Читать книгу Michael Jordani elu - Roland Lazenby - Страница 15

Välisele positiivsusele vaatamata oli James ja Deloris Jordani abielu 1970. aastate keskpaigaks kuristiku veerel. Kõrvaltvaatajale näisid nad õnnelikud, kuid nende abielu raskendas ebakõla, mis paisus vahel raevukateks tülideks. Ühel koledamal sellisel kokkupõrkel, mis algas Calico Bay Roadil, läksid James ja Deloris teineteisele kallale oma laste silme all, nii et need jooksid üle tänava, lootes, et mõni vanavanem tuleb aitab tülitsejad lahutada. Wilmingtoni kolimine ei teinud elu paremaks. Nad ei näägelnud küll iga päev, aga kui jälle tüli tõusis, siis läks see kiiresti üle käte. Tütar Sis mäletab üht purelemist, kus ema ründas isa ja too lõi naise oimetuks. Lapsed kartsid, et ta on surnud, aga järgmisel hommikul ilmus ema magamistoast välja nagu poleks midagi juhtunud. Teine kord kaasnes tüliga autodega tagaajamine nende kodu lähedal, lapsed ühes autodest. Sellised juhtumid rikkusid üldise kodurahu, pere elu kulges küll edasi, aga alati oli sellesse segatud kübeke hirmu.

Jamesi töökoht General Electricus võimaldas perel lahedalt ära elada ning pakkus lastele erinevaid võimalusi. Kõik lapsed osalesid koolivälistes huviringides ning vanemad lapsed käisid isegi poole kohaga tööl. Kuid Jamesi palgale vaatamata oli neil rahalisi raskusi. Kui pere noorim laps Roslyn läks kooli, hakkas Deloris tööle kohaliku Corningu tehase koosteliinil. See oli vahetustega töö, vahelduva töögraafikuga, mis rikkus pereelu rutiini, nii et ühel päeval sai Delorisel sellest küll ja ta lahkus päevapealt töölt. Ta polnud seda Jamesiga eelnevalt arutanud, aga mees ei teinud naise otsusest numbrit. Mitu kuud hiljem sai Deloris tööle tellerina United Carolina panga harukontoris.

Nagu sellest kõigest oleks veel vähe, otsustas abielupaar avada ööklubi Club Eleganza, mis tundus neile tol ajal miskipärast hea mõte. Nad olid sel ajal oma kolmekümnendate aastate keskel ja veetnud suure osa oma teismeeast ning täiskasvanuelust lapsi kasvatades. Kumbki ei maininud klubi üheski oma hilisemas Michaeli lapsepõlve kirjeldavas intervjuus. Tundub aga tõenäoline, et Club Eleganza võis olla seotud nende abieluprobleemidega. Sellised ettevõtmised nõuavad sageli aega ja raha ning mõlemal olid juba niigi lastekasvatusega käed tööd täis.

Sis vihjas, et häiriv pereelu võis olla põhjus, mis mõjutas Ronniet 1975. aastal juba kaks päeva pärast keskkooli lõpetamist sõjaväkke minema. Teised on mõista andnud, et ta oli sõjaväeteenistusest aastaid unistanud, mida kinnitab ka tema osavõtt keskkooli reservohvitseride kursustel. Olgu põhjusega, kuidas on, Ronnie äraminek suurendas perekonnas pingeid veelgi. Kui nad teda bussijaamas ära saatmas käisid, puhkes Deloris nutma.

„Mul oli tunne, nagu oleks meil keegi surnud,” kirjeldas Deloris Ronnie lahkumist. „Ma ei suutnud aastaid pärast seda tema toas käia. Ta oli esimene lastest, kes lahkus.”

Nagu paljud stressi ja lapsekasvatusraskustega maadlevad emad, oli ka tema kaalus palju juurde võtnud. Kuigi hiljem kaotas ta taas osa kaalust, osutus see periood viie lapse ema jaoks äärmiselt emotsionaalseks. Samuti olid tal meeles enda hädad teismelisena ning ta oli muutunud väga tundlikuks igasuguste märkide suhtes, mis võisid viidata tütar Sisi seksuaalse aktiivsuse algusele. Nad polnud varemgi eriti lähedased, kuid nüüd tekkisid neil pea iga päev inetud sõnasõjad. Üks selline tüli leidis aset ühel 1975. aasta kevadhommikul, mil Deloris sõidutas tütart tööle. Mõttevahetus läks erakordselt teravaks hetkel, kui nad jõudsid Sisi töökoha juurde, Gibsoni sooduskaupade poe ette. Deloris olevat väidetavalt oma tütart litsiks nimetanud. „Kui ma selline lits olen, miks sa siis oma meest minu voodist eemal ei hoia?” virutas Sis vastu, nagu ta hiljem kirjeldas oma raamatus „In My Family’s Shadow” (ee „Elu pere varjus”).

Delorisel vajus suu lahti. Ta oli repliigist jahmunud ja enne kui ta suutis end vastuseks koguda, hüppas tütar autost välja ning tormas tööle. Deloris vajutas seepeale autosignaali, üritades tütart tagasi välja kutsuda. Sis püüdis poes auto pasundamisest mitte välja teha, aga lõpuks käskis poe juht tal välja minna ja vaadata, mida ema tahab.

Kui Sis tagasi autosse istus, nõudis Deloris tütrelt öeldu kohta selgitust. Ema kuulas vaikselt Sisi kirjeldust korduvatest kuritarvitamistest kaheksa aasta jooksul. James Jordan käis hilisöösiti tema juures voodis, kus ta magas koos Roslyniga, kes oli väidetava kuritarvitamise alguse ajal alles koolieelik. Sis kirjeldas, kuidas isa esmalt selgitas, et õpetab tütart täiskasvanute moodi suudlema, kuidas tüdruk oli segaduses ja kuidas kuritarvitamine ajapikku sagenes.

Sellele järgnes Sisi kirjelduse järgi kole stseen. Nad sõitsid perele kuuluvasse ööklubisse Club Eleganza, kus James tegeles hooldustöödega. Naine käskis mehel autosse istuda ja nad sõitsid kõrvalisele teele, kus peatusid teeservas ning Deloris lasi tütrel süüdistusi korrata. Pärast tütre kirjeldusi ütles Deloris oma mehele, et teatud asjad nende abielus on nüüd selgemad. James läks raevu ja hakkas tütart kägistama, karjudes samal ajal: „Kas sa usud seda libu või mind?” Sis mäletab isa sõnade tekitatud jahmatust. Tütar ahmis õhku ja Deloris käskis mehel lõpetada ning ähvardas Jamesi tappa.

Sis meenutab oma raamatus, kuidas viimaks tüli vaibus. Kõik rahunesid maha ja sõitsid koju ning tütar põgenes oma tuppa. Umbes tunni aja pärast tuli ema ja ütles, et sellistes oludes pole neil kolmel võimalik koos elada. Kuna Sisil oli jäänud veel kaks aastat keskkoolis käia, pidi ta pere juurest lahkuma ja tüdrukute ühiselamusse kolima. Ta ütles tütrele, et Jamesi selgituse põhjal oli ta „vaid üritanud tüdrukut aidata” ning Sis oli isa armastusest väga valesti aru saanud.

Deloris keelas Sisil oma süüdistusi kellelegi teisele mainida, pereliikmetele või kellelegi muule. Tütar ei öelnud emale, et nüüd oli juba hilja, kaheteistkümneaastasena oli ta oma saladust jaganud samavanusele sugulasele. Too olevat omakorda seda vennale rääkinud, aga kui ka see jutt Jordanite lähisugulaste seas levis, siis vaid salaja. Paistis, et mitte keegi teine ei püüdnud James Jordanilt toimunu kohta aru pärida. Ta oli perekonnas ühtaegu lugupeetud ja teda kardeti.

Jordanid ei teinud teoks ähvardust saata tütar tüdrukute internaati. Vanemad suutsid kuidagi vahejuhtumist üle saada ja eluga edasi minna, jättes samal ajal rõõmsameelse mulje. Täpsemalt öeldes pälvids just James Jordan korduvalt tunnustavaid sõnu ja poolehoidu kui ühe väga erilise sportlase heatahtlik isa.

Sisi süüdistuste kontrollimine, pärast nende avalikuks tulekut aastakümneid hiljem, 2001. aastal, osutus pea võimatuks, sest neist polnud kunagi võimudele teatatud, seda polnud omal ajal uurinud sotsiaalametnikud ega politseinikud. Deloris Jordan oli ilmselt oma tütre väiteid kaalunud ja leidnud, et asjaga ametivõimude jutule minek hävitaks perekonna ja tekitaks ka teistele lastele probleeme. Jamesile kriminaalsüüdistuse esitamise tagajärjel oleks ta tõenäoliselt kaotanud töökoha ja perekonna peamise sissetulekuallika.

Kümme aastat pärast emale pihtimist võttis Sis ühendust ühe Charlotte’i juristiga, et uurida oma vanemate kohtusse kaebamise võimalust. Ta kirjeldas oma raamatus, kuidas jurist suunas ta edasi Wilmingtoni kriminaalkuritegude osakonna poole, kes teatasid naisele omakorda, et kuritöö on aegunud.

Michael oli sel ajal kaheteistkümneaastane ja tal polnud olukorrast aimugi; ta sai oma õe väidetest teada alles aastaid hiljem. Sis abiellus 1977. aastal ja lõi oma perekonna. Teda vaevas depressioon ja ta oli kohati ebastabiilne, mida mõned pereliikmed kasutasid hiljem tema süüdistuste kahtluse alla seadmisel ära. Seksuaalkuritegude ohvrite kaitsjad kinnitavad, et need on tüüpilised sümptomid, mis hiljem kannatanutel ilmnevad.

Kuritarvitamise süüdistused osutusid peresiseseks lõhestajaks, millest keegi ei räägi ning mis hoolimata pingutustest seda unustada tekitasid peres veel aastaid probleeme. Michael Jordani võitlusind tulenes sügavast armastusest ja lojaalsusest, mida ta oma vanemate vastu tundis. Ta tunded oma pere suhtes olid märksa sügavamal, kui ta publik eales arvata võis. Palju aastaid nähakse tema kasvatuses ideaalse perekonna lugu, see oli mulje, mille püsimisele aitas kaasa ta ema visa kordamine, et nende pere oli normaalne keskklassi leibkond.

Nii nagu üritati varjata lugu Delorise teismelisena rasestumisest, püüti varjata ka muud tegelikkust, mis polnud kaugeltki normaalne. Ta poolehoidjad on öelnud, et naise otsused sellel 1975. aasta päeval tulenesid soovist perekonda kaitsta.

Tegelik lugu võib selgitada seda, miks Deloris oma elu hilisematel aastatel, seitsmekümnendates, reisis mööda ilma ja rääkis kümnetes riikides pereprobleemidest. Ta ei soovinud kunagi rääkida sügavatest konfliktidest, mis ähvardasid ta enda perekonda, küll aga rääkis ta sageli sellest, mis oli talle ilmselgelt väga tuttav: üleelamine.