Читать книгу Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed - Laura Markham - Страница 17

Mis on vastsündinule optimaalseks arenemiseks sama vajalik nagu toit? Side. Inimesed on loodud selleks, et armastada ja olla armastatud. Kogu emotsionaalne areng, kaasa arvatud võime reguleerida emotsioone, talitseda viha, lükata rahulolu edasi kaugema eesmärgi nimel ja luua rahuldust pakkuvaid romantilisi suhteid, on ehitatud armastusele, mis me imikueas saame. Tegelikult on nii, et aju kujuneb välja otsese vastusena sellele suhtele, mis meil vanematega on.

Vastsündinu ajul tuleb läbi teha tohutu areng. Seetõttu ongi inimene säilitanud paindlikkuse eri keskkondades kohanemisel. Nii et see, kuidas te vastsündinuga tema esimese eluaasta jooksul suhtlete, määrab ära suure osa sellest, kuidas tema aju ja närvisüsteem järgnevaks eluks seadistatakse. Vastsündinu õpib kontaktide kaudu teiega ennast füsioloogiliselt ja seega ka psühholoogiliselt reguleerima. Teie armastav puudutus reguleerib tema stressi ja kasvuhormoone. Tema südamelöögid on teie omadega sünkroonis. Nagu kirjutab Sue Gerhardt oma raamatus „Why Love Matters: How Affection Shapes a Baby’s Brain“ („Miks on armastus oluline: kuidas armastus kujundab lapse aju“): „… loob laps endale mingi erutuvuse skaala, mille piires ta reageerib, koordineerides nii oma reaktsiooni ümbritsevate inimeste omaga. Masenduses ema beebi kohaneb madala stimulatsiooniga ja harjub positiivsete tunnete puudumisega ära. Ärritatud emade lapsed võivad olla pidevalt ülierutatud ning tajuda, justkui tunded lausa plahvataksid teist välja.“4

Kuidas see siis tegelikult normaalses suhtlemises imikuga aset leiab? Beebi vaatab teile otsa. Teie naeratate ja lalisete koos temaga. Beebi naeratab ja vehib erutatult jalgadega. Teie lalisete ja naeratate veelgi elavamalt, et lapse ülevoolavusega kaasa minna, ning teie kahe vahel areneb välja emotsionaalne tants, kus te tunnete üha suuremat armastust ja rõõmu. Mõne aja pärast on lapsel kogu sellest elevusest küllalt. Tal on vaja ennast maha rahustada, naasta madalamale erutuvuse skaalale. Ta keerab pilgu kõrvale. Mõned lapsevanemad üritavad talle nägu nina alla toppida, et lapselt veelgi rohkem naeratusi välja meelitada, aga teie saate aru. Teie mõistate, et laps vajab nüüd rahu. Te räägite rahulikuma tooniga. Laps vaatab teile uuesti otsa: kas on turvaline reageerida? Jah, on küll. Te naeratate leebelt, olles oma energianivoo vähemaks seadnud. Laps seab ennast ka rahulolevalt ja mõnusalt sisse. Te saite tema märguandest aru. Tema omandab teadmise, et ta võib oma vajadused teatavaks teha ja teie reageerite sellele nii, et te aitate teda. Tema universum on imeliselt turvaline. Selles on nii erutamist-innustamist kui ka rahustamist. Teie abiga õnnestub tal kõigega, mis tuleb, hakkama saada.

Mis siis tegelikult toimus? Teie laps sai just äsja teiega suhtlemisest ühe väga olulise eneseregulatsiooni õppetunni. Ta võib olla rõõmus, elevil ja isegi üleerutatud. Kui ta tunneb, et on üleerutatud ja ei suuda ennast reguleerida, võib ta saata välja SOS-signaali. Teie aitate tal ennast maha rahustada. Elu on turvaline. Või täpsemalt öeldes pakute teie talle seda turvalisust. Te aitate tal reguleerida oma tundeseisundeid sõltumata sellest, kas need tunded on head või halvad. Tema kiindumine teisse hoiab teda kaitstuna. Ta võib maailma usaldada.

Lapse esimese eluaasta jooksul kordub selline koostoime pidevalt. Võime üsna kindlalt öelda, et laps omandab usalduse õppetunni, mis söövitatakse psühholoogiliselt tema ajusse. Nagu kirjutab neurobioloog Allan Schore: „Selle ja kõigi järgnevate interaktsioonide kestel laeb ema oma emotsiooniprogrammi imiku paremasse ajupoolde. Laps kasutab aga ema parema ajupoolkera väljundit justkui mudelina, et tekitada oma paremas ajupoolkeras närviringeid ja neid kinnistada.”5

Teie määrate ära isegi tema hipokampuste6 (parem areng aitab paremini õppida, stressi juhtida ja vaimset tervist hoida), aju eesmise vöökääru (ajupiirkond, mis on seotud tähelepanu ümberlülitamisega) ja amügdala (mis on seotud emotsionaalsete reageeringutega) suuruse. Selline aju seadistamine imikueas mõjutab inimese õnnetaset ja meeleolu edasises elus, sest parem seadistamine tähendab paremat võimet teistega sidet luua, reguleerida positiivseid või negatiivseid emotsioone ja ennast maha rahustada.

Kui muudate sideme loomise imikuga prioriteediks, on tema eest kergem hoolitseda, sest beebi on siis rahul ning temast kasvab rõõmsameelne laps, kes tuleb teie soovide ja nõudmistega kaasa. Rahustamine on kõigi vastsündinute puhul väga olulisel kohal, sest suutlikkus reguleerida negatiivseid emotsioone areneb nende ajus välja otseselt sellest kogemusest, et neid rahustatakse. Enamik imikuid – kuigi ka mitte kõik – tahab, et neid hoitakse suurema osa ajast süles, mis aitab neil ennast füsioloogiliselt reguleerida. Vastsündinu unemuster muutub ema omaga sünkroonseks, nii et imikud, kes magavad ema läheduses, reguleerivad oma erutustaset ja respiratsiooni paremini ning see omakorda vähendab imiku äkksurma sündroomi riski. Side vastsündinuga aitab teil mõista ka tema ainulaadseid märguandeid ja vajadusi, mis omakorda tõstab teie enesekindlust lapsevanemana. Kui laps õpib ära, et tema eest hoolitsev inimene on usaldusväärselt hooliv ja kaitsev, tugineb ta järgmiste arenguülesannete kallale asudes (avastamine, keskkonnaga kohanemine ja suhete loomine teistega) sellele sisemisele kindlusele.

Te võite küll võtta seda, mida nimetatakse nüüd kiindumussuhte teooriaks (mille üheks loojaks loetakse doktor Bill Searsi), kui uut trendi, aga tegelikult pole selles midagi uut. Me oleme teinud seda inimkonna algusest saadik. Doktor Sears ise ütleb nii: „Kiindumussuhe pole üldse uus laste kasvatamise stiil… Õigupoolest on lapsevanemad juba sajandeid sellisel viisil laste eest hoolitsenud, kuni ilmusid välja lapsekasvatusnõustajad ja suunasid lapsevanemad lähtuma raamatujutust, mitte oma lastest.“ Kiindumussuhte teooriat toetab nüüdsel ajal tohutu hulk teooriaid ja uurimistöid, kuid selle põhimõte on lihtne ja intuitiivselt võttes ka enesestmõistetav. Võrreldes teiste imetajate vastsündinutega on inimbeebid abitud. Seni, kuni nad on suutelised ise enda eest hoolt kandma, et ellu jääda, on neil vaja, et vanemad oleks nende läheduses.

Kahjuks on meie ühiskonnas välja kujunenud müüt, mille kohaselt kiindumussuhe eeldaks justkui seda, et lapsevanemad peavad elama mingite reeglite kohaselt, mis tähendavad eneseohverdamist. See ei ole nii. Selleks et luua turvaline kiindumussuhe, pole sugugi vaja last kogu aeg süles kanda või iga öö temaga koos magada. Ainus oluline juhis eluterve kiindumussuhte puhul on see – ja jällegi on tegu lihtsalt kaine mõistusega –, et te oleksite oma ainulaadse vastsündinu märguannetele häälestatud ja reageeriksite neile. Ja milline lapsevanem ei taha oma südames just nimelt seda teha?

Nii et sõnastame kiindumussuhte ringi. See tähendab lihtsalt reageerimist oma lapse emotsionaalsetele ja füüsilistele vajadustele, mis tähendab reeglina seda, et vastsündinu saaks olla oma vanemale füüsiliselt lähedal. Ja nagu kõige muu puhul, mis on seotud laste kasvatamisega, sõltub meie võime seda teha meie enda emotsionaalsest arengust. Sellealased uurimistööd avavad tõeliselt meie silmad. Juba raseduse ajal – veel enne, kui laps on sündinud! – on võimalik ennustada, kas lapsel ja vanemal tekib hiljem turvaline side. Kuidas? Lihtsalt lapsevanemaga rääkides. Kui meil oli oma vanematega turvaline side, on ka meie laps üsna kindlasti meiega turvaliselt seotud. Kui aga meie vanemad ei rahuldanud usaldusväärselt meie vajadusi ja meie soov sellise seotuse järele ei leidnud rahuldamist, siis tunneme ennast ka oma beebiga lähedase suhte loomisel ebamugavalt. Õnneks ei põhine see seos mitte üksnes sellel, mis teiega kunagi aset leidis, vaid ka sellel, kuidas te sellega hakkama olete saanud. Kui te mõtlete lapsepõlve peale, tunnistate oma emotsioone ja parandate oma lugu osavõtliku täiskasvanu vaatekohast, siis arendate te tegelikult orbifrontaalkoort – ja te muutute selle protsessi käigus nii, et olete võimeline olema vastutustundlik vanem, kes suudab luua lapsega turvalise kiindumussuhte. Tegelikult ennustab see, kuidas me oleme lapsevanemana oma kunagise kiindumusmustriga rahu sõlminud, palju paremini kui mistahes muu faktor (kaasa arvatud spetsiaalsed kasvatusviisid nagu koos lapsega magamine või lapsega koos veedetav aeg) seda, kuidas me ise suudame turvalist kiindumust pakkuda. Kuid on hea teada, et sedamööda, kuidas te ise oma lapsepõlvepärandiga rahu loote, avanete lapsele tasahilju emotsionaalselt üha rohkem ning see mõjub ka temale hästi, vahet pole, kas ta on vastsündinu või üheksa-aastane.

Te muretsete sellepärast, kas laps ikka sai imikueas küllaldaselt emotsionaalset tuge? Loomulikult on eelistatav, et laps saab optimaalse emotsionaalse baasi esimese kolme eluaasta jooksul, mil ta aju areneb, ning seda pole vaja hiljem ringi kujundada. Kuid viimaste uurimistulemuste põhjal võib öelda, et aju areneb edasi ja muutub kogu elu jooksul. Kui te rahustate oma nelja- või kuueaastast last, siis õpib tema aju ikkagi teie käest, kuidas ennast ise maha rahustada. Võib juhtuda, et tal on vaja lahusoleku- või hirmukogemuse tervendamiseks pisut rohkem nutta, kuid ta on veel küllalt väike, et selline tervenemine võiks toimuda. Kannatlikkus, millega te lapse võimalikke emotsionaalseid väljaastumisi käsitlete, on võtmeks tema varasemate haavade tervendamisel. Veelgi olulisem on aga meeles pidada, et selline käitumine on tegelikult punane lipp, mis annab teada, et ta vajab teie emotsionaalset abi. Mõistev suhtumine mõjub lapsele alati tervendavalt.

Ja mitte ükski lapsevanem pole kogu aeg lapsega koostoime mõttes sünkroonis. Nagu ütleb Edward Tronick: „Vastastikune koostoime on täiuslik üksnes kakskümmend või kolmkümmend protsenti ajast. Ülejäänud aja olete sünkroonis, siis jälle mitte ja siis liigute tagasi sünkrooni. Selline sünkroonsus koostoimes vabastab lapsevanema koormast olla pidevalt täiuslik, sest te ei saa olla täiuslik. See pole lihtsalt võimalik, ükskõik kuidas te ka ei püüaks. Uuesti sidet luues võib juhtuda – mitte küll alati, kuid vahel –, et loote midagi uut. Te leiate uue viisi, kuidas teha koos midagi, mida te pole varem teinud. Midagi uut luues aga arenete. Ja beebid tähendavadki arenemist.“7