Читать книгу Maa=ilm - Mikk Sarv - Страница 13

Tõeline on see, mida me mäletame ja mille juurde tuleme tagasi mõtetes, kõnedes, tegudes. See mõjutab eelkõige meid endid, kuid enamasti ka teisi meie ümber. Me usume seda, mida mõtleme, kõneleme ja teeme. Me usume ka oma kahtlemist. Ebakindla ja tingiva kõneviisi vohamine – ütlused „ma võiksin selle ära teha”, „kas sa ulataksid mulle suhkrut” – viitab, et meie jaoks tudiseb tõelisus kaasajal kõikuvatel jalgadel ja muutub pidevalt.

Samas näitavad küsitlused, et enam kui pooled eestlastest usuvad inimvälise kõrgema võimu olemasolu. Nõnda oleme usklikkuse suhtarvuga ees paljudest muudest rahvastest. See kõrgem võim ei pruugi olla mõne maailmareligiooni Jumal, enamasti ongi tegemist igaühe väga isikliku tajuga, mida on raske täpsemalt sõnastada.

Miks me nõnda tajume? Üks põhjusi võib olla see, et oleme läbi aastatuhandete kasutanud maailma tundmaõppimisel vaimude keelt. Vaimude keeleks nimetab keeleteadlane Eugen Helimski kaheksasilbilise värsiga pühalaule, mida tundsid mitmed rahvad. Suur osa meie vanemast vaimuvarast – nii laulud, vanasõnad kui ka mõistatused – on valatud samasse kaheksasilbilisse vormi.

Regilaul on omal kombel sarnane šamaanitrummi rütmiga. Karjala runolaulude põhjal koostatud eeposest „Kalevala” üks viiendik on loitsud. „Kalevala” loojateks olid šamaanid, „Kalevala” meetrika oli algselt nõialaulude meetrika. Kaheksasilbiline laulmine toimib nagu nõiatrumm. Šamaanirahvaste, näiteks nganassaanide, karjalaste ja eestlaste panteon on muutlik – igal šamaanil on oma ja uus valik jumalaid, kelle hulgas võib olla mõjukaid isikuid ja muid tegelasi, kes on olulised maailma muutjatena. Tähtis on arvestada nüüd ja praegu toimivate jõudude ja mõjudega ning neid trummi või kaheksasilbilist nõialaulu kasutades teisenenud meeleseisundis suunata. Sellist vaimude keelt õpiti vanavanemailt ja täiustati kogu elu.

Olen ise kogenud eakate laulikute keele vägevust. Eesti rahvalaulude plaadiantoloogia vahendusel võib kuulda 93-aastase Tõstamaa lauliku Liisu Oriku vapustavat laulu „Laula, laula, suukene!”, samuti 87-aastase Kihnu lauliku Liis Alase laulu „Veere, päev!”. Neis helisalvestistes on sees selline vägi, mida soovitan päevast päeva kuulata igal regilauluhuvilisel. Maarahvaga sarnane elupõline vaimude keele omandamine ja täiustamine oli iseloomulik ka näiteks Jäämere ääres elava rahva nganassaanide kogukonnas.

Kogetu talletamine kaheksasilbilise pühalaulu vormi on küllap aidanud meil läbi aastatuhandete iseendaks jääda. Siiski oleme seoses kirjasõna levimisega üha kaugenemas oma olemise kõige sügavamast toetajast. Sajad tuhanded leheküljed kirja pandud regilaule ei kõla läbi meie südamete, häälepaelte ja ajude. Siit ilmast lahkumise eel on meie võime vaimude keelt vallata olematu või kaugel maas eelnimetatud laulikute omast.

Nii jääb ka meie elus üha enam vajaka nii vaimustusest kui ka vaimukusest. Selle taastamiseks piisab, kui võtame kasutusele oma ürgse ja lähedase vaimude keele, kaheksasilbilise pühalaulu, ja arendame ning kasutame seda igaüks, nagu suudame ja oskame. Mõned aastakümned tagasi laulsime samasuguste ürglauludega end veretult vabaks. Sama suur vaim on jätkuvalt meie juures ja valmis meid toetama, kui söandame teda vaid kõnetada talle omases keeles.