Читать книгу Michael Jordani elu - Roland Lazenby - Страница 5

Erinevalt Michaelist, kes võis naist valida maailma kõige kenamate ja peenemate seast, elas lühike ja vigane Dawson väikses eraldatud kogukonnas koos oma emaga ning pidi tegema pikki ja ohtlikke tööpäevi metsas ja jõel. Aimu sellest, mida romantika võiks pakkuda, sai ta siis, kui ta ema leidis viimaks uue kallima, ühe Holly loonusrentniku. Isac Keilon oli 1913. aasta mais abielludes naisest kakskümmend aastat vanem, kuuekümnendates eluaastates, ning nende õnn ja rõõm võis õhutada Dawsonit ka enda võimalusi kaaluma.

Vaatamata kehvadele väljavaadetele õnnestus Dawsonil ajapikku võluda üks tüdruk, kelle nimi oli Clementine Burns. Aastal 1884 populaarseks saanud laul „Mu kallis Clementine” oli tõenäoliselt tema ristimist mõjutanud. Ta oli Dawsonist aasta vanem ning elas koos oma vanemate ja seitsme noorema õe ja vennaga sealsamas Holly Shelteris. Mõnes mõttes olid tema tulevikuväljavaated sama kehvad kui Dawsonil. Nende kurameerimine algas samal moel nagu paljud teisedki tol ajal – ujedate vestlustega, mis muutusid ajapikku avalamaks. Dawson armus peagi, mis oli äärmiselt emotsionaalsete Jordanite peres alati sügav tunne.

Nad andsid abielutõotuse 1914. aasta jaanuari lõpus ning alustasid kooselu. Ligi kaheksa kuud hiljem teatas Clemmeri hüüdnime kandev naine Dawsonile, et ta on rase, ning 1915. aasta aprillis tõi naine nende tillukeses osmikus ilmale tugeva ja terve poisi. Nad panid ta nimeks William Edward Jordan. Kõigi märkide järgi võib oletada, et noor isa oli äärmiselt õnnelik.

Kuid õnn polnud määratud kestma.

Esimesed mured ilmnesid peagi pärast sündi – noorel emal tekkisid öised palavikuhood ja kuseteede vaevused. Seejärel hakkas Clemmer verd köhima. Kõige selgem sümptom oli tuberkulide, väikeste ümarate köbrukeste teke luudel ja kõõlustel.

„See oli mustanahaliste haigus, tuberkuloos,” meenutas Maurice Eugene Jordan. „Tol ajal ei osatud sellega suurt midagi peale hakata.”

See õhus edasi kanduv haigus oli äärmiselt nakkav ja kuigi 1899. aastal oli Põhja-Carolina üks esimesi lõunaosariike, kus avati mustanahaliste sanatoorium, oli sellel eraasutusel vaid paarkümmend voodikohta ja ühe koha hind pööraselt kallis. Perekondade jaoks oli selle asemel vaid üks võimalus: püstitada telk või ajutine hoone oma kodu tagahoovi, kus haigestunud said veeta oma elu viimased päevad oma perekonna lähedal, lootes, et ei nakata tõvega teisi. Haigestunud lähedase lahkumine võis kesta piinavalt kaua – kuid või aastaid.

Clemmer Jordani juures käis haiguse algusperioodil küll arst, kuid ta suri 1916. aasta aprillihommikul, peagi pärast oma poja esimest sünnipäeva.

Sel ajastul polnud ebatavaline, et noor lesk oma lapsed hülgab. Dawsonil oleks olnud üsna lihtne jätta oma poeg Clemmeri pere hoolde. Dawson Jordanil oli kindlasti valikuvariante – sadamalinnas Wilmingtonis jagus küllaga võimalusi arvukatele silduvatele ja väljuvatele laevadele kokaks minna. Aga ta elu talletanud avalikest dokumentidest ilmneb lihtne tõde – ta armastas oma ema ja ta armastas ka väga oma väikest poega. Seda võib järeldada ta tegudest. Tema otsusekindel tegutsemine pere alalhoiu nimel tõmbab esimese tugeva joone loosse, millest joonistub hiljem välja Michael Jordan.

Mõni kuu hiljem tabas Dawsonit järgmine löök. Ta sai teada, et tema kõigest neljakümnendates aastates ema Charlotte on suremas neeruhaigusse. Surm oli rannikutasandikul sage külaline, kuid Penderi maakonnas 1917.–1918. aastatel suremus esmalt kahekordistus, seejärel kolmekordistus ja viimaks neljakordistus kurikuulsa Hispaania gripi tõttu. Dawson nägi paljude Handi perekonna liikmete, aga ka oma kaastööliste ja nende lähedaste lahkumist. Üheksakümne päeva jooksul – 1917. aasta septembrist novembrini – tappis pandeemia enam kui kolmteist tuhat põhjacarolinalast.

Dawsoni ema ägenev haigus sundis teda kolima Isac Keiloni kodust tagasi oma poja juurde. Lõpu lähenedes, mil ta ei suutnud enam Dawsonit lapsehoiul aidata, võttis mees üürnikuks noore naise nimega Ethel Lane, kellel oli väike tütar ja kes sai hoolitseda ühtaegu laste ja Charlotte eest. Üsna pea suri ootamatult Isac Keilon. Nad matsid ta maha, kui juba kolm kuud hiljem suri neeruhaigusesse Dawsoni ema.

Dawson mattis Charlotte Hand Keiloni Hollysse, jõe äärde Bannerman’s Bridge Roadile. Poiss, kes oli alati endale perekonda soovinud, oli nüüd üsna üksi, kui välja arvata ringi ukerdav väike laps. Isa ja poeg elasid järgnevad eluaastad koos, elades ja töötades kord ühes, kord teises osmikus, samasugustes väikestes rannaasulates, ühendades jõud, et vaesuses hinges püsida.

Arhiiviandmetest on näha, et kummagi mehe majanduslik seis suurt ei paranenud, kuid elu näitas, et neil oli järgmisele põlvkonnale siiski palju pärandada. Seda vaatamata veel ühele pärandile, mis varitses Cape Feari uduhägus … midagi ähvardavat, isegi sürreaalset.