Читать книгу Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed - Laura Markham - Страница 8

See lähenemisviis on uskumatult võimas ja see on päästnud mu elu. Parim selle juures on aga see, et sa ei pea olema täiuslik. Sa pead olema siiras, aus ja võimeline oma vigu tunnistama. Selle asemel et tekitada päeva jooksul mitmeid plahvatuslikke olukordi, lood sa sidet, armastust tulvil hetki ja jagad lastega oma tõelisi emotsioone. Need tõelised hetked õpetavadki lastele, kuidas olla võimalikult hea – mitte täiuslik, vaid lihtsalt ehtne ja siiras.

Carrie, kahe alla nelja-aastase poja ema

Kuna te olete inimolend, siis tabate end ikka vahel olukorras, kus teil on tahtmine kas võidelda või põgeneda ning laps tundub vaenlasena. Viha meelevallas olete füüsiliselt valmis võitlema. Teie kehas mäslevad hormoonid ja neurotransmitterid. Need ajavad lihased pingesse, pulsi kiirelt lööma ning panevad hingeldama. Sellisel hetkel on võimatu rahulikuks jääda, kuid me kõik teame, et lastele naha peale andmine pole sugugi see, mida me teha tahame, kuigi see võib tuua kaasa kohese kergenduse.

Nii et võtke endale nüüd eesmärgiks, et te ei vannu, ei löö last, ei sõima ega ähvarda teda. Aga karjumine? Laste peale ei tohi mitte mingil juhul karjuda – see on sama mis jonnimine ja jalgadega trampimine. Kui teil on tõesti vastupandamatu vajadus karjuda, siis istuge autosse, vaadake, et aknad oleks kinni, ja karjuge seal, nii et keegi teid ei kuule, ning ärge kasutage sõnu, sest need teevad teid veelgi vihasemaks.

Lapsed vihastavad samuti, nii et neile on see topeltkingitus, kui te otsustate konstruktiivselt viha juhtida. Sellisel juhul ei tee te lastele haiget ning olete ühtlasi eeskujuks. Lapsed näevad teid kindlasti kohati vihasena ja see, kuidas te seda olukordi käsitlete, õpetab neile nii mõndagi. Kas te õpetate neile seda, et tugevamal on alati õigus? Et lapsevanemad ka jonnivad? Või et viha on inimloomusele omane ja see, et sa õpid seda juhtima, käibki kasvamisprotsessiga kaasas? Ja te saate seda teha nii:

➢ Võtke aeg maha. Tehke endale selgeks, et vihaseisund ei ole hea hetk sekkumiseks. Võtke aeg maha ja tulge probleemi juurde tagasi siis, kui suudate taas rahulik olla. Kui laps on küllalt vana, et ta hetkeks üksi jätta, võite vannituppa minna, kasta nägu külma veega ja hingata sügavalt sisse-välja. Öelge endale nii rahulikult, kui suudate: „Ma olen praegu liiga vihane, et sellest rääkida. Ma võtan aja maha ja rahunen.“ Lapse juurest äraminek ei tähenda seda, et te lasete lapsel võita. Ta saab selle tulemusena hoopis aru, kui tõsise rikkumisega tegelikult tegu on, ning see on talle enesekontrolli mõttes eeskujuks. Kui laps on nii väike, et teda ei saa üksi jätta, siis minge kööki ja loputage seal külma veega nägu. Seejärel istuge mõni minut diivanil. Ükskõik, kas te olete lapse juures või suletud ukse taga, kasutage seda aega enda rahustamiseks, mitte selleks, et ennast veelgi enam üles kütta mõtetega, et teil on õigus. Hingake vaikselt ja sügavalt sisse-välja ning lugege mõnd mantrat, mis aitab rahu taastada. Laps jälgib teid. Ärge muretsege selle üle, et te peate talle õppetunni andma selle kohta, mis ta valesti tegi. Ta saab oma elu ühe olulisima õppetunni: kuidas jõulisi emotsioone vastutustundlikult reguleerida.

➢ Aidake kehal viha vabastada. Kui tunnete end väga vihasena, siis on vaja kuidagi maha rahuneda. Võtke aeg maha, hingake sügavalt sisse ja tuletage endale meelde, et tegu pole hädaolukorraga. Raputage pinge kätest välja. Hingake kümme korda sisse ja välja. Kui teil on vajadus häält teha, siis ümisege. Võib-olla tuleks ka leida mõni moodus, kuidas naerda. See aitaks pinget vallandada ja meeleolu muuta. Isegi kui te sunnite ennast naeratama, saab närvisüsteem sõnumi, et hädaolukorda ei ole, ning te hakkate rahunema. Koputage hingates teatud punktidele käe küljel (selle koha peale, millega tehakse karatelööki) ning võtke sihiks maha rahuneda. Kui tunnete vajadust viha füüsiliselt välja elada, siis pange muusika käima ja tantsige.

➢ Muutke mõtteid, et te saaksite muuta oma tundeid. Kui te mõtlete, et teie laps on üks ärahellitatud põngerjas, kellest ei saa head nahka, siis te ei suuda maha rahuneda. Tegelikult on laps väga noor inimene, kes tunneb valu ja näitab seda välja oma käitumisega. Tuletage endale meelde: ta käitub lapsikult sellepärast, et ta ONGI laps… Minu laps vajab mu armastust kõige rohkem just siis, kui ta on seda kõige vähem n-ö ära teeninud… Ta palub oma õigustatud vajaduste ja tunnetega minu abi.

➢ Ärge tegutsege viha ajel, vaid n-ö kuulake seda. Nagu teised tunded on viha ka meie osa nagu käed ja jalad. Meie vastutame selle eest, mida me otsustame sellega teha. Sageli on viha väärtuslik õppetund, kuid vihasena tegutsemine – välja arvatud harvad juhused, kui on vaja ennast kaitsta – pole üldse konstruktiivne, sest me langetame siis otsuseid, mida me ratsionaalses seisundis iial ei teeks. Konstruktiivne viis, kuidas oma viha käsitleda, on piirata selle väljendamist ja kasutada seda pärast maha rahunemist diagnostiliselt: mis meie elus nii valesti on, et me tunneme viha, ja mida tuleks teha, et seda olukorda muuta? Vahel on vastus ilmselgelt seotud kasvatusmeetoditega ja lähenemisviisi tuleb muuta enne, kui asi käest läheb. Võib-olla tuleks hakata lapsi pool tundi varem magama panema, võib-olla peaks midagi tegema suhete parandamiseks üheksa-aastase lapsega, et ta ei kohtleks meid enam nii ebaviisakalt… Vahel oleme aga üllatunud, kui leiame, et oleme vihased hoopis abikaasa peale, kes ei käitu laste kasvatamises partnerina, või näiteks oma ülemuse peale. Vahel tuletab viha meelde, et tuleks rohkem magada või et meil on vaja regulaarselt auru välja lasta koos mõne sõbraga, kes aktsepteerib meie tundeid. Ja vahel peitub vastus selles, et me kanname endas viha, millest me aru ei saa ja mis kandub edasi lastele – tegelikult tuleb siis abi otsida teraapiast või lapsevanemate tugigrupist.

➢ Pidage meeles, et viha väljaelamine teise inimese peale võib seda suurendada ja tugevamaks muuta. Vaatamata levinud arusaamale, mille kohaselt on vaja viha „väljendada“, et see meid sisimas ei näriks, näitavad uurimistulemused, et viha väljaelamine vihaseisundis teeb meid veelgi vihasemaks. See võib aga omakorda haavata teist inimest või muuta tema ka vihaseks ning põhjustada suhtes mõrasid. Kui me olukorra mõttes läbi mängime, jõuame ikka ja jälle seisukohale, et meil on õigus ja teine eksib, mis teeb meid aga vihast podisedes veelgi vihasemaks. Selleks et leida olukorrale lahendus nii, et viha ei saaks uut hoogu juurde, tuleks tegelikult maha rahuneda ja leida seejärel konstruktiivne viis selle käsitlemiseks, mis meid vihale ajab.

➢ Oodake oma kasvatuslike kõnedega. Kuskil pole kirjas, et kasvatuslikke korraldusi tuleb jagada lennu pealt. Need ei ole just parimad, kui pidada silmas lapse pikaajalist arengut, ja isegi mitte selleks, et takistada probleemi kordumist. Ärge öelge kuni maha rahunemiseni eriti midagi. Öelge lihtsalt midagi sellist: „Ma pean maha rahunema, enne kui ma sellest räägin.“ Kui võtate kümneks minutiks aja maha ja ei tunne ennast ikka veel nii rahulikuna, et probleemist konstruktiivselt rääkida, siis võite öelda: „Ma tahan mõelda selle üle, mis juhtus. Räägime sellest hiljem.“

➢ Vältige iga hinna eest füüsilist jõudu. Lapsele kere peale andmine võib tekitada teis ajutiselt parema tunde, sest see vallandab raevu, kuid selle negatiivne mõju lapsele on püsiva olemusega ning muudab palju väiksemaks need positiivsed asjad, mis te lapsevanemana teete. Peksmine ja isegi laksu andmine võib kasvada ohtlikuks ja vahel isegi eluohtlikuks vägivallaks. Tehke enese kokkuvõtmiseks seda, mis vaja, kaasa arvatud toast lahkumine. Kui teil ei õnnestu end valitseda ja te siiski kasutate füüsilist jõudu, siis vabandage lapse ees, öelge talle, et löömine on vale, ning otsige ise abi.

➢ Vältige ähvardusi. Vihaseisundis tehtud ähvardused pole kunagi arukad. Kuna ähvardused on efektiivsed üksnes siis, kui te olete valmis need ka ellu viima, siis õõnestavad need teie autoriteeti ja selle tulemusena on veelgi vähem tõenäoline, et laps järgmisel korral reeglitest kinni peab.

➢ Jälgige oma hääletooni ja sõnavalikut. Uurimistulemused näitavad, et mida rahulikumalt me räägime, seda rahulikumalt ennast tunneme ning seda rahulikumalt reageerivad meie sõnadele teised inimesed. Vande- või teiste tugeva mõjuga sõnade kasutamine mõjub meile endile ja kuulajale aga ärritavalt ning olukord läheb käest. Meie käes on võim oma hääletooni ja sõnavalikuga maha rahustada või üles kütta ennast ja inimest, kellega me räägime. (Pidage meeles, et te olete eeskuju.)

➢ Mõelge sellele, et teie olete ka probleemis osaline. Kui te olete avatud emotsionaalsele arengule, siis näitab laps teile alati, mille kallal teil tuleb tööd teha. Kui ei ole, siis leiate end lapsega ikka ja jälle keerulises situatsioonis olevat. Teie laps võib ju käituda nii, et te ärritute, kuid te ei ole abitu ohver. Võtke esmalt vastutus selle eest, et juhite oma emotsioone. Laps ei pruugi üleöö inglikeseks muutuda, kuid tema jonn väheneb tunduvalt niipea, kui teie õpite rahulikuks jääma.

➢ Olete ikka veel vihane? Tehke endale selgeks tundeid, mis seda põhjustavad. Ärge klammerduge viha külge. Kui te olete seda kuulanud ja vajalikud muudatused teinud, siis laske see lahti. Kui see aga ei toimi, siis pidage meeles, et viha on alati mingi kaitse. See kaitseb meid selle eest, et me ei tunneks ennast haavatavana. Selleks et viha lahtuks, otsige selle all peituvat valu või hirmu. Kui teile ajab hirmu nahka tütre jonn või kui te ärritute selle peale, et poeg lööb väiksemat õde (sest te ise olite kunagi see väike õde, keda löödi), siis mõelge nende tunnete peale ja tervendage neid. Niipea kui te olete valmis tundma viha all peituvaid tundeid, ei vaja te enam viha pakutavat kaitset ning see lahtub.

➢ Ärge raisake oma energiat tülide peale, kus pole võimalik võitjaks jääda. Iga negatiivne suhtlusolukord lapsega raiskab väärtuslikku suhtekapitali. Keskenduge sellele, mis on oluline, näiteks sellele, kuidas teie laps kohtleb teisi inimesi. Põrandale visatud jope võib teid küll hulluks ajada, kuid lõppkokkuvõttes pole see väärt seda, et oma suhtekonto miinuspoolele viia.

➢ Kui maadlete sageli vihahoogudega, tuleks nõustaja poole pöörduda. Ärge häbenege abi otsida. Te võtate lapsevanemana vastutuse ja selle eesmärk on vältida seda, et te oma lapsele füüsiliselt või psühholoogiliselt haiget teeks.