Читать книгу Michael Jordani elu - Roland Lazenby - Страница 12

James Jordani noor perekond sai teise lapse, nimega Deloris, 1959. aastal. Oma elu algusaastatel kasutas ta eesnimena Delores, kuid täiskasvanuna oli see Deloris. Nimesegaduse vältimiseks pani perekond talle lapsepõlves hüüdnimeks Sis (ee õeke). Tütre sünniaastal lahkus James õhujõududest ning naasis Teacheysse, kus alustad tööd kohalikus tekstiilitehases. Sel ajal pidid noored leppima poisi vanemate juures elamisega, kuni nad said valmis ehitatud väikse maja Calico Bay Roadist teisele poole, Dawsoni, Medwardi ja Rosabelli vastu.

Vanavanematega lähestikku elamine tegi elu lihtsamaks, sest Deloris Jordan sünnitas enne kahekümne kolme aastaseks saamist viis last. Algusaastatel kandis lastekasvatamise koormat suuresti Rosabell Jordan, kes soovis iga uue lapselapse armastusega üle kallata. Kuigi sidemed Jordani suguvõsaga olid tugevad, olid nii Delorise viibimine Alabamas kui ka Jamesi väeteenistus õhujõududes avanud neile maailma väljaspool Põhja-Carolinat. Nii juhtuski, et juba sel ajal, kui nad ehitasid oma maja Jamesi vanemate vastu üle tee, hakkas neile koitma, et nende hing ihkab midagi enamat, kui suudavad pakkuda väiksed põllumajanduskogukonnad Teachey ja Wallace.

Nad ei erinenud suurt miljonitest teistest selle põlvkonna liikmetest. Eriti just mustanahalised, keda oli nii kaua alla surutud, ahmisid isuga värsket õhku. Loonusrendi ja talurentnike feodaalne süsteem hakkas pärast Suurt depressiooni ja Teist maailmasõda hääbuma, mis omakorda õhutas miljoneid maapiirkonna mustanahalisi parema majandusliku toimetuleku otsingutel linnadesse kolima, eriti põhjaosariikides.

Kodanikuõiguste liikumine hoogustus 1960. aasta 1. veebruaril, mil neli Põhja-Carolina Põllumajanduse ja tehnoloogiaülikooli mustanahalist tudengit läksid Greensboro linnas Woolworthsi poodi, ostsid paar asja, istusid seejärel lõunaleti äärde ja tellisid kohvi. Sellest lihtsast teost räägiti üle terve Põhja-Carolina. Poe juhtkond ignoreeris üliõpilasi, nii et nad istusid seal vaikselt kuni poe sulgemiseni. Järgmisel päeval tulid üliõpilased koos veel viie sõbraga ning soovisid taas leti juures teenindust. Taas juhtkonna tõrjuvat hoiakut kohates alustasid tudengit rahumeelset protesti, istumisstreiki. Peagi olid kohal valgenahalised noored, kes neid mõnitasid ja konidega pildusid, kuid sarnased protestid toimusid Winston-Salemis, Durhamis, Charlotte’is, Raleigh’s ja High Pointis. Seejärel levis see kõigest kahe nädalaga viieteistkümnesse linna ja veel paljudesse Woolworth’si poodidesse üle kogu riigi. Suur poekett Woolworth’s andis peagi järele ning hakkas mustanahalisi kliente oma söögilettides teenindama. Ilmselgelt ei soovinud ajakirjanduse rambivalgusse sattunud ettevõte rassismi toetada.

Aina laienev kodanikuõiguste liikumine oli vaid üks osa riiki tabanud tohutust kultuurimuutusest. Koos selle muutusega tuli ka elu paranemise lootus ning James ja Deloris olid ilmselgelt lootusrikkad. See oli ühtaegu erutav, samas segadusseajav ning endiselt üsna ohtlik ajastu.

Deloris sünnitas oma teise poja Larry 1962. aastal ning kaks kuud hiljem sai ta teada, et ootab juba järgmist last. Peagi pärast seda võtsid kahekümne ühe aastane Deloris ja ta abikaasa oma pisipoja Larry ning läksid New Yorgi linnaossa Brooklynisse, kus nad elasid peaaegu kaks aastat. James sai tänu oma sõjaväelase stipendiumile kutsekooli, kus õppis hüdraulikaseadmeid ehitama, parandama ja hooldama. See oli loogiline jätk tema õhujõududes õpitule. Kolides olid nad sunnitud nendeks kaheks aastaks oma kaks vanemat last (mõlemad õrnas eas, alla viieaastased) Jordani vanavanemate juurde jätma. Hiljem märkis Deloris Jordan, et neil oli Jamesiga otsekui kaks perekonda: vanemad lapsed, kes jäid maha, ja nooremad lapsed. See tekitas ühel hetkel perekonnas märgatava lõhe.

Kuigi pere laienemine tõi rõõmu, ei jäänud see rõõm rikkumata. Jordanid olid New Yorgis veetnud vaid paar nädalat, kui Deloris sai teada, et ta ema Inez oli ootamatult lahkunud. Kaotusvalu ja sellele järgnenud lein rusus Delorist ning seadis tema sündimata lapse tervise ohtu. Arst käskis tal nädalaks voodiravile jääda.

„See napilt välditud nurisünnitus oli väga kole,” meenutas James Jordan aastaid hiljem.

Delorise ja tema ema vahelised suhted olid pärast naise nooreohtu rasestumist ning abielu paranenud, kuid lahendamata probleeme oli endiselt, nagu ilmneb sageli pärast lähedase ootamatut, enneaegset surma. Delorise leina tegi veel raskemaks ta keeruline rasedus ning nende elukorraldus, elu kaugel kodust ühes rahvarohkes, võõras linnas. Michael Jordani sünd sel pühapäeval, 1963. aasta 17. veebruaril oli eriti ärev. Delorisel tekkisid tuhud natuke varavõitu, mistõttu läks ta Brooklyni Cumberlandi haiglasse, kuigi tema arst oli Manhattanis. Juba enne seda kui haiglaõed jõudsid Delorise erakorralise meditsiini osakonna kanderaamile paigutada, nägi ootamatult ilmavalgust suur limaga kaetud ja hingamisraskustes tugevakondiline titt.

„Kui Michael sündis, arvasime alguses, et tal on midagi viga,” rääkis James Jordan aastaid hiljem väljaandele Chicago Tribune antud intervjuus. „Tal oli sündides ninaverejooks. Haigla hoidis teda vaatluse all veel kolm päeva pärast Delorise koju laskmist. Poisi nina kippus iseeneslikult verd jooksma kuni viieaastaseks saamiseni ja siis need lihtsalt lõppesid.”

„Pärast Michaeli sündi hoidsid arstid teda küll paar päeva haiglas, et veenduda, et ta kopsudesse pole lima jäänud,” meenutas ta ema.

Mitmes mõttes pani see sünd kuid kestnud ema leinale lõpp-punkti. „Ma olen alati öelnud, et Michaeli sünd oli nagu märk kõrgematelt jõududelt,” selgitas ta hiljem. „Veel Michaelit kandes kaotasin ma ootamatult oma ema ja poiss oli justkui Jumala kingitus. Michael oli rõõm, mille Tema mu kurva eluetapi lõpetuseks saatis.”

Michael ise sai mõnedest oma sünnidetailidest teada aastaid hiljem Chicago ajalehe reporteritelt, kes olid eelnevalt ta sugulasi usutlenud. „Mu nina hakkab endiselt kergelt verd jooksma,” ütles ta Chicago Tribune’i reporterile Bob Sakamotole. „See oli üks neid lugusid, mida mu ema mulle kunagi ei rääkinud. Ainuke lugu, mida ema mulle on rääkinud, oli see, kui ma titena kord voodi taha kukkusin ja peaaegu lämbusin. Ma olen mitu korda erinevatest olukordadest napilt eluga pääsenud.”

Peaaegu lämbumine, mis juhtus siis, kui perekond oli just Põhja-Carolinast tagasi tulnud, süvendas veelgi ema muret oma jumaliku anni pärast. „Ta oli nii rõõmus laps,” meenutas naine. „Ta ei nutnud kunagi. Tuli vaid süüa anda ja millegagi mängida lasta ja kõik oli korras.”

Selleks ajaks kui Michael oli viiekuune, oli perekond Brooklynist tagasi Teacheysse, oma Calico Bay Roadi koju kolinud. Nad kolisid sel ajal, kui Deloris oli viimast korda rase (tulekul oli tütar Roslyn) ja uuesti kodus olles rakendas James omandatud haridust ning asus remonditöölisena ametisse General Electricu tehases Castle Hayne’is, Wilmingtoni lähistel.

Peagi leidis noor ema end väiksest kodust viie lapsega, kellest neli olid alla viieaastased. Ta mees kutsus teda Loiseks, nagu ka ülejäänud perekond. Naise pandud hellitusnimi mehele oli aga Ray. Mees oli väikses põllumajanduskogukonnas lugupeetud tegelane tänu oma õhujõudude taustale ja töökohale General Electricus. Kuigi ta oli üldiselt soe ja sõbralik, hakkas esile tulema ka ta karmim külg. Mees osutus nõudlikuks nii enda laste kui ka teiste laste suhtes. Üsna peagi teadsid kõik ümbruskonna lapsed, et Rayga nalja pole. Vajadusel võis pikema jututa vitsa saada.

Noor Michael veetis oma algusaastad unisel väiksel Calico Bay Roadil. Kõigi mälestuste põhjal oli ta naerualdis, abivalmis ja seiklushimuline, mistõttu sai temagi oma osa keretäitest.

„Teda tuli karistada,” on Deloris Jordan kord meenutanud. „Ta pani sind pidevalt proovile. Michael sattus ühtelugu sekeldustesse.”

Ühel pärastlõunal ukerdas kaheaastane poiss õues, samal ajal kui isa tagahoovis ühe autoga tegeles. Auto juurde oli valgustuseks toodud üks lamp, mille jaoks oli vool üle niiske muru veetud köögist kahe pikendusjuhtmega. Enne kui isa jaole jõudis, haaras põnn juhtmete ühenduskohast kinni. Saadud elektrilöök virutas väikse Michaeli meeter kaugemale, lüües ta küll uimaseks, aga jättes muidu terveks.

Juba niigi ranged Jordanid muutusid pärast seda juhtumit veel karmimaks. Keegi ei tohtinud majast ilma loata mitte mingil juhul lahkuda. Igal õhtul pidid lapsed kella kaheksaks voodis olema, ükskõik kas naabrilapsed veel endiselt väljas mängisid või ei. Kuid Michaeli lapsepõlve jooksul sai peagi selgeks, et tema elavat natuuri ei saa ohjes hoida.

Ükskord sattus ta pahandusse sellega, et leidis vanavanaisa Dawsoni vankri alt herilasepesa, mida üritas bensiiniga üle ujutada. Sellele järgnes tema üritus kuhjata aiatoolidest hämmastavalt kõrge hunnik, mille abil oma lennuvõimet demonstreerida. See juhtum lõppes pika haavaga käel.

James Jordan ootas kannatamatult, et ta pojad oleks küllalt suured pesapallikurika hoidmiseks. Ta oli alati varmas neid tagahoovi viima, et nendega pesapalli loopida ja õpetada seda kurikaga lööma. Ühel heal päeval virutas Michael kurikaga puutükile, mille küljes oli nael ning leidis selle siis oma vanema õe pea küljest tolknemas.

Suurim pahandus oli aga ehk see, kui ta hiilis kodust välja ja läks üle tee vanavanemate juurde, kus leidis ühe vanema nõbu puid lõhkumas. Väike Mike virutas ka kirvega kord või paar ja nõbu ütles, et maksab poisile dollari, kui see endal varba maha lööb. Soovides teisele muljet avaldada, tõstis Michael kirve ja lasi selle varbaotsale langeda, kukkus seejärel huilgama ja tormas tagasi koju, longates ja karjudes ja veritsedes terve tee koju ema juurde.

„Ta oli üks üleannetu laps,” meenutas James Jordan hiljem naeratades.

Perekonna vanem tütar Sis mäletas, et kummalgi vanemal olid oma lemmikud. Tema koos Larryga olid isa lemmikud, samas kui Ronnie ja Mike – üks teisest vaid üksteist kuud vanem – olid ema inglikesed. Roz, pesamuna, oli kogu pere silmatera. Noorel Michael Jordanil oli selles elavas majapidamises tähelepanu saamiseks omajagu konkurentsi ja sellest kujunes elu saatev harjumus. Ta püüdis alati poolehoidu võita – esmalt vanematelt ja perelt, hiljem treeneritelt ja jumaldavalt publikult.

„Ta õppis meelt lahutama ja veetis meid lõbustades palju tunde,” mäletas Sis neid algusaastaid. „Ta tegi kõik mis võimalik, et panna meid muigama, naeratama või naerma, olgu selleks vaja tantsu, laulu, õrritamist või mida iganes. Ta ei tahtnud kunagi omaette mängida, tal oli alati vaja publikut, ta ei lasknud meil kunagi teda ignoreerida, püüdku me seda teha palju tahes.”