Читать книгу Maa=ilm - Mikk Sarv - Страница 19

Põhja-Ameerika edelaosas Arizona kõrbemaastikul elab jõerahvas akimel o’-odham, keda valged kutsuvad pimadeks. Pima tähendab jõerahva keeles „ei saa aru” – nii vastasid nad kunagi esimeste hispaanlaste küsimusele, kes nad on. Jõerahvas on sajandeid kõrbepinnast niisutuskanalitega viljakaks muutnud ja seal puuvilla ning vilja kasvatanud. Sõjapidamisest ega vägivallast pole nad eales hoolinud.

Sada aastat tagasi ei tohtinud jõerahvas – nagu teisedki Ameerika mandri põlisrahvad – jutustada oma lugusid, laulda oma laule ega tantsida oma tantse. Seda olukorda aitas muuta jõukast perest pärit noor muusik Natalie Curtis. Ta salvestas vaharullidele paljude Ameerika põlisrahvaste laule ja lugusid ning avaldas need raamatus „The Indian Book”, mida eessõnas soovitas president Theodore Roosevelt.

Ühes 1913. aastal ilmunud artiklis kirjeldas Natalie Curtis elatanud indiaanlase arusaamatust nn tsiviliseeritud inimeste elamisest: esimene pool elust kulub meil asjade ja vara hankimiseks, teine pool elust aga selle kaitsmiseks ja hoidmiseks. Omaenda elu koos imelise ja rikka maailmaga meie ümber jääb otsani elamata.

Rikka elu elamine algab maailma loomise mõistmise ja mäletamisega. Natalie Curtis kirjutas jõerahvalt sada aastat tagasi üles maailma loomise loo ja laulu. Nii nagu teisigi „Indiaanlaste raamatu” lugusid ja laule, tuleb ka seda pidevalt edasi rääkida ja laulda. Kui häid lugusid edasi kõneldakse, püsib maailm terve ja elusana.