Читать книгу Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed - Laura Markham - Страница 9

Mulle meeldivad kõik teie nõuanded. Kuid need toimivad üksnes siis, kui ma suudan jääda rahulikuks, ja see on raske. Minu ema karjus alatasa. Meie peres karjusid kõik. Kuidas küll sellest tsüklist välja tulla?

Cynthia, kolme alla kuueaastase lapse ema

Enamik lapsevanemaid karjub. Ja enamjaolt me isegi ei märka seda. Meie hääl muutub üha valjemaks ja valjemaks. Või me teame, et teeme seda, kuid sel hetkel tundub see täiesti õigustatud. Sest kas te ikka nägite, mida see laps ometigi tegi?!

Kuid me kõik teame, et lapsed reageerivad paremini siis, kui me ei karju nende peale. Karjumine teeb keerulise olukorra veel hullemaks ja kisa areneb tormiks. Ja pealegi, kui te oma emotsioone ei valitse, siis kuidas te võite tahta, et laps õpiks neid valitsema?

Kui me suudaksime rahulikuks jääda, siis rahuneksid ka kõik teised maha. Me anname emotsionaalse regulatsiooniga eeskuju. Me suudame probleemidesse tõhusamalt sekkuda ja neid lahendada. Meie laps õpib, kuidas minna ärritunud olekust rahuolekusse. Meie suhe lapsega muutub tugevamaks. Laps kuulab paremini sõna. Ta hakkab oma emotsioone rohkem valitsema.

Ja kui päris aus olla, siis me teame ju ise ka, et tegelikult panevad meid karjuma meie endi probleemid. Mõned lapsevanemad suudavad (ausõna!) sama käitumise peale jääda empaatiliseks või isegi selle üle nalja visata. Sest vahet pole, kui kohutav lapse käitumine on, tegelikult on see appikarje. Vahel eeldab selline käitumine karme piire, kuid mitte kunagi seda, et oleksime kurjad. Ning karjudes ei saa te oma last aidata.

Karjumisele pole üldse lihtne lõppu teha. Te võite seda kogu hingest tahta, kuid tabate ennast ikkagi karjumas. Kui teie enda peale karjuti, siis eeldab see tohutut tööd, et te ise ei karjuks. Aga kui teate, et tahate karjumisele lõpu teha, siis – uskuge mind – see on täiesti võimalik sõltumata sellest, kui sissejuurdunud see ka poleks. See ei ole mingi raketiteadus. Selleks kulub umbes kolm kuud. Nagu klaverimängu õppides tuleb ka siin hakata kohe täna heliredeleid harjutama, teha seda iga päev ja üsna pea oskategi juba lihtsamaid palasid mängida. Aasta pärast oskate sonaate mängida. Ma olen näinud sadu lapsevanemaid, kes seda teevad.

Kas karjumise lõpetamine on raske? Jah. See ei sünni imeväel. See eeldab pidevat ja igapäevast tööd. Ja keegi teine ei saa seda teie eest ära teha. Karjumise kombest vabanemine võib tunduda nagu ime, kuid te saate sellega hakkama. Kui te selle kallal vaeva näete, avastate ühel heal päeval, et ei mäletagi enam, millal viimati karjusite. Kas olete valmis alustama?

➢ Võtke endale see eesmärk. Uurimistulemused näitavad, et kui me pühendume teadlikult millegi tegemisele ja väljendame seda ka verbaalselt, siis me saavutame ka selle suure tõenäosusega, eriti siis, kui me tegeleme sellega iga päev. See, kui me midagi „tahame“ või midagi „kahetseme“, on hoopis teine asi ja ei muuda midagi. Nii et pange oma kavatsus kirja („Ma räägin oma lapsega viisakal toonil“) ja kinnitage see sellisesse kohta, kus te seda pidevalt näete. Kujutage ette, kui tore teie kodu on, kui seal ei karjuta. Kujutage ette, kuidas te reageerite asjadele, mille peale te praegu karjuma hakkate, hoopis rahulikult – võib-olla isegi empaatiliselt või huumorimeelega. Minge selle kujutluspildi juurde ikka ja jälle tagasi. Nii programmeerite oma alateadvust.

➢ Andke oma perele tõotus. Kuid siin on üks konks. Te peate andma tõotuse kellelegi teisele. Täpsemalt öeldes peate tõotama oma lapsele, et te kavatsete karjumise lõpetada, sest laps on õigupoolest ainus inimene, kes aitab teil sellest kinni pidada ja ausaks jääda. Ajab hirmu nahka? Jah. Aga te olete ju eeskujuks ja kui tahate, et teie laps ei karjuks, siis on see ainus viis. Nii et selgitage lapsele, et olete nüüd otsustanud karjumisele lõpu teha. Tehke endale tabel, kus saab häälele hindeid anda. Ja igal õhtul otsustab laps(!), mis hinnet te väärt olete. Nii püsite õigel rajal.

(Kas te ei poolda selliseid hindetabeleid laste puhul? Mina samuti mitte, sest need edastavad vale õppetunni, millest me räägime edaspidi. Aga kuna kogu võim peres on lapsevanemate käes, siis on see hea võimalus anda lapsele volitus vanemat ohjes hoida. Ma ei muretse põrmugi sellepärast, et annan lapsevanemale vale õppetunni. Ärge lihtsalt andke järele kiusatusele sundida last ka samasugust tabelit pidama. Tema enesevalitsus pole nii hea, kui ta vihane on, ja ta õpib palju paremini teie eeskuju järgides.)

➢ Jääge vait, langetage häält ja hingake sisse iga kord, kui tabate end häält tõstmas. Kuidas?

➢ Jääge vait kohe, kui märkate ennast ärritumas. Pange suu kinni. Kas teil ei õnnestu vait jääda? Kui te just muidu ei saa, siis ümisege midagi. Aga pange suu kinni.

➢ Langetage häält. Just nimelt. Tegu pole ju hädaolukorraga. (Kui on, siis võtke kohe midagi ette, et oht likvideerida või kõik ohust eemale viia, ning tulge protsessi juurde tagasi.) Eemalduge olukorrast.

➢ Hingake kümme korda sügavalt sisse-välja. Raputage käsi. See aitab teid „roomaja ajust“ ehk võitlemise-põgenemise-kangestumise reaktsioonist välja ja luua teadliku kohalolutunde. Nüüd on teil valida, kuidas käituda.

➢ Tuletage endale meelde: te olete täiskasvanud inimene ja teie laps õpib kõigest sellest, mida te teete – ta teeb seda ka praegu. Vaadake lapsele otsa ja öelge: „Ma üritan kõigest väest rahulikuks jääda. Ma ei taha karjuda. Las ma rahunen maha ja siis proovime uuesti.“

➢ Tehke kõik mis vaja, et kehaline võitlemise-põgenemise reaktsioon maha rahustada. Hingake veel kord sügavalt sisse-välja, lausuge mõnda mantrat, loputage nägu külma veega, heitke pilk hääle hindamise tabelile ja tuletage endale meelde, et laps käitub lapsikult sellepärast, et ta ongi laps. Ja tuletage endale meelde, et hädaolukorda ei ole.

➢ Alustage otsast peale. Sellest, et te olete võitlemise-põgenemise seisundist väljunud, saate aru selle järgi, et laps ei tundu teile enam vaenlasena, vaid teie enda imearmsa beebina, keda te olete lubanud armastada, hoida ja positiivsel moel juhendada, nii et temast kasvaks armastav ja tore inimene. Nüüd aga proovige temaga uuesti rääkida.

On raske jah? See on väga raske, kui teid on vallanud neurokemikaalid, mis käsivad teil rünnata. Aga samas on see lihtne. Te lükkate probleemi lahendamise seniks edasi, kuni olete maha rahunenud.

➢ Te mõtlete, et kuidas laps siis teadmisi omandab, kui te häält ei tõsta? Hirmunud olekus lähevad lapsed üle võitlemise-põgenemise seisundisse. Aju õppimiskeskus jookseb kinni. Kui te karjute, siis ei saa laps lihtsalt mitte midagi omandada. Alati on arukam rääkida rahulikult ja osavõtlikult. Lisaks sellele kaotate karjudes lapse silmis usaldusväärsuse. Lapsed on siis teie mõjule vähem avatud.

➢ Te mõtlete, et olete ehk liiga leebe? Lapsel on vahel valus ja tema „sõnakuulmatus“ on tegelikult SOS-signaal selle kohta, et ta vajab teie abi. Ta jonnib sellepärast, et tal on mingid suured tunded, mida ta ei oska veel mõista ning sõnaliselt väljendada. Selge see, et te seate piirid ja üritate tema käitumist teisele rajale suunata. Kuid lapse juhendamine ei tohi mingil juhul olla õel või hirmuäratav. Te tahate ju, et laps järgiks teie juhiseid sellepärast, et ta armastab teid ja ei taha teile pettumust valmistada, mitte sellepärast, et ta teid kardab.

➢ Te mõtlete, et äkki olete võlts? Laps nägi, et te olite väga endast väljas. Samuti nägi ta seda, et suhtusite oma emotsioonide juhtimisse vastutustundlikult. See, kui te olete aus selle suhtes, mida te kogete ja tunnete, ei eelda kunagi seda, et te valate need filtreerimata kujul kellegi teise peale välja. Nagu dalai-laama on öelnud: „Olge igal võimalusel heasüdamlik. See on alati võimalik.“ Lisaks sellele on tegu teie tunnetega ning üksnes üks osa teie emotsioonist tuleneb sellest praegusest arusaamatusest lapsega. Enamik sellest pärineb ikka teie enda minevikust ja sellest, mis valguses te antud olukorda näete.

➢ Aga mis siis, kui te tabate end kõigele vaatamata ikkagi karjumas? Alguses tabate end sellelt rohkem kui ühe korra. Aga kui te sellest õppust võtate, siis pole see eksimus. Kasutage igat möödalaskmist kui võimalust oma rutiinses käitumises, hoiakutes või enda eest hoolitsemises midagi muuta, et saaksite järgmisel korral paremini teha. Toetage end, et te saaksite muutuda.