Читать книгу Michael Jordani elu - Roland Lazenby - Страница 8

Oma pika elu jooksul ei saanud Dawson Jordan kunagi nautida sellist head asjade kokkulangevust, mis iseloomustas hiljem tema lapselapselapse elu. Kahekümne kaheksa aastaseks saades oli ta pidanud üle elama mitte ainult suured isiklikud kaotused, vaid oli sunnitud palgiparvetuse lõppemise ja veokite tuleku tõttu ametit vahetama. Kohalikus saeveskis töötamist jätkates hakkas Dawson Jordan lisaks ka loonusrentnikuks, asudes sellega tolle ajastu madalaimas ühiskondlikus kihis, nagu suurem osa lõunaosariikide elanikkonnast.

Hädavajalik osa sellest, millega rendimaal ellu jääda, oli muul. Ühe sugulase, William Henry Jordani sõnul oli see loom omamoodi staatusesümbol. „Sel ajal kui mina olin laps, maksis muul rohkem kui auto, sest selle loomaga oli vaja elatist teenida.”

Samamoodi nagu järgnevate põlvkondade põllumehed ostsid põllundusseadmeid, soetasid loonusrentnikud ja teised maa rentijad oma muulad kohalikelt kaubitsejatelt. Maurice Eugene Jordan meenutas: „Sa võisid soetada muula [muulamüüjalt], aga kui sul oli halb aasta, võis ta selle sult uuesti ära võtta. Sama võis teha seemnete ja väetise sulle laenuks andnu. Kui sattus halb hooaeg, millele järgnes allakäik, siis võis sealt uuesti üles ronimisele kuluda aasta või kaks.”

„Sul polnud mingit valikut,” selgitas William Henry Jordan. „Muud võimalust polnud.”

Dawson Jordani ja ta poja sugustel meestel polnud nendest tingimustest mingit väljapääsu, aga neil õnnestus end kuidagi ära toita. Vahel töötasid nad varahommikul, käies lähedalasuvas piimakarjas lüpsmas ja viies siis loomad karjamaale. Kõige kehvematel aegadel võis seni rentniku staatuses – kus ta rentis maad ja korraldas oma tegevuse ise – olnud põllumees langeda tagasi loonusrentnikuks. „Sellisel juhul pakkusid sina tööjõudu,” selgitas William Henry Jordan, „ja need, kellele kuulus põllumaa, andsid sulle muula, seemned ja väetise. Hooaja lõpus said sa saagi ülejäägist kolmandiku või poole. Sageli aga ei jäänud midagi üle.”

Seetõttu otsisid paljud põllumehed lisasissetulekuallikaid ja see selgitab ka seda, miks puskariajamine nii paljude jaoks oluline oli. Nii musta- kui valgenahalised rannikutasandiku põllumehed olid juba alates koloniaalajastust ise oma maisialkoholi valmistanud. Kindlasti polnud enamikul neist piisavalt raha, et seda osta, nii et nad pidid seda ise tegema. „Ammustest aegadest peale oli see ainuke põhiline alkohol,” kirjeldas Maurice Eugene Jordan. „Nii et leidus palju puskarit. Igal pool olid destillatsiooniseadmed, küll jõe ümbruses, küll metsades ja soodes – kus aga leidus head vett.”

Pole tõenäoline, et Dawson Jordani eesmärk oli kunagi puskariajajaks hakata, kuid peagi saavutas ta Penderi maakonna ebaseaduslikus äris silmapaistva kuulsuse. Võib-olla tegi ta selle äriga algust siis, kui parvetas veel jõel palke. „Need parved võisid viskit täis olla,” naeris Maurice Jordan. „Kellelgi polnud aimu, mida nad seal vedasid.”

Maisist tehtud alkohol leevendas pisut raskusi. Kindlasti aitas see pikkadel öödel lõdvestuda, õhutades alalhoidlikke põllumehi natuke õnnemänge proovima. Penderi maakonna töökad mehed veeretasid paari penni eest täringuid, mis polnud muidugi võrreldavad tohutute summadega, millega aastakümneid hiljem Michael riskis.

„Kellelgi polnud midagi, mida mängu panna,” ütles Maurice Eugene Jordan. „See polnud eriline hasartmäng, lihtsalt natuke täringute viskamist.”

See oli Jordanite iseloom. Tee visalt tööd ja vali lõõgastumiseks sobiv viis. Ka selles mõttes oli Dawson Jordan selle perekonna meestest esimene. Ta teadis, kuidas mängupõrgus pisut lõbutseda. Talle meeldis natuke napsutada, natuke suitsetada ja Carolina unistel öödel tiba lustida.