Читать книгу Maa=ilm - Mikk Sarv - Страница 7

Meie emakeel on maakeel. Maakeele mõistesse mahub mitu keelt: vadja keel, mansi keel, seto keel, kihnu keel, muhu keel, hiiu keel, saare keel, mulgi keel, võro keel ja muud. Enamikku loetletud keeltest oleme viimastel aegadel harjunud nimetama murreteks. Siiski on nende auväärsete emakeelte nimetamine murreteks lugupidamatu ja halvustav. Just nendest keeltest pärineb meie kirjakeele väljendusrikkus ja ilu. Need ei ole mingil juhul murtud ega vääriti kõneldud keeled, vaid vanad, sügava elu- ning ilujõuga keeled.

Tõe poole pealt asju vaadates on meie kokku lepitud ja mitmest keelest kokku lapitud eesti kirjakeel tegelikult murtud emakeel. Üks sellise murdmise märke on paljude sõnade nihestunud tähendus. Näiteks sõna nilbe, mis lõunapoolsetes keeltes tähendab lihtsalt libedat, on kirjakeeles saanud murtud ja halvustava tähenduse. Kõige kurjem töö on tehtud sõnaga keelemurre, mis algselt tähendas vaevalist ja kehva oskusega keelekasutust – ta murdis kõnelda mulgi keelt. Nüüd on halvustav murdekeel saanud teenimatult nimeks kõigile emakeeltele.

Siit ka üleskutse: väldime sõna murre kasutamist meie kaunite emakeelte kohta! Püüame regilaulude, muinasjuttude, vanasõnade ja mõistatuste kaudu süveneda eri emakeeltesse, mis ühenduvad kauni ühisnime maakeel all.

Ja pühendame enam aega oma kauni emakeele kõnelemisele. Vaid siis areneb ja täiustub keel meie suus, kujunedes enne meie siit ilmast lahkumist maailmas toimuva kirjeldamise täpseks ja jõuliseks vahendiks. Nii on meie emakeele kõnelejad teinud põlvest põlve. Murrame välja kirjasõna ja arvutite poolt maha murtud keelest ja leiame taas üles elava emakeele omaenda suus!

Kuu ja tähed langevad,

enne kui lõppevad meie laulud.

Nõnna meil on laulusid,

kui on lastel mängusid;

nõnna meil on viisisid,

kui on vitsaraagusid;

nõnna on meil sõnuda,

kui ju tammela tõrusid,

lüdipäile pähkelid.

Enne lõppeb lehte puust,

lehte puust ja marja maast,

kaduvad kalad meresta,

lõppeb vesi allikast,

enne kui lõppeb meie keeli.