Читать книгу Maa=ilm - Mikk Sarv - Страница 20

Chuhtwuht

Laulis ja jutustas jõerahva pealik Visak-Vo-o-yim (Tuuletallaja):

Alguses oli kõikjal vaid pimedus , pimedus ja vesi. Ja pimedus tihenes kohati, kuhjus kokku ja läks taas laiali, kuhjus ja lahtus, kuni lõpuks ühest kohast , kus pimedus oli tihedalt koos, tuli välja inimene. Inimene vantsis pimedas ringi, kuni hakkas mõtlema; siis taipas, et ta on olemas ja et ta on inimene; ta taipas, et ta olemisel on mõte.

Ta sirutas käe oma südamesse ja tõmbas sealt välja suure kepi. Keppi kasutas ta pimedas käies toeks , väsinuna puhkas ta sellel. Siis tegi ta endale väikseid sipelgaid ; ta tõmbas nad välja oma kehast ja asetas kepile. Kõik , mis ta tegi, võttis ta välja oma kehast, nii nagu ta tõmbas kepi välja oma südamest. Kepp oli vaigusest puust ; sipelgad veeretasid kepi peal vaigust ümmarguse kera. Inimene võttis kera kepi pealt ja pani pimeduses oma jalgade alla, seisis selle peale, veeretas seda jalgadega ja laulis:

„Maailma loojana maailma loon ,

Maailma loojana maailma loon.”

Nii ta laulis, nimetades end maailma loojaks. Ta laulis aeglaselt. Kogu aeg, kui ta kera jalgadega veeretas, kasvas see suuremaks. Laulu lõpuks, vaata imet, see oligi maailm. Siis laulis ta kiiremini:

„Siin ta on, nüüd ta on,

Siin ta on, nüüd algab!”

Nii tehti maailm. Nüüd tõmbas inimene enda seest välja kivi ja tegi selle väikesteks tükkideks. Tükkidest tegi ta tähed ja pani need taevasse pimedust valgustama. Kuid tähed olid selleks liiga tuhmid.

Siis tegi ta linnutee. Kuid ka linnutee ei olnud küllalt hele. Siis tegi ta kuu. Seda kõike tegi ta iseendast tõmmatud kividest. Kuid isegi kuu ei olnud piisavalt hele. Nii hakkas ta mõlgutama , mida edasi teha. Ta ei suutnud endast midagi sellist välja tõmmata, mis oleks pimedust valgustanud.

Ta mõtles veel. Ja tegi iseendast kaks suurt vaagnat, täitis ühe neist veega ja pani teise katteks peale. Ta istus ja vaatas vaagnaid, ja sel ajal, kui ta vaatas, soovis ta, et see, mida ta tõsiselt tahtis, saaks tegelikkuseks. Ja juhtuski nii, nagu ta tahtis . Vesi vaagnas muutus päikeseks ja säras kiirtena välja kahe vaagna vahelistest pragudest.

Kui päike oli tehtud, tõstis inimene ülemise vaagna ära, võttis päikese välja ja heitis itta. Kuid päike ei puudutanud maad, ta jäi taevas samasse kohta, kuhu ta visati , ega liikunud paigast. Siis viskas ta päikese samamoodi põhja ja läände ja lõunasse. Kuid iga kord jäi see lihtsalt taevasse , liikumatult, sest ta ei puudutanud kunagi maad. Siis viskas ta veel korra itta, seekord puudutas päike maad, põrkus tagasi ja liikus ülespoole. Sellest ajast peale pole päike eales lakanud liikumast . Ta käib ümber maailma ühe päevaga, kuid igal hommikul peab uuesti põrkuma üles idakaares.