisipalakestest, mis leidusid aabitsa sabas. Tavaliselt lugesid minutaolised hädiselt, poolenisti veerides. Minu käes käis see sorinal.

„Pea’nd pea,” takistas isand. „See on sul peas, loe mujalt.”

„Ma võin igalt poolt lugeda… tagant ja eest.”

„Mis sa veel võid?”

„Võin kõik… ka ladina tähtedega.”

„Sa praalid, poiss! Ma panen sulle rõnga ninasse. Loe siit!”

Laual oli tumedate kaantega raamat: Uus Testament. Pastor lõi selle lahti ning torkas mu nina alla. Polnud ma harjunud piibliliku teksti asetusega, kuid sain hakkama. Ja nüüd tekkis meie vahele lepitus.

„Vaata põnglast! Sa polegi enam kapsauss… sa täismees koolipoiss. Kui ma kevadel tulen, siis toon sulle ilusa ja targa raamatu.”

„Tänan, õpetajahärra.”

Näis, kui oleks pastor kavatsenud mulle kätt suudlemiseks ulatada, aga ma jõudsin talle selja keerata. Siis pöördus ta mu isa poole:

„Tõsi asi… sina, Vidrik Ast, oled okastega mees. Sõimad mind Saksamaa lambavargaks, aga lapsi oskad sa kasvatada.”

„Pole tõsi,” tõrjus isa selle vastu. „Ma pole teid kunagi sõimanud. Niikaua kui te meie hingekarjane olete, ei tõsta ma kunagi teie vastu häält.”

„Ah ei kunagi?! Aga kes ütles vallamajas, et varsti läheb pastor ahnusest lõhki? Ära arva – mulle kantakse kõik ette.”

„See polnud just nii öeldud,” õiendas isa. „Ja see oli hoopis teisel puhul öeldud.”

Tundus, nagu oleks tülitsemine käimas; ometi mitte. Pastor möhitas naerda – üpris mahedalt, just kui hobune, kellel kaerakott meenub. Habeme varjust võis lugeda: Ladna, ladna! Tunnen su krutskeid, kuid vihamehed me pole. Koolitoas valitses muhelev meeleolu. Jätkuv laste loetamine möödus leplikult. Pastor vist ei hoolinudki, mis „kapsaussid” talle ette pudistasid. Piilus kateedri poole ning kogus vist mõtteid eelseisvaks rünnakuks. Tõusis, kohendas valget lappi lõua all. Haaras endal puusast kinni ja aietas.

„Neetud puusavalu, sai kukkudes nikastada. Kui ma kannatan, siis aina teie pattude pärast. Ma ei tea – Orava vald, kuhu sa lähed. Mis tuleb sellest ülekäte läinud elamisest ja olemisest? Häbi peaks teil olema silmi üles tõsta.”

Seisis kateedris kohevil talaariga; tõstis aeg-ajalt varrukais käsi ja noomis ja manas. Polnud ta kogult kuigi jäme, kasvult liiati lüheldane, kuid käte ja habeme laiutamises kasvas ta minu silmis päris hiiglaseks. Sai väga kurjaks. Mis ta rahvale ja kolgale süüks pani, jäi mulle enamalt osalt arusaamatuks. Juttu oli laisast kirikuskäimisest, hooletust kirikumaksude tasumisest ja ihnest kümnise andmisest. Häbistas kõiki, kes oma hingekarjase eest ei hoolitse. Ütles, et mõned kogujad tulevad tühjalt tagasi: ainult paar peotäit linu ja raasuke villu koormas.

See oli siiski ilma raske paukumise ja pragamiseta öeldud. Minnes üle teiste pahede piitsutamisele, kippus ta hääl kõrgetes toonides kääksatama. Vargused, kaklemised, pillerkaarid ja ehalkäimised! Ööl ja päeval! Soodom ja Komorra. Mainis kahe tuntud hobusevarga nime ja mõistis nad põrgus põleva tõrvatünni peal ratsutama. Iidne viha purskus tormiks, kui oli jõudnud eksinud naiste häbipostitamiseni. Jälle teil kaks väärlast! Hüppas kateedrist alla, paugutas rusikaid vastu lauda. Kasvatate litse, olete hooramajad käima pannud!

Nüüd juhtus midagi ootamatut, ehkki varematel aegadel juba kuuldud ning nähtud. Mu isa tõusis ja ütles kindla, kuid rahuliku häälega:

„Auvääriline õpetajahärra, teie unustate ära, kes te olete ja kus te viibite. Teie tulite siia jumalateenistusele, vana rahvast lauale võtma. Koolimaja on valla oma, ma olen selle eest vastutav. Ma ei luba lõhkuda koolilauda. Teie ütlete sõnu, mis ei kõlba kõrtsiski. Meil on korralik rahvas; on ka eksijaid, nagu igal pool – teie kirikumõisaski. Meil ei ole siin litsimaju ja meie naisi ei tohi keegi hooradeks sõimata.”

Pastori hääl umbus kurku. Siiski ta küsis: „Kas sina kaitsed vargaid ja lapsega tüdrukuid?”

„Ei, õpetaja, ma kaitsen ainult sündsat korda.”

Tekkis vaikus. Pastor raputas talaarivarrukaid, vahtis just kui unest ärganud enda ette, võttis laualt raamatud ja läks koolmeistri tuppa, kust juba kõik inimesed välja olid käsutatud. Sulges enda järel ukse. Oli tulemas tolle päeva viimne etendus, millel puudusid pealtnägijad. Kooliteenri kambris seisid naised, kes olid kutsutud häbistamist ja hukkamõistu kuulama. Kaks oli neid: elatanud lesk ning tömbi toimega neiu; mõlemad tänavused väärlapse saajad. Seisid, ei elavad ega koolnud, pearätid silmade üle kistud. Ei vaadanud kellegi poole, soovides, et maa neid neelaks. Esimesena puges noorem neist paokil uksest kooliõpetaja tuppa. Oli juba tulles näo pundunuks nutnud. Rahvas jäi kikkis kõrvu uste taha kuulatama; oli naisi, kes nuuskasid nina ja töinasid omaette.

Paras pala aega ei kostnud midagi. Siis võis kuulda, et pastor küsitleb. Pihitav kas vaikis või kihistas nuttu. Pastor hakkas paugutama, prõõkama: Ütle, kellega sa hoorasid? Kas hoorasid ühe või mitmega? Too need täkud minu ette. Kas sa ei tea, et lihalust on surmapatt? Näägutatav vaikis ikkagi ning pastor asus ähvardama: Ma viskan su ristikogudusest välja, ma ei võta sind armulauale, enne kui oled oma patud andeks palunud. Tuled kümme pühapäeva järgemööda kirikusse ja põlvitad altari ees. Ma tahan näha, kas sa südamest kahetsed või mõtled libu mõtteid.

Kostis tüdruku vauglev nutt. Lahkudes vihase kirikisanda palge eest, ta läks poolkummargil, kössi ja kõveraks vajunud, välisukse poole, julgemata pilku tõsta. Üksikud naised jooksid talle järele: Tea hullu, kuhu hüppab. Jões laukad veel lahti.

Nüüd lükkas keegi lesknaise lahkunu asemele koolmeistri tuppa. Pastori meel oli leegitsevaks kummunud ja ta ei taltsutanud seda enam. Vaevu sai uks naise taga kinni vajuda, kui kostis lõugamine: Julged sa veel minu ette astuda – sina, hatamagu? Endal sul kristlikust abielust lapsed kodus, nüüd tõid neile saatana käopoja poolvennaks. Kas oled sina see küna, kuhu iga siga sülitab? Vasta mulle, mis pean ma sinuga tegema? Naine hädaldas ja palus armu. Või nüüd sulle armu! Aga kui võõras mees sind kõhutas, mis laulu lõi siis sinu patune hing? Ma paneksin su kirikuvande alla, aga ma ei taha karistada su süütuid lapsi.

Klassitoast oli suurem hulk inimesi juba lahkunud. Järelejäänute salgas leidus itsitajaid, kuid ka pahandajaid. Popsinaised tundsid manatavale kaasa, sest ka manatav oli popsitarest. Lillö-nimeline mees – mõisakantnik, joomar ning haruldaselt ropu suuga inimene – hakkas kurjalt vanduma:

„Mis kuradi stanovoi või pristavi kohut siin peetakse? Kas sellele näägutamisele lõppu ei tulegi? Sööks kurat kirikisandad ja nende suuvärgi!”

„Ära nüüd, ära ometi…” ruttasid naised vandujat rahustama. „Ju tal omajagu õigustki. Sina pea suu! Ju ta teab, mis teha.”

„Tea ta midagi… muudkui lõugab ja trotsib. Igal naisel on oma värk p…s. Mis naine oma värgiga teeb, see on tema enda asi. Kiriksand ärgu toppigu oma nina naiste hänna alla. Vallavanemal kah suu vett täis, ei lausu sõnagi.”

Mu isa vestles kooliõpetajaga akna juures, püüdes mitte kuulda, mitte tähele panna. Andis Lillöle mõista, et parem on mokk maas hoida. Avalikus kohas või rahva ees… siis lugu teine. Aga seal käib jutt ikkagi nelja silma all. Sinna ei kõlba sekka lüüa.

„Oi kurrama kurrat… kiriksandil õigust nagu merd!”

* * *

See oli mu esimene ja viimne loetamisel käimine, sest järgmisel aastal löödi mind koduse õppuse asemel külakooli.

Vanasti küsiti kirjapandud loo lõpul: mis temast või neist sai? Loo kirjutaja ei jäänud vastusega võlgu. Tahan minagi sellest eeskujust kinni pidada. Mis sai pastor Masingist?

Oma meelsust ta ei parandanud ja seda polnud vist vajagi. Rahvas võttis teda sellisena, nagu ta oli; sallis kõiki ta tujusid ja pidas tast lugu. Üksikud hääled vaid irisesid: Pole lootust sellest põrunust lahti saada – patronaadiõigus ju mõisniku käes. Ärgu arvatagu, et ta saksa koguduse ees ka pikset paugutaks. Ei tule mõeldavaks. Seal on ta sile nagu murumuna ja küürutab patrooni ees selga.

Kord ütles koolmeister usuõpetuse tunnis, et kirikhärra on haigestunud. Möödunud pühapäeval jutlustanud õpetaja asemel köster. Nüüd saadetavat ajutiseks kirikhärraks kusagilt abiõpetaja. Seda teadet kästi kodudes levitada. Mõni kuu hiljem tuli teatavaks, et Vastseliina hingekarjane viibib Tartus „suures kliinikus” lõikusel. Sealt ta väljus surnuna. Lahkumise põhjusena mainiti kurguvähki.

Koguduses oli palju kahetsejaid ning leinajaid.