Читать книгу Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed - Laura Markham - Страница 7

Kui inimene ei mõtle, siis kipub ta oma vigu kordama. Uurimistulemused on selgelt näidanud, et laste kiindumistunnet meisse mõjutab tugevalt see, mis me ise lapsepõlves läbi elasime, kui me seda läbi ei mõtle ja seda ei mõista.

Dan Siegel3

Tuntud psühholoog D. W. Winnicott tegi lapsevanemate ja laste kohta mitmeid tarku tähelepanekuid. Minu lemmik neist on see, et lapsed ei vaja vanematelt täiuslikkust. Meil on vaja lihtsalt vältida haiget tegemist lastele ja pakkuda neile „tavalist armastust“, mida lapsevanematelt ikka nõutakse.

Kuid see pole kahjuks nii lihtne, nagu tundub. Esiteks pole armastuses midagi tavalist. Nagu lapsevanemad teavad, tähendab armastus seda, et sa pead kell kaks öösel ringi kõndima, kõrvapõletiku tõttu karjuv laps süles. Armastus tähendab seda, et sa sunnid ennast minema pärast pikka tööpäeva kööki lapsele õhtusööki tegema, kuigi tegelikult tahaks üksnes diivanile visata ja ennast kõigest välja lülitada. Armastus tähendab seda, et võtad külmal õhtul jope seljast ja paned selle auto tagaistmel magavale lapsele peale. See tavaline armastus on seesama intensiivne armastus, mis on pannud kogu inimajaloo vältel lapsevanemaid sööstma mingi ohtliku asja ja lapse vahele, olgu siis tegu klaasikildude või vaenlase sõduriga.

Kuid ka siis, kui me väljendame armastust kui valmisolekut seada lapsed alati esikohale, pole ikkagi niisama lihtne olla „küllaldaselt hea“ lapsevanem. Isegi ema või isa, kes oma last väga armastab, teeb talle sageli tahtmatult haiget. Ja see käib ka nende lapsevanemate kohta, kes oma lapsi lausa jumaldavad ning oleks ohuolukorras igati kangelaslikud ja ennast ohverdavad. Millest siis selline lõhe meie taotluste ja tegude vahel? Selle lõhe põhjus on selles, et kuigi me ei teeks iial oma lapsele teadlikult haiget, leiab suur osa kasvatustööst nagu ikka suhete puhul aset väljapool meie tunnetatud teadlikkust.

Tegelikult on lugu nii, et me oleme peaaegu kõik lastena haiget saanud ja kui me neid haavu ei paranda, siis need ei lase meil kasvatada oma last nii, nagu me tegelikult tahame. Kui on mõni n-ö teema või valdkond, kus te saite lapsepõlves haiget, siis võite päris kindel olla, et seesama valdkond põhjustab teile probleeme ka lapsevanemana – ja teeb omakorda haiget teie lapsele.

Me oskame kõik näiteid tuua: isa, kes kordab tahtmatult oma isa pidevalt kritiseerivat kasvatusstiili. Ema, kes ei suuda laste käitumisele piire seada, kuna ta ei talu, et nad tema peale vihastavad – selle tulemusena on tema lapsed aga enesekesksed ja ärevad. Vanemad, kes teevad tarbetult pikki tööpäevi, kuna kahtlevad oma võimes tunda oma väikeste laste vastu huvi (loe: armastust). Meie kõigi ülesanne on teadlikult analüüsida oma haavu, millest mõned ei tee eriti valu, aga mõned on üsna piinarikkad, selleks et me ei tekitaks uusi haavu oma lastele.

Hea on aga teada, et lapsevanemaks olemine aitab meil neid haavu leida, pakub võimaluse sügavamale endasse minna ja iseennast tervendada. Lastel on imeline omadus näidata meile meie haigeid kohti, tuua välja meie hirmud ja viha. Lapsed on paremad kui zeni meistrid või terapeudid ning pakuvad suurepärast võimalust areneda ja terveneda. Enamik lapsevanemaid ütleb, et oma laste armastamine on neid täielikult muutnud: see on teinud nad kannatlikumaks, osavõtlikumaks, isetumaks. Me jääme ikka nende probleemide osas, mis meie psüühikat varases nooruses kujundasid, kõrgendatult tundlikuks, kuid ajuti tunda andvat valu tervendades ei mõjuta see enam nii teravalt meie käitumist ja me avastame, et need haavad pakuvad informatsiooni, motiveerivad meid ja teevad meist paremad lapsevanemad.

Nii et kuidas siis tervendada oma lapsepõlveprobleemidest saadud haavu ja saada selliseks vanemaks, keda te oma lapsele soovite?

➢ Olge teadlik. Kui me oleme tähelepanelikud, siis saame aru, kui lapsed meid proovile panevad. Lapsed jäävad alati lasteks. See ongi nende vanusele omane. Kuid asjadesse, mis ühtesid vanemaid häirivad, suhtuvad teised rahulikult, soojalt ja huumoriga, mille tulemusena lapsed tahavad ise hästi käituda. Iga kord, kui meid valdab oht plahvatada, oleme komistanud millegi otsa, mis vajab tervendamist. Kohe päris tõsiselt. Iga kord, kui laps teid proovile paneb, toob ta välja mõne lahendamata probleemi teie enda lapsepõlvest.

➢ Katkestage see tsükkel. Kasutage oma sisemist pausinuppu. Teil pole vaja korrata oma lastega samu vigu, mis teiega on tehtud. Ka siis, kui olete juba valet teed mööda üsna kaugele läinud, tuleks kinni pidada. Hingake sügavalt sisse ja vajutage pausinupule. Mõelge, mis juhtub, kui te teist teed ei vali. Pange kasvõi poole lause pealt suu kinni. Ärge tundke häbi – te juhite ju oma viha. Säästke see häbitunne selliseks puhuks, kui te endast välja lähete.

➢ Püüdke saada aru, kuidas emotsioonid toimivad. Viha on sõnum selle kohta, et mingi asi meie elus pole päris nii nagu vaja. Probleem on aga selles, et ühtlasi on see bioloogiline seisund, mis ei aita meil sugugi parimaid lahendusi leida. Olles nende keemiliste reaktsioonide haardes, mis teevad meid „vihaseks“, ütleme ja teeme asju, mida me muidu ei ütleks ega teeks. Kui keha ja emotsioonid on seisundis, mis sunnib meid võitlema või põgenema, tundub laps alati vaenlasena. Hingake sügavalt sisse ja oodake, kuni olete maha rahunenud, ning tehke alles siis oma otsused või astuge sammud.

➢ Vajutage nupule, mis teie loo ära nullib. Kui teie lapsepõlv oli valu täis, siis see on asi, mida te ei saa muuta. Küll aga saate muuta seda, mida te lapsepõlvest kaasa võtate: oma lugu. Te saate seda teha nii, et mõtlete selle üle, tunnete valu tekitavaid tundeid ja kaalute ka uusi võimalusi. Kui isa jättis teie pere maha ja teie jõudsite järeldusele, et te polnud järelikult küllalt hea, siis on ülim aeg see väärarvamus kummutada ja saada täiskasvanulikust vaatevinklist aru, et teie olite rohkemgi kui küllaldaselt hea ning et isa lahkumisel polnud teiega vähimatki pistmist. Kui ema peksis teid ja teie tegite järelduse, et olite paha laps, siis tegelikult tundis teie ema hirmu ja oleks löönud isegi maailma kõige ingellikumat last. Te olite samasugune nagu kõik teisedki lapsed: te ihkasite armastust ja tähelepanu teile ainsal teadaoleval viisil. Oma looga leppimine ja selle ümberkirjutamine võib osutuda küll valulikuks protsessiks, kuid ühtlasi mõjub see vabastavalt. Ning samas on see ka ainus tee, kuidas saada rahumeelseks lapsevanemaks, kes te tahate ju oma lapsele olla.

➢ Stressist vabanemine. Stressis olles on meil kõigil märksa raskem olla selline lapsevanem, nagu me tahaksime. Kujundage välja harjumused, mis aitavad stressist vabaneda: regulaarne liikumine, jooga, soe vann, mediteerimine. Te ei leia selleks aega? Aga kaasake sellesse kogu pere. Pange muusika mängima ja tantsige kõik koos, minge jalutama, pugege kõik reede õhtul varakult voodisse, raamat kaasas, et veeta vaikne ja mõnus õhtupoolik ning korralikult välja magada. Kui te teete tempo mahavõtmise prioriteediks, siis leiate ka viisi, kuidas seda teha.

➢ Otsige vanade probleemide lahendamisel tuge. Kõigil lapsevanematel on vaja tuge ja võimalust rääkida oma raskest tööst. Vahel saame teha seda sõprade või sugulaste seltsis. Teinekord võib aga osutuda päästjaks just ametlikumat sorti rääkimine mõne teise lapsevanemaga, nagu soovitab lapsevanemate tugiorganisatsiooni eestvedaja ja asutaja Patty Wipfler. Kasuks tuleb ehk ka osalemine lastevanemate tugigrupis. Kui tundub, et olete ummikus, siis otsige nõustaja, kes aitab teil oma eluga rõõmsamal meelel edasi minna. Abi palumine pole häbiasi – häbiasi oleks hoopis taganeda oma kohustusest lapsevanemana ning teha lapsele füüsiliselt või psühholoogiliselt haiget. Kui leiate, et vajate abi, siis ärge venitage. Otsige seda kohe.

Mitte ükski lapsevanem ei ole täiuslik, sest inimesed lihtsalt ei ole täiuslikud. Ükskõik kui palju me iseendaga tööd teeme, ei õnnestu meil ikkagi alati lastele positiivset mõju avaldada. Kuid iga kord, kui te seda märgates sisimas pausinupule vajutate ja stressi juhite, muutute üha rahumeelsemaks. Ning see omakorda annab teie lapsele suurema võimaluse rõõmsameelne olla.

Winnicottil oli õigus. Lapsed ei vaja seda, et me oleksime täiuslikud. Nad vajavad hoopis lapsevanemat, kes mõistab arengut, parandab end ja avab südame, kui see kipub kõvaks muutuma.