Читать книгу Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed - Laura Markham - Страница 19

Teie olete endiselt oma koolieeliku jaoks eksistentsi kese, Põhjanael (või kiindumise sihtmärk), kellele ta ennast orienteerib. Ta teab mingil ürgsel tasandil, et kui ta teist eraldatakse, on ta kaitsetu ja silmitsi kohutavate riskidega ning võimalik et isegi surmaga. Ta võib pidada teiega läbirääkimisi nagu inimene, kes tahab advokaadiks saada, ja ta saab nii koolis kui ka sõprade seltsis üha rohkem ilma teieta hakkama, kuid emake loodus on siiski teinud nii, et ta on teisest inimesest sõltuv, ja seda teatud põhjusel. See põhjus pole mitte üksnes vajadus kaitse järele. Tema sõltuvus teist tähendab seda, et ta on ühtlasi avatud teie juhendamisele. Vahel võib küll tunduda, et ta ei kuula teid, kuid ikkagi olete teie tema jaoks kõige usaldusväärsem informatsiooniallikas maailma ja isegi tema enda kohta.

Paljud lapsevanemad, kes said üsnagi hästi väikelapse lohutamisega hakkama, kui ta lahkuminekul ärevust ilmutas, on mures või närvis, kui laps hakkab lasteaias käima ja tal on raske vanemast lahkuda. „Mis mu lapsel viga on?“ murravad nad pead. „Miks ta iseseisvam pole?“

Selleks et sellele küsimusele vastata, tuleb mõelda, mida iseseisvus tegelikult tähendab. Iseseisvast lapsest rääkides peame enamasti silmas sellist last, kes eraldub väikelapsena ilma suuremate probleemideta vanematest; kes on valmis viieaastaselt sõprade juures ööd veetma või üheksa-aastaselt kuuks ajaks laagrisse minema. Iseseisev laps on ju selline, eks ole?

Tegelikult pole aga asi nii. Tuleb välja, et nendel asjadel pole iseseisvusega vähimatki pistmist. Nende puhul on tegu lapsevanemast lahus olemisega, mis ei pruugi olla sama asi nagu iseseisvus. Lapsed on bioloogiliselt loodud orienteeruma Põhjanaela ümber, nii et kui nad on meist eemal, siis toetuvad nad kellelegi teisele, näiteks parimale sõbrale või õpetajale. Õpetajale toetumine on tavaliselt hea, sest laps on siis varmam teda aktsepteerima ja tema juhiseid kuulama. Kuid eakaaslasele toetumine kujutab endast lapse jaoks teatud riski.

Pealegi ei ole see mingis mõttes üldse hea, kui lapsel polegi probleemi vanematest lahus olla. Me ei eelda ju, et neljakuune beebi on iseseisev – see viitaks ebanormaalsele arengule. Ja tuletage meelde viieteistkuulist last, kes ei tõstnud võõra olukorra katses pilkugi, kui ema temast lahkus. Kas see tähendab, et ta on iseseisvam? Ei ole. Väikelapsed, kes ei märganudki justkui, et lapsevanem ruumist lahkus, polnud sellised lapsed, kes kasvasid iseseisvaks. Nad olid hoopis vältiva kiindumusmustriga lapsed, kes olid loobunud lootmast, et nende vajadusi rahuldatakse, ja seega peitsid nad oma ärevuse maski taha, kuigi süda tagus sees. Sellised lapsed võivad ilma tagasi vaatamata laagrisse minna, kuid selline lihtne lahkumine vanemast võib viidata hoopis mõranenud kiindumusele, mis piirab nende võimet teistega suhteid luua.

Selleks et lapsed tunneks end kindlalt, vajavad nad kiindumiseks keskset kuju. See on neisse sisse programmeeritud, et ellu jääda – lapsevanem tagab lapsele baasi, et ta saaks ennast maailma avastades turvaliselt tunda. Uurimistulemused näitavad, et kui me n-ö sunnime lapsed olukorda, kus nad peavad olema emotsionaalselt täiesti iseseisvad, siis tunnevad nad pidevalt, et nende vajadused on rahuldamata, ja nad nõuavad suuremat tähelepanu. Nad loovad vahel hästi tiheda sideme eakaaslastega ja klammerduvad kiindumusobjekti otsides teiste laste külge.

Pisitasa ilmnev iseseisvus tähendab seda, et laps usaldab oma turvalist kiindumist vanemasse nii palju, et ta saab huvituda maailmast ja täita edukalt eakohaseid arengulisi ülesandeid. See tähendab mängimist teiste lastega neid löömata, viisakat suhtlemist õpetajaga, osalemist mingis spordimeeskonnas ilma jonnihoogudeta või vastutust koduste ülesannete tegemise eest. Alguses on neisse ülesannetesse kaasatud ka vanemad, kuid ajapikku hakkab laps ise maailmaga suhtlema. Just see ongi tärkav iseseisvus.

Nii et selle asemel, et tõlgendada lapse iseseisvust tema lahkusolekuna meist, vaatleme seda kui lapse võimet tunda end enesekindlalt ja pädevalt, kui ta maailmaga suhtleb ja oma elu juhib, ning vähendame seejuures tasapisi oma rolli, asendades otsese kohaoleku sellega, et oleme taustal olemas, telefonitsi kättesaadavad ja pakume talle moraalset toetust.

Mis teeb lapse iseseisvaks? Juured ja tiivad. Iseseisvuse juured on turvalises kiindumuses, teadmises, et emme ja issi on vajaduse korral olemas. Kui lapsed teavad, et me oleme vajadusel olemas, saavad nad keskenduda eakohastele arenguülesannetele, mis tähendab seda, et nad muutuvad ka kohustuste mõttes iseseisvamaks. Kui nad ei tea, kas saavad ikka emale ja isale loota, üritavad nad kõigest väest tähelepanu endale tõmmata ja igal juhul heakskiitu leida. See aga takistab eakohaste arenguülesannete täitmist. Kui lapsed ei saa seda kinnitust vanematelt, üritavad nad seda leida eakaaslastelt ning selle tagajärjed võivad vahel päris hirmsad olla.

Tiivad? Tunne, et oled nii võimas! Kui me laseme laste loomulikul enesekindlusel tasapisi jõudu koguda, andes neile järk-järgult võimalusi teatud eakohaseid aspekte oma elus kontrollima hakata, siis soodustame nende iseseisvuse arenemist. Nagu me juba teame, saab see alguse üsnagi varakult. Aastaseks saades muutuvad lapsed enesekindlamaks. Nad vajavad võimu kogemust selle sõna kõige positiivsemas tähenduses: seda, et nad suudavad maailmale mõju avaldada ja saavutavad tulemuse. Ühtlasi on neil tarvis teada, et meie oleme neile vajaduse korral toeks. Selline arenev tunne, et nad saavad meie juhendamise taustal hakkama, aitab lastel arendada enesekindlust, mis ongi omakorda iseseisvuse algus.