Читать книгу Michael Jordani elu - Roland Lazenby - Страница 2

Roland Lazenby
Michael Jordani elu

Originaali tiitel:

Roland Lazenby

„Michael Jordan: The Life”

Back Bay Books, New York 2015

Toimetanud Karolin Kaivoja

Kujundanud Villu Koskaru

Copyright © 2014 by Full Court Press Inc

Tõlge eesti keelde © Virgo Siil ja Tänapäev, 2020

Kaanefoto © Steven Lipofsky www.lipofskyphoto.com

ISBN 978-9949-85-885-9

e-ISBN 9789949859566

Trükitud AS Pakett trükikojas

www.tnp.ee

Mälestades kaasteelisi Tony Travist, Roy Stanley Millerit, Lacy Banksi, L. J. Beaty’t ja Ed McPhersonit.

EELLUGU

Kaitsja ajab silmad pärani. On ka põhjust, sest peagi näeb ta sellist kinesteetilist tulevärki, mis ajendas inimesi looma aegluubis video vaatamise tehnoloogiat – et leida midagigi, millega lähemalt vaadata, kuidas liikumise nägemine meie ajus illusioone tekitab.

Olukord on valusalt tuttav. Korvpalliväljaku teises otsas on kaitseliini mingi osa järele andnud, võimaldades vastastel algatada kiirrünnakut. Terve kaitseliin taganeb. Kaitsja sprintis tagasi oma väljakupoolele ning end ümber pöörates silmab ta hägust kogu. Punases vormis tumedal kujul on pall, ta põrgatab selle kohutava kiirusega läbi kaootilise rüsina. Ta viib palli paremast käest vasemasse ning tõstab selle poole sammu pealt mõlema käega oma vasema puusa kohale.

Just sel hetkel ajab ta keele suust välja. Mõnikord on vaid keeleots hammaste vahelt näha, kuid praegu ripub see groteskselt pikalt väljas, justkui oleks ta mingi nukk, kes hääletult kaitsjat mõnitab. Tema ilme on pilkav, alandav, justkui poleks peagi järgnev pealtpanek piisavalt solvav. Läbi aegade on sõdalased üksteise hirmutamiseks alateadlikult selliseid grimasse teinud. Võib-olla on just see tema nägude tegemise põhjus või ehk tuleneb see ikkagi sellest, mida ta ise kinnitab – omapärane keskendumise ilme, mille ta õppis oma isalt.

Olgu kuidas on, kahekümne kahe aastast Michael Jordanit on nüüd selgelt näha. Ta näitab korvilaua poole tungides oma keelt kaitsjale nagu Šiva, see iidne surma ja hävingu jumal. Sama kiiresti nagu see ilmus, keel ka kaob, ja pikki samme tegev Jordan tõstab palli vasema õla kohale, seejärel pöörab seda kahe käega enda näo ees, tõustes samal ajal õhku napilt pärast vabaviskejoont. Kaitsjad on joone juurde jõudnud, aga vibalik mängija on juba õhus, nende kohal sihtmärgi suunas lendamas, pall nüüdseks hiiglaslikus paremas käes oma eesmärgile lähenemas. Üheks hetkeks on käsi kõveras justkui ründevalmis kobra, liuglemas rõnga suunas, üksinda teiste kohal. Aeg oleks justkui peatunud. Jordan mõõdab rahulikult vahemaad sihtmärgini. Pealtvaatajate jaoks on rünnakut lõpetav mürts äärmiselt erutav. See kutsub esile Pavlovi refleksi, oma olemuselt ehk lausa kiskjaliku instinkti – nagu vaataks loodusfilmis antiloopi õgivat lõvi.

Lennukaar näib õhkutõusust maandumiseni täiuslik. Aegsasti uurivad seda nähtust põhjalikult füüsikaprofessorid ja isegi üks õhujõudude kolonel, kes üritavad leida vastust küsimusele, mis vaevab publikut üle ilma: „Kas Michael Jordan oskab lennata?” Uurijad mõõdavad tema õhus „rippumise” aega ning teatavad, et tema lendamine on illusioon, mille kutsub esile ta õhkutõusu kiirendus. Mida rohkem nad räägivad tema ebatavalistest sääremarjadest, valgetest lihaskiududest, tasakaalukeskmest, seda enam süveneb mulje, et nad ei tea, kuidas seda nähtust seletada.

Kogu Jordani teekond vabaviskejoonest korvirõngani kestab napilt sekundi.

Jah, ka Elgin Baylor ja Julius Erving olid ebatavaliselt pika õhulennuga – aga nemad mängisid suurema osa ajast enne seda, kui videotehnika võimaldas pealtvaatajatel nende sooritust üksikasjalikult nautida. Jordani õhulend oli midagi hoopis muud, oma ajastu nähtus, tuleviku suhtes puutumatuna tundunud mineviku kõrvalekalle.

Erinevalt miljonitest teistest korvpalluritest oli Jordan see, kes oskas lennata.

Pärast salvestuse nägemist oma elukutselise karjääri algul mõtles Jordan isegi selle küsimuse üle. „Kas ma lendasin?” küsis ta. „Nägi sedamoodi välja küll. Vähemalt korraks.”

Kõige haruldasemad talendid on otsekui komeedid, mis kihutavad korraks üle taeva, sähvatades pimestavalt. Kogu Michael Jordani lummav korvpallurikarjäär on endiselt raskesti hoomatav veel aastaid pärast ta viimast mängu nii tema fännidele, endistele treeneritele, meeskonnakaaslastele, ajakirjanikele kui ka isegi talle endale.

„Vahel mõtlen selle üle, et millisena see kõik kunagi tagasi vaadates paistab,” on ta kord märkinud, „kas see tundub siis üldse usutav.”

Kas see kõik juhtus päriselt? Hilisematel aastatel saabub aeg, mil tüsedam ja väsinud näoga Jordanit pilatakse ja mõnitatakse internetis tema juhtimisvigade või isiklike puuduste pärast, aga isegi see ei suuda varjutada tema mineviku hiilgavaid korvpallurisaavutusi, mil tal näisid olevat ebamaised võimed.

Alguses oli ta lihtsalt Mike Jordan, tavaline ebaselge tulevikuga Põhja-Carolina teismeline, kes kaalus pärast keskkooli õhujõududesse minekut. 1980ndate algus oli see hämmastav periood, mil temast sai Michael (ee Miikael, tlk), korvpallirõngaste peaingel. Selle käigus aitas ta tõusta Nike äriimpeeriumil, mis tegi temast endast peagi selle noore imperaatori, pannes ta rolli, mis ta ühtaegu vabastas ja ka aheldas. Temast kujunes asjatundlikkuse võrdkuju. Näis, et keegi ei suuda mitte midagi nii hästi teha nagu korvpalli mängiv Michael Jordan. „Tema asjatundlikkusest suurem oli vaid tema enesekindlus,” märkis Chicago spordiajakirjanik Lacy Banks.

Professionaalsel korvpallil on alati olnud raskusi oma imeliku kuvandiga: ringi lippavad täiskasvanud mehed, kel on seljas põhimõtteliselt vaid aluspesu. Kuid Jordan parandas seda kõike oma „lennuga”. Alguses oli Jordani mõju vaevumärgatav – tema panus muutis selle spordiala lahedaks. Just sel ajal, kui USA telekanalid saavutasid oma mõju haripunkti, hakkas Jordan üleilmset publikut hullutama. Ta äärmiselt meeldejääv 1991. aasta Gatorade’i reklaam muutus terve põlvkonna tunnuslooks, mantraks: „Vahel ma kujutan ette, et ma olen tema. Näe, kelleks ma tahan saada … Kui ma vaid saaksin olla nagu Mike …”

Kultuuri ja tehnoloogia sulandumine asetas ta üleilmsete spordialade ning äriimpeeriumi jumaluse rolli, kes hämmastas kõiki oma paeluva mänguga. Korvpalliajakirjanik Art Chansky, kes oli kujutanud Jordanit kui üht lihtsat Põhja-Carolina ülikooli inimest, meenutas enda hilisemat üllatust, kui ta käis teda Chicagos vaatamas. „Ma olin vanal Chicago Stadiumil ja vaatasin, kuidas ta kõndis vahekäigust äärejoone istmete juurest korvi taha, et platsile pääseda. Mind lihtsalt hämmastas see, kuidas ta mõjus nendele inimestele, kellest ta möödus. Need olid täiskasvanud inimesed. Sa tead, kui palju raha nad pidid selleks teenima, et nendel kohtadel istuda? Piisas sellest, et Michael oli neist vaid mõne meetri kaugusel. Ma jälgisin nende nägusid, ilmeid. Neist oleks nagu mingi messias mööda kõndinud. Hiljem riietusruumis olid ajakirjanikud tema ümber kümnerealises rivis kobaras.”

Jah, nagu messias. Tema jumaldamine kujunes järgnevate mänguhooaegadega nii kirglikuks, et kauaaegne Bullsi suhtekorraldaja Tim Hallam hakkas Jordanit Jeesuseks hüüdma. Hallam pöördus näiteks suhtekorraldusassistendi poole ja päris: „Oled sa täna Jeesust näinud?”

Seda arengut tõukas takka uskumatult hea vedamine. Ralph Sampson võistles Jordaniga aasta parima ülikoolide korvpalluri tiitli pärast ning jälgis järgnevatel aastakümnetel lummatult oma konkurendi tõusu. Jah, Jordanil oli küll kõik füüsilised anded ja võrratu töökus, tunnistas Sampson, aga unustada ei tasu ka Jordani pidevat õnne. Teda oli õnnistatud parimate treeneritega ning tal olid suurepärased meeskonnakaaslased.

„Vaata, ta püüdis pidevalt oma mänguoskust arendada ja kui tal mingi asi hästi välja ei tulnud, siis oli ta motiveeritud, et selles kõige paremaks saada,” ütles Sampson 2012. aasta intervjuus enne tema enda valikut kuulsuste halli. „Kuid lisaks sellele sattus ta õigetesse situatsioonidesse koos õige meeskonnaga, õigete treeneritega, kes märkasid ta andeid ja võimeid ning ümbritsesid ta hästi toimiva meeskonnaga. Nii et minu arvates on ta saavutuste taga nende tegurite kombinatsioon.”

Jordan ise on sellest ebatavaliste juhuste jadast väga hästi teadlik. „Ajastus on ülitähtis,” leidis ta viiekümneselt oma elule tagasi vaadates.

Kuid ajastus ja vedamine on vaid selle müsteeriumi alustalad. Spordipsühholoog George Mumford jälgis võlutult kolmekümne kahe aastase Jordani entusiastlikku treeningut. Ta oli kuulnud tema suurest võidujanust ja sellest, kui vähe ta magab, nii et psühholoog, kes oli äsja Bullsis oma tööd alustanud, oletas, et meeskonna staar on kas maniakaal-depressiivne või tal on bipolaarne häire või ehk mõlemad. „Ta oli pöörane, ta sööstis ülienergiliselt platsil siia-sinna,” meenutas Mumford treeningut. „Ma mõtlesin, et ta ei suuda lõputult nii jätkata.”

Mumford arvas, et Jordanil oli arvatavasti mingi maniakaalses staadiumis häire. Maniakaal-depressiivsetel inimestel esineb ülienergilisi perioode, mis vahelduvad äärmiselt sügavate madalseisudega. Järgnevatel nädalatel jälgis psühholoog tähelepanelikult Jordanit, otsides tema aktiivsusperioodidele järgnevaid depressioonitunnuseid, kuid pärast mehe vaatlemist mõnda aega jõudis Mumford järeldusele, et energilisus ja äärmuslik võistlushimu on lihtsalt Jordani loomusele omased. Kuna Mumford mängis Massachusettsi ülikoolis ise samuti korvpalli ning oli Julius Ervingu korterinaaber, oli tal küllalt kogemust andekate sportlastega, aga peagi jõudis ta järeldusele, et Jordan on midagi täiesti erilist. See tippsoorituse tsoon, mille poole teised sportlased püüdlesid, oli Jordani jaoks igapäevane olek. „Michaelil oli selle saavutamiseks mingit motiivi vaja,” lisas Mumford. „Mida rohkem sul on neid hetki, mil viibid selles tsoonis, seda rohkem sa neid ihkad. Enamik inimesi ei suuda sellist taset hoida. Tema võime seda olekut leida, keskenduda, seda hoida, oli peaaegu üliinimlik. Tead, ta oli omaette nähtus.”

Ja võistluste ajal? „Ta oli nagu orkaani kese,” ütles Mumford. „Mida ärevamaks mäng muutus, seda rahulikum ta oli.”

Jordan õppis suurema osa oma karjääri algusaastatest, kuidas oma andeid rakendada ja meeskonnamängus kasutada, sest ennekõike vajas ta võitu. Kui tema „lendamine” oli see, mis tõi talle publiku tähelepanu, siis tema võidujanu oli see, mis aitas pealtvaatajate huvi hoida. Üsna varsti võlus publikut juba tema väsimatu energia, millega ta pani proovile kõiki ja kõike: sõprade ja sõbrataride lojaalsuse, treenerid, meeskonnakaaslaste suutlikkuse temaga mänguväljakul füüsiliselt ja vaimselt sammu pidada. Mida rohkem ta õppis, seda rohkem ta pani teisi proovile. Nende proovilepanekute tõttu sai ta tuntuks kui karm mees. Tema sõber ja meeskonnakaaslane Põhja-Carolinast, James Worthy, kirjeldas teda riiukukena.

Jordan on ise midagi sarnast öelnud. „Ma võin liiga karm olla,” tunnistas ta 1998. aastal.

Enamjaolt pani ta iseennast proovile.

Paistis, et ta avastas selle saladuse oma võistluskarjääris üsna varakult: mida suurema surve alla ta iseennast pani, seda paremini sai ta raskustest jagu.

See kõik kokku tekitas keerulise olukorra.

Chicago Bullsi kauaaegne abitreener Tex Winter, kes töötas koos Jordaniga kauem kui ükski teine treener, on öelnud, et oma kuuekümne aasta kestel korvpallis pole ta Jordanist keerukamat tegelast kohanud. „Isiksusena on ta omaette nähtus, ausõna,” ütles Winter tema kohta nende koostöö lõpusirgel. „Ma pole arvatavasti küllalt tark, et mõista kõike, mis Michaelit tegutsema ajendab, mis temast tema teeb. Ma usun, et suudan teda võrdlemisi hästi analüüsida, aga ta on paljuski müsteerium ja selleks jääb ta arvatavasti igavesti, isegi iseenda jaoks.”

See iva jõudis kohale ka paljudele fännidele 2009. aastal Jordani vapustava kõnega, mille ta pidas korvpalli kuulsuste halli nimetamise puhul. Tal oli teravaid sõnu paljude tähtsate isikute kohta, kes olid mõjutanud ta karjääri – kaasa arvatud Põhja-Carolina treener Dean Smith. Endised kolleegid, spordikommentaatorid ning fännid olid Jordani kõne järel jahmunud ja kohkunud. Ta polnudki see, kelleks nad olid teda pidanud tema algusaastatel, mil ta kuvand oli nii täiuslik.

Nad arvasid, et nad teavad, kes ta on. Nad eksisid.