Читать книгу Maa=ilm - Mikk Sarv - Страница 12

Juba üle 160 aasta võime iga aasta jaanikuul pühitseda eestlaseks olemise aastapäeva. 17. juunil 1857 hakkas postipapa Johann Voldemar Jannsen ajalehes Perno Postimees esimesena maarahvast järjekindlalt kõnetama sõnadega „Armas Eesti rahvas”.

Põlvkonnavahetus toimub umbes kolmekümne aastaga. Nii oleme juba viis põlvkonda maakeelt kõnelev maarahvas, kes kutsub end eestlasteks, oma maad Eestimaaks ning oma keelt eesti keeleks. Enne seda teadsid ligi kakssada põlvkonda meie esivanemaid end olevat maarahvas, kelle asumisala nimeks oli Maa ja keeleks maakeel.

Eestlaseks olemise põgusad poolteist sajandit on olnud meile edukad. Juba teist korda selle aja jooksul on meil õnnestunud taastada oma riik, mida tunnustavad teised riigid üle maailma. Nende hulgas on veel üks maarahva riik – Ungari. Erinevalt meist kasutavad ungarlased enda ja oma riigi nimetusena jätkuvalt sõnast maa lähtuvat põlist nimetust madjar.

Oma asumisala nimetavad häälikuühendiga maa veel Tšiili enam kui miljoniline maputše põlisrahvas, mitmed draviidi rahvad Lõuna-Indias, paar tuhat mansi rahva liiget Lääne-Siberis ja hääbunud vadja rahvas meie idapiiri taga. Neil pole paraku õnnestunud oma riigini jõuda, nii nagu veel paljudelgi rahvastel kogu maailmas.

Vaadates tagasi eestlaseks olemise aastakümnetele, võime märgata, et oma riigi valitsemiseni jõudsime seitsmendal ja kaheksandal kümnendil, minetasime selle üheksandal ja taastasime neljateistkümnendal aastakümnel.

Nüüd, kuusteist kümnendit selja taga, tasub mõelda, mida võiksime teha teisiti, et jääda edasi oma maa ja rahva valitsejateks. Küllap tasub tõsiselt mõelda meie põlise endanimetuse maa taastamisele meie meeles ja keeles. Maarahvaks olemine ja maakeele omaks keeleks nimetamine annab jõudu ning seob meid sadade eelnenud põlvkondadega.

Viimase viie põlvkonna vältel eestlaseks olemine on meile palju andnud. Kogu meie riiklik iseolemine on seotud selle nimega, mille saime maarahva keelest ja meelest vaimustunud baltisaksa estofiilidelt. On loomulik, et nemad meid saksa keele järgi eestlasteks nimetasid, ning tänuväärne, et nende vaimustust jagades ka ise end eestlasteks oleme nimetanud.

Siiski on meie olemise juured maas, maarahvas ja maakeeles. Sellepärast tasub hakata tähistama 16. juunit maarahva päevana, kus pühitseme ja teadvustame endale ning teistele oma rahva, keele ja meele sügavat sidet maa, taimede, loomade ning maastikega. Sel päeval tasub korrastada kodukoha pühi paiku – hiisi, allikaid, kalmeid – ning teha head maale.