Читать книгу Michael Jordani elu - Roland Lazenby - Страница 11

On asjakohane, et need perekonnad, kellelt Michael Jordan oma geenid päris, kohtusid esimest korda ühe huilgavaid tudengeid täis spordisaalis. Häguste kogukonna ja perekonna mälestuste järgi mängisid James ja ta noorem vend Gene Jordan Charity keskkooli meeskonnas. Delorise vennad Edward ja Eugene Peoples mängisid Penderi maakonna Rocky Pointi spordikoolis. Tol ajal olid need kaks kooli rivaalid ja kogukonnaliikmed mäletavad, et Peoplesi poisid olid head pallurid.

Samuti on neil meeles, kuidas õpetajad ja õpilased Rocky Pointi kooli armastasid. See 1917. aastal avatud asutus oli üks viiest tuhandest koolist, poest ja õpetajate ühiselamust, mis üle kogu riigi mustanahalistele ehitati. Rahastus pärines Rosenwaldi fondist, organisatsioonist, mille asutas Sears, Roebuck & Co juht Julius Rosenwald. Need asutused polnud alati kõige parema varustusega, seal oli maakonna valgenahaliste koolidest annetatud vana mööbel ja raamatud, millest olid sageli lehed välja rebitud. „Meie saime nende kasutatud asjad,” meenutas William Henry Jordan, üks perekonna sugulasi. Kuid ajastul, mil mustanahaliste haridus oli kohalike koolinõukogude jaoks heal juhul teisejärguline, valmistasid mustanahaliste koolide pühendunud õpetajad oma õpilasi kõikvõimalikeks raskusteks ette, mis tegi Rocky Pointi kooli Penderi maakonna mustahanalise elanikkonna jaoks tähtsaks kuni 1960. aastate integratsioonini.

Korvpalli mängiti pärast kooli – selleks tehti auditooriumisse ruumi ning mäng käis tavaliselt varaste õhtutundideni. Deloris rääkis alguses reporteritele, et võistlus, mis viis ta Jamesiga kokku, toimus 1956. aastal, mil tüdruk oli 15-aastane. Kuid oma raamatus parandas ta varemöeldut selgitusega, et tegelikult kohtus ta oma kaasaga pärast üht 1954. aasta mängu.

Ta oli sel ajal vaevu 13-aastane ning Rocky Pointi meeskonna toetamisest elevil. Ta oli elav ja hakkaja, kuid samas kuulekas tüdruk. Ta palvetas sageli ning käis korrapäraselt perega kirikus.

„Sel ajal kui mina teda õpetasin, oli ta tubli tüdruk,” meenutas Mary Faison, Rocky Pointi endine õpetaja.

Pole kindel, kas James mängis sel õhtul Charity meeskonnas. Ta oli seitsmeteistkümneaastane ja lõpuklassis, tuli oma autoga, mis oli märk ühtaegu Jordanite paranevast rahanduslikust seisust, aga ka poisi mehaanikuoskustest.

Nagu paljudes teismeliste armulugudes, märkas tüdruk poissi esimesena. Poisil olid leebed silmad ja esiletungivad põsesarnad, kuid mitte see ei võlunud tüdrukut. „Mind köitis tema isiksus,” selgitas Deloris. „Mis välimusse puutub, siis ei erinenud see suurt mitmest teisest poisist. Aga ta oli aval, hea huumorimeelega, hooliv ja heatahtlik inimene.”

Pärast mängu hüppas Deloris kojusõiduks koos mitme oma nõbuga poisi auto tagaistmele. Kui paistis, et James hakkab nende majast mööda sõitma, hüüdis tüdruk, et ta välja lastaks.

„Oi, ma ei märganudki, et mul on siin keegi veel,” ütles poiss. „Sa oled päris kena.”

„Ja sina oled päris ennasttäis,” olevat tüdruk nähvanud.

„Võib-olla, aga ühel heal päeval võtan ma su naiseks,” vastas ta naise mälestuste põhjal.

„Ma teadsin, et ta kellegagi parasjagu käib,” rääkis Deloris. „Ma hoidsin tast eemale.”

Tüdruk jooksis oma majja ja virutas ukse enda järel pauguga kinni, nagu kolmeteistaastased tüdrukud ikka.

Selles väikses asulas oli James Jordan tõenäoliselt teadlik, et Edward Peoples haris isiklikku maad, samuti pidi ta tähele panema, et tüdruk elas majas, mis on suurem kui enamus teisi. See oli kahekorruseline puitkarkassmaja, mis oli teest natuke eemal. „Neil oli maja ees palju suuri vanu puid,” meenutas Maurice Eugene Jordan.

„Suur hulk tumedanahalisi oli sel ajal lihtsalt talutööjõud,” lisas ta, selgitades, et töökas Edward Peoples jälgis, et ta maadel käiks aasta ringi tegevus, töötades ise samal ajal Casey puidufirmas. Lisaks tavapärasele põllumajandusele kulutas ta sarnaselt paljude naabritega oma aega ja raha veel ühele tegevusele: puskariajamisele. Tegelikult on räägitud, et ta oli isegi lähedalt tuttav David Jordaniga, ühega paljudest Dawson Jordani puskariga tegelevatest sugulastest. Maurice Eugene Jordan rääkis: „Neil oli paras hulk puskariajamisaparaate. Maksuametnikud leidsid need üles ja lõhkusid ära, aga nemad jätkasid tegevust. Tähtis oli ise mitte vahele jääda.”

Üsna varsti tuli James Edward Peoplesi jutule, et hakata käima tema Loisega, nagu ta teda kutsus. Töökas ja tõsine Peoples ei olnud mõttest vaimustuses. Ta leidis, et tüdruk on veel liiga noor. Kuid noorte kirg – rääkimata ambitsioonidest – on läbi aegade isepäine olnud. Noored hakkasid tüdruku vanema soovile vaatamata peagi kurameerima. „Me armusime kiiresti ja kurameerisime järgnevad kolm aastat,” mäletas Deloris.

Nende suhe ei jahtunud selle aja jooksul kuigivõrd, isegi mitte pärast seda, kui James lõpetas 1955. aastal kooli ja läks õhujõududesse, tehes sellega isa ja vanaisa üsna uhkeks. Jamesi väljaõpe toimus Texase osariigis, samas kui Delorise perekond saatis tüdruku Alabama osariiki onu juurde elama ning kaheks aastaks kosmeetikukursusele. Delorise sõnul tehti seda selleks, et noorte suhtes natuke hoogu maha võtta, kuid see oli saavutanud selleks ajaks pidurdamatu tempo. Juba 1957. aasta alguseks oli viieteistaastane tüdruk rase – tõik, mida ta enda memuaaris ei tunnistanud – ning pidi nüüd perekonna pahameelt taluma. Ootamatu Alabama kooli saatmine näis olevat tüüpiline lahendus, kus rase teismeline saadeti kuskile mujale sünnitama.

Selle aasta aprillis olid James ja Deloris tagasi Penderi maakonnas ning läksid koos kinno, ilmselt oma olukorda arutama. Lahendus tuli siis, kui poiss talle pärast seanssi oma autos abieluettepaneku tegi. Pärast seda sammu teatas tüdruk oma vanematele, et ta ei naase Alabamasse – järjekordne otsus, mis ta vanematele ei meeldinud. Aastaid hiljem leidis Deloris, et ta ema oleks pidanud teda koolis õpinguid jätkama sundima. „Mu ema oleks pidanud mu joonelt rongile viima,” ütles ta kord ühele reporterile.

Selle asemel kolis ta oma kihlatu ülerahvastatud koju Teacheysse, kus nüüdseks kuuekümne kuue aastane Dawson Jordan endiselt perepea rollis täitis. Seal sõlmis rase teismeline peagi igavese sõpruse äsja neljakümneseks saanud Rosabell Jordaniga. Vaga ja elu näinud Jamesi ema armastas lapsi, talle meeldis, kui pühadel ja nädalavahetustel oli maja täis sõpru ning sugulasi. Deloris hakkas teda proua Belliks hüüdma ja nendel aegadel, kui ta suhted oma vanematega olid keerulised, sai ta tuge sellelt targemalt, vanemalt ja hoolivalt hingelt. Kahe naise vaheline sõprus kujunes üheks nendest tugevatest peresidemetest, mis aitas hiljem Michael Jordanil edu saavutada.

James ja Deloris võisid septembris rõõmustada oma esimese lapse, James Ronaldi sünni üle. Hiljuti kuueteistkümneaastaseks saanud ema hoidis last rüpes ja mõtles, milliseks poisi elu kujuneb. Sellest lapsest kasvas samasugune hakkaja noor mees, nagu oli olnud ta isa . Ronnie’ks hüütul oli keskkoolis õppimise ajal kaks töökohta – ta juhtis koolibussi ja juhtis õhtuti kohaliku restorani tegevust –, saavutades samal ajal silmapaistvaid tulemusi noorte reservohvitseride kursustel ja rõõmustades oma vanemaid. Näis, et sellele esimesele pojale avaldas mõju Dawson Jordani imposantne kuju. Ta tegi hiljem silmapaistvat karjääri ülemveeblina USA armees ning täitis oma kohust mitmel teenistuskorral.

Deloris tõi uue lapse juba niigi rahvarohkesse Jordanite majapidamisse. James oli saadetud ligi kahetunnise sõidu kaugusel asuvasse Tidewater Virginia sõjaväebaasi ning käis nädalavahetustel oma pisipoega vaatamas. Deloris tunnistas hiljem, et see oli periood, kus ta esimest korda hakkas ennast süüdistama ja oma valikutes kahtlema. Ta oleks tahtnud oma vanemaid sagedamini näha, aga nad olid pea pooletunnise sõidu kaugusel Rocky Pointis. Ta otsis usust tuge ja ka ämm aitas tal optimismi säilitada. Ka James andis oma panuse – ta oli otsustanud, et sõjaväeteenistus aitab tal perekonda üleval pidada ning ta suudab oma lastele pakkuda keskklassi tingimusi.