Читать книгу Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed - Laura Markham - Страница 11

Kui lapsed lähevad endast välja, on mul tahtmine põgeneda nii kaugele kui võimalik, ja neile on sellisel hetkel tõesti raske kaasa elada.

Laura, kahe lapse ema

Lapsed lähevad sageli endast välja ja selle põhjuseks on nende kogenematus või kognitiivne ebaküpsus. Just meie suutlikkus sellisel hetkel rahu säilitada aitab neil välja arendada enese rahustamiseks vajalikud närviühendused. Kuid enamikul meist on siiski keeruline empaatiat säilitada, kui laps endast välja läheb. Miski meis tahaks kõigest väest karjuda: „Ei!“

▷ Ei, mul pole praegu selle jaoks aega!

▷ Ei, sa teed mulle häbi – inimesed vahivad meid!

▷ Ei, no mida ma valesti teen, et ta jälle jonnib?

▷ Ei, miks ta küll minuga niimoodi käitub?

▷ Ei, miks sa ei võiks ennast lihtsalt kokku võtta, nii nagu mina seda teen?

Bingo! Paljud meist on omandanud lapsepõlves teadmise, et meie tunded on vastuvõetamatud ja isegi ohtlikud. Nii et kui meie laps läheb endast välja, siis vallandub meis just see pisike meie sisimas olev laps. Ohutuled löövad sähvima. Me läheme paanikasse nagu ikka, kui oht ähvardab. Me tahame üksnes sellest kõigest eemale pääseda (see tähendab põgeneda) või tunneme ootamatut vihahoogu: me tahaksime ta suu kinni panna (see tähendab võidelda) või muutuda täiesti tuimaks (see tähendab paigale tarduda).

Aga kui võtta laps empaatiatundest sülle ja lasta tal neist tunnetest vabaneda? Aktsepteerida tema käitumist vaatamata sellele, et see on suunatud meie vastu, ja mitte võtta seda isiklikult? Enamiku vanemate jaoks on see liiga raske. Ja kõik head kavatsused lendavad nelja tuule poole.

Kuid iga laps kogeb hirmu, viha, ärritust ja kurbust. Neil on vaja neid tundeid väljendada ja neil on vaja, et me neid kuulaksime. See õpetab neid aja jooksul oma emotsioonidega sõbraks saama, nii et nad suudavad neid valitseda. Meie oleme neile eeskujuks. Laps õpib meie pealt, kuidas reguleerida oma emotsioone ja käitumist.

Seega, mida me siis saame teha oma sisseharjunud reaktsiooniga, kui laps endast välja läheb, ning kuidas talle toeks olla?

➢ Tunnistage oma tundeid. Paanika, mis tekib, kui me lapse negatiivseid emotsioone näeme, on meie enda lapsepõlvest pärit probleem. Ainus viis sellest lahti saada on mõista, kuidas see meid toona mõjutas. Öelge oma kasvavale paanikale: „Suur tänu, et mind lapsena kaitsesid. Aga nüüd ma olen täiskasvanud inimene. Need tunded on normaalsed.“

➢ Tuletage endale meelde, et tegu ei ole hädaolukorraga. „See on täiesti loomulik, et ma niimoodi tunnen, kui laps on endast väljas. Aga olgu, mis on, ma saan hakkama.“ Tegu pole ähvardava ohuga, vaid teie armastatud lapsega, kes vajab praegu teie armastavat toetust. Kui teie aju saadab jätkuvalt häiret välja, siis öelge sellele, et tegelete selle probleemiga hiljem.

➢ Tuletage endale meelde, et tunnete väljendamine on hea. Laps tunneb neid tundeid nagunii. Küsimus seisneb ainult selles, kas te suhtute sellesse normaalselt, et ta neid väljendab, või õpetate talle, et need on ohtlikud. Lapse emotsioonid vallanduvad kohe, kui ta neid tunneb. (Muuseas, just lapse mahasurutud emotsioonid vallanduvad ette hoiatamata ja panevad ta jonnima.) Kui te ei suuda lapse jonnimisse jaatavalt suhtuda, siis üritage oma automaatse eitava hoiaku asemel võtta seda nii, nagu see oleks normaalne, täpselt nii nagu teistelgi kordadel, kui laps teid vajab.

➢ Võtke pinge maha. Teil ei ole vaja last n-ö korda seada või olukorda parandada. Te peate lihtsalt olemas olema. Laps ei vaja seda punast tassi või mida iganes, mille pärast ta nutab – ta vajab seda, et te kogu selles tunnetesegadikus teda armastusega aktsepteeriksite. Tema pettumus, viha või kurbus on normaalsed ja mööduvad ilma, et teil oleks vaja teha midagi muud, kui teda lihtsalt armastada.

➢ Hingake sügavalt sisse-välja ja valige armastus. Iga otsus on oma põhiolemuselt samm kas armastuse või hirmu teed pidi. Las see sügav hoolimine, mis te oma lapse vastu tunnete, annab teile vaprust valida armastuse. See pole mitte üksnes armastus oma lapse vastu, vaid armastus ka selle väikese lapse vastu, kes te ise omal ajal olite, ja armastus selle lapsevanema vastu, kes te praegu olete. Hingake sisse ja välja ning lausuge endamisi: „Ma valin armastuse.“ Tundub kuidagi jaburalt lihtne? Aga uurimistulemused näitavad, et see aitab. Te võite valida ka mõne teise efektiivse mantra: „See läheb mööda… Minust sai inimene ja temast saab ka… Ma saan sellega hakkama…“ Mis iganes teile sobib.

➢ Taluge oma emotsioone ilma, et te midagi ette võtaks. Kui tahate, võite ju hiljem tegutseda. Või isegi mõne minuti pärast – siis, kui olete maha rahunenud. Praegu aga lubage endal neid tundeid tunda. Tehke see läbi, hingates sisse ja välja. Kui vaja, lausuge selle emotsiooni nimi. Heakene küll – viha. Aga mis on viha all? Valu? Hirm? Pettumus? Pöörake tähelepanu, kuidas see teie kehas tunda annab.

➢ Ärge ajage asju keeruliseks. Lapsel on vaja, et te oleksite tema emotsioonide vallandumise tunnistajaks ja annaksite talle teada, et ta on nendele vastikutele tunnetele vaatamata ikka endiselt armastust väärt. Selgitused, läbirääkimised, kahetsemine, karistused, nõuanded, tema jonni analüüs või katsed teda lohutada („Pole midagi, aitab nüüd nutust.“) panevad selle loomuliku emotsioonide väljendamise protsessi lukku. Ärge sundige teda end sõnades väljendama: kui ta on nii endast väljas, siis ta ei saa ratsionaalselt mõelda. Selge see, et te tahate teda „õpetada“, kuid las see ootab natuke. Laps pole võimeline õppima enne, kui ta on maha rahunenud. Te ei peagi midagi eriti ütlema – oluline on teie rahulik ja armastav hääletoon. Midagi sellist ehk:

▷ Sa oled kaitstud. Ma olen siinsamas.

▷ Ma kuulen sind. Kõigil on vahel vajadus nutta.

▷ Sa käsid mul ära minna – ma lähen siis pisut eemale, aga ma ei taha sind niisuguste hirmutavate tunnetega üksi jätta..

▷ Kui sa oled valmis, siis ma olen siinsamas, et sind kallistada.

➢ Leidke viis, kuidas käsitleda omaenda tundeid. Just lapsevanemaks olemine on see, mis vallandab kõige ürgsemad tunded. Teil on vaja auru välja lasta, mis tähendab nende tunnete tundmist ja lihtsalt hingamist selle protsessi ajal, ilma et te mingeid samme astuksite. Mõnel õnnestub see kõige paremini päevikut pidades või nuttes, kuid võib juhtuda, et teil on vaja kedagi, kes teid lihtsalt ära kuulaks. Inimest, kes ei üritaks teile nõu anda. Inimest, kes poleks šokeeritud, kui te tunnistate, et teil on vahel tahtmine laps vastu seina tõugata või ta toidupoodi jätta. Sest see inimene teab, et kõik on aeg-ajalt midagi sellist tundnud, aga ei teeks seda ju tegelikult eales. Teil on vaja inimest, kes ei läheks paanikasse mõttest, kas selliste tunnete tundmine on ikka teile või teie lapsele hea. Inimest, kes laseb teil nutta ja on teile toeks samamoodi, nagu teie olete toeks oma lapsele.

Lapsevanemale on see raske töö, lastele aga suur kingitus. Kuid on hea teada, et niipea kui me suhtume kogu lapse tundeskaalasse jaatavalt, õpivad nad oma tundeid juhtima nii, et see ei tee neile halba. Tegelikult näete te positiivseid tulemusi juba kohe pärast igat „jonnihoogu“, millesse te olete suhtunud armastusega, sest laps tunneb end palju paremini, kui on tundekoormast vabaks saanud. Ja seda nimetatakse tingimusteta armastuseks.