Читать книгу Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed - Laura Markham - Страница 10

Doktor Laura, te väidate, et karjumist saab vältida nii, et sa ootad, kuni oled taas rahulik, ning püüad siis uuesti lapsega rääkida. Aga kui ma vihastan, siis ma ei rahune niisama lihtsalt maha. Mul võib kuluda terve tund, et oma mõtted mujale viia. Aga samas mu poeg tegi valesti ja mul on vaja ta korrale kutsuda.

Jen, ühe lapse ema

See protsess, mida ma nimetan „peatu, katkesta kõik muu ja hinga rahulikult“, eeldab, et te suudate ennast küllalt ruttu maha rahustada ja tegeleda taas selle asjaga, mis teid närvi ajas. Kui keha läheb aga võitlemise-põgenemise seisundisse, siis olete tulvil neurokemikaale, mis käsivad rünnata. Laps tundub vaenlasena ja teil on meeletu vajadus teda korrale kutsuda.

Kuid kehal ei kulu rahunemiseks tervet tundi – kui te just tiigriga silmitsi ei seisnud. Päris tõsiselt kohe. Sõltumata sellest, mis laps tegi, polnud ju tegu hädaolukorraga. Kui teil kulub rahunemiseks rohkem kui mõni minut, siis te pole öelnud kehale, et tegu on valehäirega. Teie keha on siis ikka veel „võitle või põgene“ seisundis. Ja teie meeled on endiselt sõjateel, nii et teil võibki kuluda tund enne, kui saate need kõrvale juhtida.

Ükskõik mis see ka poleks, millega teie laps on hakkama saanud, reageerite te rahulikuna alati märksa konstruktiivsemalt. Toon siin ära ühe kolmeminutilise harjutuse, mis aitab teil näha asju uues valguses ja võitlemise-põgenemise reaktsiooni maha rahustada.

Esimene minut. Mis mõte see on, mis teid häirib?

• Öelge seda endamisi. Võib juhtuda, et see on midagi sellist nagu: „Ta ei kuula mu sõna… Sellele tuleb eos lõpp teha.” Või: „Ta manipuleerib minuga!“

• Mõelge selle peale, et mõte, mis teid närvi ajab, on peaaegu kindlalt tingitud hirmust. See tähendab, et see pole sugugi nii tõene nagu armastusega tõlgendatud olukord.

Teine minut. Saage aru, et igal asjal on kaks poolt

• Mõelge, et teie vanematel käis ka kahtlemata kord või paar selline mõte peast läbi, kuid teist sai igati normaalne inimene. Samuti saab teie lapsest normaalne inimene.

• Mõelge olukorrale lapse vaatenurgast. Näiteks: „Ta näitab mulle lihtsalt, kuivõrd endast väljas ta on. Tal on lubatud oma tundeid tunda.“

• Mõelge selle peale, mil viisil see mõte, mis teid häirib, paneb teid oma lapsega käituma. Kuidas te reageeriksite siis, kui suudaksite sellest mõttest vabaneda?

Kolmas minut. Aidake keha pingetest vallandada

• Koputage punktile käe küljel (nn karatepunktile) ja hingake samal ajal sügavalt sisse-välja.

• Lausuge seda tehes endamisi: „Kuigi ma olen endast väljas, olen ma kaitstud. Ma suudan maha rahuneda ja selle olukorra lahendada.“

• Kui tabate end haigutamast – väga hea! Nii vabaneb ka keha pingest. Mida rohkem te seda harjutate, seda kiiremini keha maha rahuneb.

Nüüd pöörduge aga uuesti lapse poole ja alustage otsast peale armastava suhtumisega. Kas see tundub raske? Ongi, sest vihaseisundis valdavad meid rünnakuhormoonid. Aga kui me pisutki vaatenurka muudame, näeme selle hoiaku juuri, mis paneb meid karjuma, ning saame seda muuta. Iga mõte tuleb hirmust või armastusest. Valige armastus.

Pange tähele, et te saate ju endiselt lapsele juhiseid anda või teda suunata, aga nüüd teete seda lugupidamisega. Tehes seda harjutust iga kord, kui te tabate, et hakkate kohe karjuma või karjutegi juba, areneb teis välja tugev teadveloleku tunne, nii et te jõuate ennast enne karjuma hakkamist peatada.