Читать книгу Michael Jordani elu - Roland Lazenby - Страница 6

Möödunud aegu läbib rada, mida Michael Jordan ise on küllalt sageli astunud – see kulgeb mööda põlluteid ja Cape Feari ranniku lihtsaid mälestusi. Kui sõita Chapel Hillist itta mööda kiirteed Interstate 40, jõuab Piedmontist rannikutasandikule, selle lopsakatele avaratele väljadele, mida ääristab üksluine segu männivõsast ja lagunevatest tubakaküünidest. Peagi on tee ääres viidad, mis suunavad Teacheysse, seejärel Wallace’isse ja hiljem Burgaw’sse ning seejärel Hollysse – põllumajandusasulatesse, kus Jordan Brand aastaid tagasi end esimest korda sisse seadis.

Tänapäeval varjab osariikidevaheline teedevõrgustik suure osa Cape Feari häirivast minevikust oma kilomeetrite pikkuste siledate teedega, nende tanklate ja söögikohtade kobaratega, sekka vaid õhkõrn seos Carolina mineviku ehk üksikute grillkodadega. Näib, et kuskilt ei leia viidet demokraatide partei valgenahaliste ülemvõimu liikumisele, kuid Dawson Jordani nooruses oli see kõikjal märgatav ning need vanad haavad, mis seotud vanas Wilmingtonis aset leidnud sündmustega, annavad endast kummalisel, iroonilisel moel märku ka Michael Jordani elus.

Lõunaosariikide segregatsiooni poole püüelnud demokraadid olid 1890ndateks suutnud koondada poliitilise kontrolli valgenahaliste kätte suuremas osas ülejäänud Põhja-Carolinas pärast rekonstrueerimise ajastule järgnenud aastaid, kuid teistest aladest eristusid Wilmington ja rannikutasandik suuresti tänu sellele, et seal oli registreeritud enam kui 120 000 mustanahalist valijat. See kant oli muutumas sarnaseks Atlantaga, kus oli tekkimas mustanahaliste koorekiht, kaks mustanahaliste oma ajalehte, mustanahaline linnapea, mitmest rassist koosnevad politseijõud ja mitmeid mustanahalistele kuuluvaid ettevõtteid. Demokraatide jaoks oli lahendus õhutada Wilmingtonis mässu. Pingutus päädis rassirahutustega 1898. aasta 11. novembril, mil demokraatide poliitilisest kihutustööst kannustatud valgenahalised tulid tänavatele, et panna põlema mustanahaliste ajalehekontor, kuna see oli julenud vastanduda demokraatidele.

Sündmused arenesid nii kaugele, et tänavatele tulid relvastatud valgenahalised, kes kutsusid ennast Punasärkideks (ing k Red Shirts) ja avasid tule. Kohalikku surnukambrisse toodi järgmisel päeval neliteist laipa, neist kolmteist mustanahalist, kuid teiste andmete järgi võis hukkunuid olla kuni üheksakümmend. Vägivallalaine levides põgenesid hirmunud mustanahalised perekondade kaupa ümbruskonna soodesse, kuhu Punasärgid neile juttude põhjal järele läksid, et hukata veel rohkem inimesi, kelle jäänuseid pole väidetavalt siiani leitud.

Hoolega kavandatud rahutuste teine järk algas järgmisel päeval, mil valgenahalised viisid silmapaistvad mustanahalised – ametnikud, ärimehed, poliitikud – kohalikku rongijaama ning saatsid nad jäädavalt linnast välja.

Valgenahaliste ülemvõimu võidukas saavutus tagas järgnevatel aastakümnetel kehtiva doktriini. Aastal 1900 ametisse valitud kuberner Charles Aycock määras seadusloome suuna, mis järgis mässu vägivaldset sõnumit. „Lõunaosariikides ei toimu kummagi rassi jaoks mingit progressi, kuni neegrid pole poliitilisest protsessist püsivalt kõrvaldatud,” teatas Aycock. Plaani alustala moodustas valijate registreerimine kirjaoskuse katse abil ning seetõttu langes Põhja-Carolina mustanahaliste meeste valijaskond mässueelsest 120 000-st vähem kui 6000-ni.

Seda ebaõiglust ja vägivalda toetas osariigi ning kohaliku täitevvõimu vaikiv toetus, millele lisandusid teistegi jõudude tugevad mõjutused. 1940.–1950. aastatel oli Duplini maakonnas, kus Jordani perekond elas, registreeritud Raphael Carltoni sõnul ainult kaks mustanahalist valijat, kellest üks oli tema ise.

Loonusrentniku poeg Raphael Carlton oli Duplini Jordanite kaasaegne tööline, kuid ta isa nõudis, et ta leiaks aega ka kooli jaoks. Carlton astus viimaks läheduses asuvasse Shaw ülikooli, sai õpetajadiplomi 1940. aastatel ja naasis koju osana selle mustanahaliste generatsiooni pühendunud õpetajatest. Ta meenutas üht mustanahalise õpetajaskonna koosolekut segregatsiooni kõrgajal, kus kohalike koolide inspektor tõusis püsti ja ütles oma mustanahalistele õpetajatele: „Te, neegrid, võtke end parem kokku.”

„Tänapäeva inimesed ei saa aru, kuidas saime tol ajal nii hirmul olla,” ütles Carlton. „Aga see hirmutamine oli igal pool. Keegi ei tihanud vastu hakata.”