Читать книгу Maa=ilm - Mikk Sarv - Страница 17

Maa on all. Kõik, kes on väsinud, haiged või surnud, heidavad või kukuvad maha. Elavatele annab maas olemine ja magamine kätte uue väe ja tervise, uue hingamise, et tõusta üles ja taas toimida. Surnud annavad endasse ladestunud väe edasi teistele, kes uue hingamisega üles tõusevad. Nõnda annab maa põhjas käimine alati puhkust ning uut väge juurde.

Maa põhjas käivad ka kõik taevakehad, mis sukelduvad läänekaares silmapiiri taha ning tõusevad taas idakaares. Südaöösi on taevakehad põhjakaares, kõige sügavamal all. Sellepärast on meie omakeelses maailmapildis ka põhjakaar all ning lõuna üleval. Põhjast läbi käimine annab päikesele ning päikese kaudu kõigele elavale uue kasvuväe.

Lõunakaares on kõik taevakehad kõige kõrgemal üleval. Ka hingeõhk tõuseb ülespoole. Eriti hästi on see näha külma ilmaga, kui hing auruna välja käib. Nii nagu hingeaur, tõuseb ka saunaleil ülespoole – selleks on ju saunalavadki lae alla ehitatud. Lõuna-Eesti keeltes ongi saunaleili nimeks lõun.

Maa on avatud. Ta võtab kõik endasse vastu. Maad, nagu ka naispoolt, iseloomustab katkendjoon: – –. Ööuni katkestab päevategemised inimestel, enamikul loomadel ja lindudel ning taimedel. Kui päike on põhjas, nii öösel kui ka talveajal, katkeb aktiivne elu looduses. Maa on laiuv, lahku vedav, nii nagu ka põhjakaar.

Maa – selle häälikuühendiga tähistavad oma asumisala paljud põlised rahvad, lisaks meie Läänemere-äärsetele sugulasrahvastele veel mansid Siberis, enam kui sada miljonit draviidi rahva liiget India ookeani ääres ja üle miljoni Tšiili maputše indiaanlase Vaikse ookeani kaldal. Indiaanlased asusid Ameerika mandrile enne viimast jääaega. See lubab arvata, et sõna maa vanus ulatub kümnetesse tuhandetesse aastatesse.

Ka eestlased nimetavad oma elukohta sõnaga maa. Meie keel oli maakeel ja rahvas maarahvas. Tänapäeval on see justkui luuleline võrdkuju. Siiski tunneme hingepõhjas end pigem maarahva kui eestlastena. Maa on meie jaoks elusolend, midagi palju enamat kui ametlik riiginimi kaardil. Maa hingab läbi meie, on üks osa meist endist.

Mu meelest on põnev, et võime oma keeles ka iseenda kohta öelda pea samamoodi: ma elan, ma olen, ma tahan, ma armastan. Minu rahva asumisala nimi on killukesena ka mu enda sees. Samas olen ma ise hoopis teistmoodi kui kõik teised. Minus on peidus maa, mis on kõigile teistele tundmatu ja avastamata.