Читать книгу Michael Jordani elu - Roland Lazenby - Страница 14

Tema ärritamiseks polnud palju vaja, vahel piisas ka vaevumärgatavast muigest. Samuti oli ta võimeline asju välja mõtlema, olematuid solvanguid fantaseerima. Kõik taipasid seda alles hiljem. Ta võttis kinni ilmselgelt kõige tähtsusetumatest naljatlustest või žestidest ning pidas neid pikalt meeles, kuni need hõõgusid temas nagu aatomielektrijaama radioaktiivsed pulgad, andes talle energiat.

Alles palju hiljem hakkas suurem avalikkus mõistma, kui suureks võis ta puhuda kõige väiksemaidki pisiasju. Paljud vaatlejad arvasid ekslikult, et need „solvangud” olid Michaeli enda väljamõeldud naeruväärsed juhtumid, väiksed abivahendid, millega enda võitlusvaimu takka õhutada, ja et ta suudab need hiljem, pärast ära kasutamist naljatledes unustada, kui oli nendest selleks õhtuks järjekordse higise võidu välja väänanud. Aga ta ei suutnud neid unustada. Sama hästi oleks võinud paluda tal oma käest loobuda. Need olid samavõrd ta loomulik osa nagu tema kuulus keel. Paljud asjad, mis Michael Jordanit sügavalt haavasid, polnud isegi leebe torke nimetust väärt, kui välja arvata ehk neist kõige esimene, mis hiljem osutus ka kõige tähtsamaks.

„Mine tuppa, naiste juurde.”

Miljonitest lausetest, mida James Jordan oli oma pojale öelnud, jäi just see otsekui neoontähtedega läbi aastakümnete särama.

„Mu isa on mehaanikainimene,” meenutas Jordan hiljem. „Ta üritas kõigi teiste autosid remontides alati raha koguda. Ja mu vanemad vennad käisid temaga koos neid töid tegemas. Ta palus neil ulatada neljateistkümnese mutrivõtme ja nad teadsid kohe, milline see on. Kui ma sinna juurde läksin ja ta mul selle võtme palus anda, siis ma ei saanud aru, millest jutt. Siis ta sai mu peale pahaseks ja ütles: „Sa ei tea ikka mitte midagi. Mine tuppa, naiste juurde.”

Isa sõnad seadsid kahtluse alla nooruki mehelikkuse. Veel siis, kui tal hakkas hormoonide mõjul rohkem liha luudele kasvama, säilitas ta endiselt ingelliku figuuri, mida ta õed-vennad imetlesid ja ema heal meelel embas. Aga see oli vaid väline kest.

Ta isa kurjad sõnad käivitasid poisis mingi protsessi, nii tugeva võitlusliku natuuri mutatsiooni, et see oli justkui titaaniumist. See oli solvang, mida Michaeli õrnas heas väljendati ühel või teisel moel pea iga päev Jordanite majapidamises erineva hoiaku ja suhtumisega.

„Aastaid hiljem,” meenutas ta õde Deloris, „tema NBA karjääri algusaegadel tunnistas ta, et see, kuidas isa teda noores eas kohtles ning mida ta oli tema väärtusetuse kohta öelnud, olid teda takka tõukav motivaator … Iga tema saavutus oli otsekui võiduhüüd, millega ta kuulutas oma isa negatiivse arvamuse alistamist.”

Michael ise paljastas hiljem, et oli lapsena teravalt teadlik sellest, et isa eelistab tema venda Larryt.

James Jordan oli kogenud sarnast kohtlemist oma isalt. Medwardi põlastav hoiak poja suhtes on nende pereloos tuttav jutt. James ise on seda tunnistanud ning lisanud, et see põlgus ajendas teda Teacheyst lahkuma ja õhujõududes enda hakkamasaamist tõestama. Medward oli oma poja üle uhke, rääkisid pereliikmed, kuid näib, et ta ei suutnud seda kunagi pojale otse välja öelda.

James tõestas oma üleolekut uuesti ja uuesti, saavutades elu jooksul nii palju asju, millest ta ise poleks saanud unistadagi.

Laitvate vanemate järglased tihti nii käituvadki. Ise seda märkamatagi haaravad nad ühest reaktsioonist kinni ja teevad seda üha uuesti ja uuesti, kinnitades, et nad ei pea lihtsalt tagasi tuppa minema. Ja nad jätkavad seda taaskinnitamist isegi pärast seda, kui isa on põrmuks varisenud, justkui karjuks nad alateadlikult läbi aja, ning jätkavad sõnasõda oma isaga.

Umbes sel perioodil, kui ta oli Michaelil soovitanud naiste seas elama hakata, pani James Jordan poegade jaoks tagahoovi üles korvpallirõnga. Kuni selle ajani oli perekonna sportlik tegevus seisnenud peamiselt tagahoovis isa ja poegade pesapalliloopimisega, James õpetas neid pesapallile pihta saama ja seda armastama. Viie- ja kuueaastastena olid nad hakanud toki otsas seisvat palli lööma. Seitsmeselt ja kaheksaselt jõudsid nad sellisele tasemele, et võisid masina antavaid sööte lüüa. Oma esimeste pärisvastasega mängud mängisid nad vanuses üheksa ja kümme, mis oli ka aeg, mil ilmnesid nendevahelised erinevused. Larry lõi muudkui palli väljakule, samas kui Michael püüdis palle välja lüüa.

Vanem vend Larry oli see, kes esimesena korvpalli kiindus. Michael oli juba laste liigas edu saavutamas, kui loodi kodune korvpalliväljak. Ühtäkki tekkis uus huvi.

Võib-olla oli James instinktiivselt tajunud, et kui Michael paistab edu saavutavat pesapallis, siis peaks ta Larry jaoks korvpallirõnga üles panema. Kuid ka noorem vend oli korvpallist juba üsna võlutud. Üheksa-aastasena oli Michael huviga jälginud televiisorist, kuidas USA meeskond, mida vedas pöörane noor kaitsemängija nimega Doug Collins, võitles end vihase finaalini Nõukogude Liiduga 1972. aasta olümpiamängudel. Kui ameeriklased suure segaduse käigus alla jäid, läks Michael kööki sellest emale rääkima. „Ta ütles: „Ma lähen ükskord olümpiamängudele ja aitan meie meeskonnal võita,”” meenutas Deloris hiljem. „Ma naeratasin ja ütlesin: „Kallike, kuldmedali võitmiseks tuleb kõvasti pingutada.””

Kuid pall oli veerema lükatud. Sellest ajast peale jälgis poiss kõiki korvpalliülekandeid, mida teles näidati – seda polnud eriti palju. Neil päevil, enne kaabeltelevisiooni ja profikorvpalli katkematut kajastust teles, polnud tulevasel korvirõngaste valitsejal võimalik NBA mänge jälgida. Kuid kohalikud kanalid pakkusid ta isu rahuldamiseks igal nädalal Atlandi ranniku konverentsi (Atlantic Coast Conference, ACC) võistlusi, mis võimaldas Michaelil jälgida David Thompsoni tegusid ja Põhja-Carolina osariigi Wolfpacki mängu vaenlasega, Põhja-Carolina ülikooli meeskonnaga Tar Heels. Telekanal NBC näitas üleriiklikke kohtumisi, kus osales üks teine tema lemmikmeeskondi UCLA Bruins. Aastaid hiljem oli üks UCLA endiseid suurkujusid Marques Johnson hämmingus, kui nägi Põhja-Carolina ülikoolis enda postrit Jordani seinal, kuid see tuli sellest, et ta oli Jordani lapsepõlves telestaar.

Selleks ajaks kui Michael sai üheteistkümneaastaseks, ostis James Jordan perekonna esimese korvpalli ning andis peagi viimase lihvi nende korviplatsile. Jordanite tagahoov meelitas ligi mänguhuvilisi kogu naabruskonnast, kuid endiselt kehtisid Jordanite peres vanad reeglid: kodutööd pidid enne platsile minekut tehtud olema ning kell kaheksa oli magamaminek kohustuslik. Sellegipoolest oli iga päeva kõrghetk titaanide heitlus, kus Michael ja Larry mängisid teineteise vastu.

Kuigi Jordan oli pea aasta noorem, oli ta oma tugevamast vanemast vennast juba pikem. Michael laiutas rohkem lõugu, aga tegelikult pilkasid vastasmängijaid mõlemad, püüdes teist närvi ajada. Pallivõitlused muutusid kiiresti nügimisteks, seejärel rüselusteks. Kui karjumine ja vaidlemine valjuks läks, pidi Deloris Jordan tagauksele tulema ja poisid tuppa kamandama. Mõnikord tuli tal tõesti seda teha. Päevast päeva võtsid nad mõõtu mängudes, kus Larry sai vaatamata oma lühidusele nooremast vennast jõuga üle olla.

Lühema venna pidevad müksamised hakkasid Jordani noort vaimu mõjutama. Allajäämiste muster kordus enam kui poolteist aastat.

„Ma arvan, et Michael muutus nii osavaks tänu sellele, et ta sai Larrylt kogu aeg pähe,” selgitas James Jordan hiljem. „Tal oli sellega raske leppida.”

„Me kasvasime üles teineteise vastu mängides,” meenutas Larry.

„Ma mängisin alati intensiivselt,” rääkis Jordan. „Mängisime vennaga iga päev nii kaua, kuni ema pidi meid tuppa kutsuma … Me ei mõelnud kunagi vennalikkusele. Vahel lõppes see kaklemisega.”

Michael oli vibalik ja tal nappis jõudu, kuid ajapikku õppis ta oma pikkust ära kasutama. Pikka aega olid nad nii võrdsed vastased, et kujutasid peaaegu teineteise peegelpilti. „Kui sa näed mind mängimas, näed sa Larry mängu,” selgitas Jordan hiljem.

„Ma võitsin enamiku mängudest, kuni ta hakkas must üle kasvama,” ütles Larry, „ja siis oli mul lips läbi.”

Selleks ajaks, kui Jordani teismeea noortemeeskonna treener Dick Neher nende tagahoovi külastas, oli rõngas juba mõlkis ja ühele küljele viltu – tõenäoliselt Larry pealtpanekutest vigastatud, mis andis aimu, kui palju oli Michaeli enda uhkus vanemalt vennalt kolki saanud.

Need tagahoovilahingud määrasid kahe venna tulevase suhte tooni – lähedus, millesse segatud natuke vennalikku võistlust. Ühtlasi kujunes selle mõjul Michaeli suhtumine oma meeskonnakaaslastesse kogu karjääri vältel. James Worthy meenutas Jordanit, kui too oli alles Põhja-Carolina ülikooli meeskonnas alustanud ning käis peale, et temaga mees mehe vastu mängitaks: „Tema eesmärk oli otsida üles parim mängija meeskonnas ja esimesel õppeaastal olin mina see mees. Ta oli riiukukk ja noris minuga tüli.”

Juba enne seda oli see kujunenud tema käitumisviisiks mängudes Wilmington Empie pargis ja linnas Martin Luther Kingi nimelises kogukonnakeskuses. „Ta läks sellega nii kaugele, et ma palusin tal enam mitte meile mängima tulla,” meenutas keskuse direktor William Murphy.

„Ma ei soovinud, et ta haiget saaks,” rääkis Murphy. „Ma kartsin, et keegi lööb ta pikali. Ta noris kõigiga.” Tema rünnakud kutsusid sääraseid reaktsioone esile.

Nii oli temaga igal pool, selgitas psühholoog George Mumford, kes töötas Jordaniga tolle profikarjääri ajal. Iga vastane kujutas endast Larryt, kes tuli alistada. Tükk aega hiljem teenis vanem vend tänu nendele üks ühe vastu mängudele esmalt ülikoolis ja hiljem Chicagos Michaeli sõpruskonnas tunnustuse.

„Michael ja Larry olid poistena ilmselgelt metsikult mänginud ja Larry mõju oli ta elus selgelt märgatav,” selgitas David Hart, kes oli Michaeli toakaaslane ja meeskonna mänedžer Põhja-Carolina ülikoolis. „Michael tõesti armastas Larryt ning rääkis temast pidevalt – ta lausa jumaldas teda. Kuid siis, kui Michael oli sportlasena Larryst kaugel ees, ei mõjutanud see tema suhtumist venda – nende emotsionaalne side ja ta austus venna vastu olid väga tugevad. Kui ta vennaga kokku sattus, unustas ta oma kasvava kuulsuse ja saavutused ning polnud enam midagi muud kui armastav, jumaldav noorem vend.”

Hiljem Chicagos läks Larry Jordan professionaalsesse korvpalliliigasse, kus polnud lubatud pikemad kui 193sentimeetrised mängijad, aga peagi vigastas ta oma õlga ja loobus pallimängust, kuna oli mures, et tema perekonda kasutatakse ära. „Ma ei tundnud tegelikult kunagi, et jään venna varju, sest ma olin lähedalt näinud tema töökust,” ütles Larry 2012. aasta intervjuus. „Ma olin eluaeg palli mänginud, aga ma polnud korvpalli suhtes nii kirglik kui Michael. Ma olin rohkem meistrimees, isa moodi mehaaniku mõtlemisega.”

„Ta oli tasemel sportlane,” ütles kord Larry kohta Chicagos Michaelit treeninud Doug Collins. „Mäletan temaga esimest kohtumist – pigem lühemapoolne, umbes 170 sentimeetrit pikk, uskumatult lihaseline vapustavalt heas vormis noor mees, kellel oli pigem Ameerika jalgpalluri, mitte korvpalluri keha. Niipea kui teda nägin, sain aru, kust pärineb Michaeli võidutahe.”

Pop Herring oli vendade treener Wilmingtonis, Laney keskkoolis, kus Michaelist sai staar ja Larry sai vähe mänguaega. „Larry,” ütles kord Herring, „oli nii energiline ja sportlasena nii võitlustahteline, et kui ta poleks olnud 170 sentimeetrit, vaid 190 sentimeetrit pikk, siis olen kindel, et Michael oleks hoopis tuntud kui Larry vend, mitte ei räägitaks alati Larryst kui Michaeli vennast.”

Võib-olla on see kiidulaul mõneti liialdus, osaliselt tulenevalt poolehoiust, mida perekond ja sõbrad Larry Jordani vastu tundsid. Nad kirjeldasid teda sageli kui siirast, tagasihoidlikku, härrasmehelikku, aga natuke valuliku saatusega meest. Ta oli noorena nii lähedal oma venna võimetele, kuid jäi igaveseks Michaeli varju. See olukord häiris Deloris Jordanit aastaid. See rikkus isegi täiskasvanuna vendade vahelisi lõbusamaid hetki. Pärast seda, kui Michaelist sai NBA staar, korraldasid nad taas ühe mees mehe vastu mängu, mille keskel tegi Michael pausi, vaatas maha, Larry jalgu ja ütles: „Ära unusta, kelle nimi su tossude peal on.”

Bill Billingsley meenutab aega, mil vennad tegid oma esimesi samme organiseeritud korvpallis. See toimus 1975. aasta alguses, Wilmingtoni vana Chestnut Streeti kooli iidses spordisaalis, kus linn korraldas noorte korvpalliliiga mängu. Toona kahekümne nelja aastane Billingsley oli Jordani vastasmeeskonna treener. „Vendi koos nähes võinuks arvata, et Larry on noorem,” ütles ta. „Michael oli nii palju pikem. Juba siis polnud Larry Michaeliga võrreldaval tasemel, kaugel sellest.”

Larry on meenutanud, et tegelikult oli laste pesapallitreener see, kes nad korvpallini viis. Dick Neher aitas organiseerida noorte korvpallimeeskonda ja helistas Ned Parrishele, kes oli Michaeli pesapalli juhendaja. Parrish soovitas pikemalt mõtlemata Jordani poisse.

Ühes 2012. aasta intervjuus naeris Neher nooremat Jordanit korvpallimeeskonnas meenutades. „Ta oli kõva paugutaja,” mäletas treener. „Ta polnud siis kunagi organiseeritud korvpalli mänginud. Ta laste pesapallimeeskonna treener viis ta korvpallimeeskonda. Ta oskas hästi põrgata. Ta valdas palli hästi. Ta oli väle. Aga kui sa talle palli söötsid, siis sa seda tagasi ei saanud. See läks kohe korvi poole teele. See tegi meile nalja.”

Billingsley meeskond mängis Jordanite esimestel korvpallivõistlustel nende vastu kolm korda ja võitis neist kaks korda, peamiselt sellepärast, et Billingsley meeskond mängis mees mehe vastu, samas kui liiga ülejäänud meeskonnad olid harjunud mängima jäika ja laiska maa-ala kaitsemängu, mis oli noortekorvpalli puhul tavaline.

Billingsley pani oma parima mängija, Reggie Williamsi – kes mängis hiljem mõnda aega ülikoolimeeskonnas – Jordanit katma. „Michael oli nende parim mängija. Seda, kui nutikas ta juba sel ajal oli, näitab see, et ta tõkestas ise rünnakul olles Reggiet ja tabas lühikese hüppeviskega korvi,” meenutas treener. „Juba kaheteistkümneaastasena olid tal tõelised korvpallurioskused ning -kavalus.” Billingsley uskus, et see liigutus oli instinktiivne, et ükski noortetreener poleks leidnud aega või tahtmist millegi sellise õpetamiseks.

„Kui ma olin kaheteistkümneaastane, siis olime vend Larryga Pee Wee laste liigas algviisikus tagamängija,” mäletas Jordan seda kogemust. „Vend oli kaitsemees ja mina olin viskav tagamängija. Ma siis viskasin võidukorvi ja koju sõites ütles isa: „Larry, sa tegid head kaitsemängu. „ Mina ütlesin: „No pagan, mina lõikasin vahelt ja viskasin võidupunkti lauapõrkest sisse. „ Ise arvasin, et ilmselt isa ei märganud, mida ma tegin, nii et ma pidin seda ütlema. Naljakas on vaadata kõiki neid olukordi ja samme, mis viisid su võiduhimu arenemiseni.”

Ta meenutas, et pesapallis oli olukord sama. Michael sihtis kodujooksu, Larry aga püüdis esimesse pessa pääseda ning isa alati kommenteeris: „Larry, sul on õige mõte, tasub pesa sihtida.”

See esimene kohaliku liiga korvpallikogemus tuli enne kui AAU (Amateur Atlhletic Union, ee Amatöörsportlaste liit) korvpalli toodi nooremad mängijad. Billingsley selgitas, et samal ajal oli valdavalt valgenahaliste mängijatega pesapallil Wilmingtonis parem toetus. Noortekorvpalli rahastus oli sellega võrreldes napp.

Hooaja lõpus valiti Michael tähtede mängu meeskonda, kuigi ta oli sel ajal liiga üks nooremaid mängijaid. Kuna Billingsley meeskond oli liiga võitnud, nimetati tema tähtede mängu meeskonna treeneriks. Ta hakkas poisse ette valmistama üleriiklikeks võistlusteks ning kohtus esimest korda James ja Deloris Jordaniga.

„Ta vanemad käisid kõigil tema mängudel,” meenutas treener. „Need olid tõsiselt pühendunud vanemad, lapsed olid neile kõige tähtsamad. James Jordan oli vaikne mees. Proua Jordan oli selle suhte elavam pool. Kõigile, kes nendega tegemist tegid, avaldas kindlasti muljet Deloris Jordani tahtejõulisus. Ta kaitses oma lapsi. Mõned vanemad lihtsalt tõid oma lapsed trenni ja läksid. Jordanid nii ei teinud. Nad olid alati kohal, aga nad ei kippunud sekkuma ega üritanud mu otsuseid mõjutada.” Tegelikult ei öelnud nad Billingsley treenimisstiili kohta kunagi midagi.

Wilmingtoni korvpallitähed sõitsid 1975. aasta kevadel Charlotte’i lähistele Shelbysse, osariigi liiga turniirile. James Jordan oli üks vähestest mängijate vanematest, kes nendega kaasa läks. Billingsleyl oli meeles, et meeskond mängis kahe päeva jooksul neljal kohtumisel ning jõudis poolfinaali, kus Wilmington jäi alla Chapel Hilli meeskonnale, millel olid eesalal suured, jõulised mängijad.

„Viimase öö veetsime oma hotellis,” meenutas treener. „Poisid olid oma tubades ja mängisid. Mõned isad ja treenerid mängisid kaarte. See polnud mingi tõsine mäng, lihtsalt ajaviide. Keegi ütles: “Teeme mõned õlled.””

Billingsleyle avaldas muljet, et James Jordan osutas kohe sellele, et nad olid n-ö kuivas osariigis, kus alkohol oli keelatud.

„Härra Jordan teadis täpselt, kust õlut saada. Ta käis autoga teisel pool osariigi piiri ja tuli tagasi kahe-kolme õllepakiga,” rääkis Billingsley. „Me olime hiliste tundideni üleval, veetsime mõnusalt aega, eriti kaarte ei mänginudki. Härra Jordan oli tõsiselt hea mees.”

See oli esimene paljudest korvpallireisidest, millel isa ja poeg järgnevatel aastatel koos käisid. Kõigil nendega kohtunutel oli valdavalt sama arvamus James Jordanist. Mis tore mees, märkisid inimesed ikka ja jälle, inimene, kes on siiralt sõbralik, alati valmis naeratama ja õlale patsutama, lahkelt oma poolehoidu jagama, südamlik isegi sellise mehe suhtes nagu Chicago Bullsi tegevjuht Jerry Krause, kellel tekkis Michaeliga omajagu konflikte.

„Ta oli lihtsalt nii sõbralik mees,” sõnas Billingsley.

Inimesed märkasid midagi veel olulisemat. Michael Jordan oli pälvinud kindlalt oma isa poolehoiu. Kindlasti märkas seda mingil määral ka Jordan ise. Kuid teisalt oli veelgi tähtsam, et see teadmine ei muutnud tema võitlusvaimu. Michael Jordani siht oli vankumatult paigas ja väikseimgi põhjus võis valla päästa sellise kirelaine, mis jättis teistel suu ammuli.

Need olukorrad panid Jordanit ennast veel kõige rohkem imestama. Kuigi need kordusid aastast aastasse, oli ta iga kord samamoodi hämmingus. Ning alati järgnes sama küsimus: kuhu edasi?