Читать книгу Maa=ilm - Mikk Sarv - Страница 14

Maakeelel on üks väga hea omadus. Kui võõrkeelsed ütlemised maakeelde ümber panna, siis selgub enamasti, kas üleüldse oligi midagi öelda. Seetõttu on hea mõtteharjutus enne millegi kirjutamist või väljaütlemist püüda leida võimalikult kõigile võõrsõnadele maakeelsed vasted.

Sada aastat tagasi kaheldi veel, kas maakeeles on üldse võimalik gümnaasiumi tasemel füüsikat ja matemaatikat õpetada. Selle tõestamiseks tehti Tartus Vanemuise teatri laval esimene eestikeelne näidistund.

Tänapäeval ei kahtle keegi, et maakeel on nii füüsika kui ka matemaatika keeleks. Meie teadlased räägivad kaasa kõiksuse ja mikromaailma tõlgendamisel. Võimalik, et algupäraste mõtete lätteks on ka asjaolu, et me mõtleme maailma üle maakeeles.

Maailmas palju kasutatavatele mõistetele tuleb leida maakeelsed vasted. Sageli on need keeles täiesti olemas, tuleb lihtsalt veidi pingutada, et nendeni jõuda. Nii on lõimimine palju suupärasem ja arusaadavam kui integreerimine, elurikkus on selgem mõiste kui biodiversiteet.

Sõnapaarile sustainable development maakeelse vaste otsimine on paras pähkel. Kasutusel olevad säästlik areng ja jätkusuutlik areng sobivad kontorikeelde. Ehedas maakeeles tundub parimaks vasteks olevat mõnus minek – olukord, kus kõik sujub vähima energiakuluga, nagu iseenesest, ja keegi ei kannata kahju.

Sama on mõistega outdoor learning. Kuigi tegemine ise on meie koolielus igituttav, on selle järjekindel rakendamine ja toetamine võimalik ikkagi alates sellest, kui võtsime kasutusele maakeelse mõiste õuesõpe.

Üks õuesõppe kesksemaid tegemisi kannab taas võõrkeelset nime – see on refleksioon ehk vahetult õppimise järel kogetule tagasi vaatamine ning selle sõnastamine, mida siis tegelikult õpitud sai. Praegu tundub, et selles seoses sobib hästi sõna adumine – tasapisi taipama hakkamine.

Püüdes öelda võõrkeelseid mõtteid selges maakeeles, hakkame aduma öeldu sügavamat mõtet.