Читать книгу Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed - Laura Markham - Страница 16

Lapsevanemad suhtuvad vahel sideme loomisesse oma lapsega nagu kohustusse. Meil on ju terve rida kohustusi ja tegelikult me ihkame seda, et saaks tunnikese üksi olla, nii et keegi ei nõua ja ei taha meie käest midagi. Tegelikult on aga nii, et rahuldust pakkuv side on tasu kogu selle ränga töö eest. Need hetked, mis panevad südame sulama, tekitavad tunde, et kõik rängad hetked on olnud asja eest. Ja lastel on vaja teada, et me tunneme neist rõõmu, sest vastasel juhul ei tunne nad, et on armastust väärt. Õigupoolest on lausa nii, et teie võime oma lapsest rõõmu tunda võib olla tema arengus kõige olulisem faktor. Just see paneb teid tegema – automaatselt – kõiki neid asju, mis aitavad lapsel ennast hästi tunda, olgu see siis temaga kaasa lalisemine imikueas, kolmeaastase lapsega müramine või viieaastasega rääkimine.

See sügav side teebki võimalikuks lapse rahumeelse kasvatamise. Kui lapsed usuvad, et me oleme nende poolel, teevad nad heal meelel ja isegi entusiastlikult meiega koostööd. Kui neil aga sügavas sisimas see tunne puudub, siis näivad meie käitumisstandardid neile ebaõiglased ja vastuolus sellega, mis on tundub nende silmis ja nende heaolu silmas pidades neile parim, olgu siis parasjagu tegu kõige suurema koogitüki võtmise või valetamisega.

Nõrgenenud sidet lapse ja vanema vahel pole võimalik kompenseerida mingite vanemlike oskustega. See on sama nagu vändata jalgrattaga väga järsust mäest üles. Hea suhte puhul on see aga nagu allamäge veeremine, kus peab küll endiselt säilitama erksa tähelepanu, et tee peal püsida, ning kindlasti tuleb ette ka käänakuid, kuid te liigute edasi soodsate tingimuste najal.

Tugev side võimaldab käiku lasta loomupärased kasvatuslikud teadmised ja näha asju lapse vaatevinklist, mille tulemusena me oleme paremad lapsevanemad. Ning see teeb lapsed meie mõjule avatumaks ka siis, kui nad lähevad laiemasse maailma, sõprade seltsi, kooli ja sealt edasi juba oma ellu. Uurimustulemused näitavad üksteise järel, et kõige parem kaitse selle vastu, et laps ei võtaks teismeeas üle liialdatud ohukäitumist ja suudaks sellistest sõpradest hoiduda, on just hea suhe vanematega. Ning te loote seda sidet lapse imikueast peale.

Vaatame, kuidas see side lapsepõlves välja kujuneb.