Читать книгу Maa=ilm - Mikk Sarv - Страница 18

Kui vana saab otsa, siis algab uus.

Just niimoodi kirjeldab Gustav Suitsu lell Jaan Suits Võnnu kihelkonnast rahva suust üles kirjutatud muistendis, kuidas Jumal ja Vanatühi kahe peale maailma lõid. Algab see mõttega: Jumal sõuab vee peal, Vanatühi ujub tema järel.

Vanatühja saatus ongi alati järel ujuda, sest kui Looja pole enne midagi loonud, pole ju ka midagi tühistada. Nii on elu, valgus, rõõm ja loomine alati alguses ning surm, pimedus, lein ja häving tagapool. Ometi on ka Vanatühi peaaegu sama oluline kui Looja ise, sest kui kõik loodu igavesti kestma jääks, poleks ka loomine enam võimalik.

Võnnu loomislugu pajatab, kuidas Vanatühi läheb Jumala soovitusel vee alt uut maad ja elu otsima. Uue elu loomiseks tuleb leitud ja vee alt pinnale toodud maa tervenisti Jumala kätte anda. Vanatühi ei raatsi seda teha ja peidab osa maad põske, kus see kasvades tal suu lõhki tahab ajada. Räpakalt välja süljatud maast tekivad muule maale mäed ja künkad, mis rändajaile meelehärmi valmistavad.

Põnev on selle loo juures see, et Looja ja Tühistaja teevad omavahel koostööd selle nimel, et uus elu ja ilm algaksid.

Maarahva loomislooga sarnanevat indiaani loomislugu on kirjeldanud tšerokii ja kreeklanna abielust sündinud Kanada kirjandusteadlane Thomas King. Ta võrdleb indiaani loomislugu kristliku loomislooga. Indiaani lugu, nii nagu meiegi oma, kirjeldab ühistöös sündivat maad, kristlikus maailmas aga sai kõik alguse vaid Jumalast. Esimene lugu õpetab kasvama ja lahendama kimbatusi koostöös, teine jätab ootama suurt Õpetajat, kes aitaks asjad uuesti õigeks ajada.

Indiaani loomislugu liigub kaosest korra poole, piibliloos viivad Aadam ja Eeva Eedeni aia korrast kaosesse …

Tänapäeva inimene kõigub oma olemisega nende kahe loomisloo vahel. Hea uudis on see, et maailma juhtimisteoreetikud soovitavad elamist rohkem esimese loo järgi seada. Ja seda oleme koos maailma teiste põlisrahvastega ju mitu aastatuhandet harjutanud!