Читать книгу Michael Jordani elu - Roland Lazenby - Страница 4

Dawson Jordani maailmast saab pisutki aimu siis, kui seista mõnel hommikul Northeast Cape Feari jõe ääres Holly Shelteris. Tänapäeval on see piirkond peamiselt jahi- ja looduskaitseala, kuid valgus on siin endiselt samasugune nagu toona: enamikul päevadest halastamatult pimestav, veiklemas jõel, seda hajutamas vaid üksikud hommikuudulaigud. Varjumiseks tuleb minna rohkem sisemaale, rabametsade ja ojade vahele, kus on võimalik üksindust nautida kunagiste majesteetlike puutumata pikaokkaliste mändide varjus.

Siin veetis Dawson Jordan oma noorusaastad, töötades metsas tõrvaaukudes, langetades viimaseid võimsaid puid, sidudes palke hiiglaslikeks parvedeks ja parvetades neid mööda Northeast Cape Feari jõge allavoolu Wilmingtoni laevatehastesse.

See töö ei sobinud argpükstele.

Dawson Jordan jõudis meheikka natuke pärast kahekümnenda sajandi vahetust, just sel ajal, mil see vana ajastu eluviis hakkas kaduma koos viimaste suurte pikaokkaliste mändide ja veokite ajastu saabumisega. See vana jõgi, võimsad metsad ja laaned mõjutasid tema noorusaegu. Ta teadis, kuidas metsloomi küttida ning kuidas ulukeid õigesti nülgida ja küpsetada. Aastaid hiljem, juba vana mehena, palgati teda selles piirkonnas jahiseltside liikmetele maitsvaid ulukiroogasid küpsetama.

Tema tööelu algas üheksa-aastaselt, mil ta veenis ametnikke, et ta on üheteistaastane – piisavalt vana, et põllule minna. Ta oskas juba lugeda ja kirjutada, kuna oli käinud kohalikus ühe klassiruumiga n-ö mustanahaliste üldhariduslikus koolis, mille neljakuine õppeaasta tuli sageli katkestada, et lapsed saaksid töötada põldudel või kohalikes saekaatrites. „Mu vanemad rääkisid vahel, kui raske selles saeveskis oli sindleid valmistada,” meenutas Maurice Eugene Jordan, kauge sugulane, kes elas ja töötas põllumehena Penderi maakonnas. Õpilased pidid oma väikse koolimaja jaoks ise küttepuid tegema ning ahju kütma, mis oli tavaline isegi paremal järjel valgenahaliste laste koolides.

Nendel kahekümnenda sajandi esimestel aastakümnetel polnud elektrit, vähestel elamutel oli veevarustus ja kanalisatsioon, nappis ka kattega teid. Pole kuigi üllatav, et peaaegu puudus keskklass, mis tähendas seda, et pea iga mees, olgu ta must või valge, pidi igapäevaselt pere toitmiseks põllul rügama saunikute, loonusrentnike ja töölistena käputäie maaomanike valdustes.

Põhja-Carolina põllumajandusnõukogu 1922. aastal läbi viidud tuhande põllumajandusperekonna süvauuring näitas, et osariigi loonusrentnikud teenisid pikkadele tööpäevadele vaatamata vähem kui kolmkümmend senti päevas, vahel isegi vaevalt kümme senti. Raportist ilmnes lisaks, et enamikul rentnikest puudus igasugune võimalus omal maal toitu kasvatada ning nad pidid sageli laenu võtma lihtsalt söögi ja arvete tasumise jaoks. Ligikaudu nelikümmend viis tuhat oma maata põllumajandusperekonda elasid ülerahvastatud ühe- ja kahetoalistes hüttides, kus puudus kanalisatsioon ning seinte ja lagede aukude ja pragude täitmiseks polnud muud kui ajalehepaber. Vaid kolmandikul loonusrentnikest oli käimla.

Ebasanitaarsed tingimused seletasid raporti järgi suuresti ka seda, miks oli maata taluperede seas kõrge haigestumiste ja vastsündinute surmade arv. Lisaks leiti, et mustanahaliste surmade arv oli enam kui kaks korda suurem valgenahaliste omast.

Charlotte Hand ja ta poeg Dawson said nendest troostitutes tingimustes kuidagi hakkama tänu Handi pereliikmetele, kes töötasid metsanduses ja palgiparvedel ning tõenäoliselt õpetasid ka Dawsoni palgiparve tüürima. Pere- ja kogukonnapärimuse järgi oli ta selles juba noorena väga osav. Nende hiiglaslike parvede ehitamine ja tüürimine polnud lihtne sellel ohtlikul jõel, kus tuli arvestada madude, tormi-iilide ja sagedaste loodetega. Oli vaja suurt keharammu, et juhtida kokku ühendatud kolm palgiparve mööda jõe arvukatest käänakutest. Kuid vaatamata selle ohtlikkusele meeldis ilmselt Dawsonile ta töö jõel, tolle aja peamisel kaubateel.

Noor Dawson töötas koos oma nõbu Galloway Jordaniga, kes oli samuti vigane. Maurice Eugene Jordan, sugulane, kes elas ja töötas põllumehena Penderi maakonnas, meenutas oma isalt Delmar Jordanilt kuuldud jutustusi Dawson Jordani kohta. „Kõik rääkisid, et ta oli hirmus osav nende palkide parvetamisel,” meenutas Maurice Eugene Jordan. „Galloway Jordanil oli vigane jalg nagu Dawsonilgi. Nad olid väga lähedased.”

Northeast Cape Fear oli loodete meelevallas jõgi, mis tegi Maurice’i sõnul töö veel keerulisemaks. „Nad pidid pidevalt tõusude ja mõõnadega arvestama. Veetase tõusis ja langes, taas tõusis ja langes ühes taktis kuuga. Kui tõus oli piisavalt kõrge, said nad liikvele minna. Aga kui tõus oli madal, tuli neil oma parved mõne kaldapuu külge siduda ja oodata kõrgemat tõusu.” Oodata võis tunde. „Neil olid nõud ja toit kaasas, nii et kui oli mõõn, siis sidusid nad oma parved kinni, ronisid mõnele künkale ning küpsetasid söögipoolist.”

See töö oli külm ja ohtlik. Selles ametis töötas juba koloniaalaegadest kirju seltskond: vabastatud orjad, parvetajad ja muidu tahumatud tüübid, kes end pidevalt proovile pidid panema. Jõetöölised olid ühiskondlikult madalaimal tasemel ja said kehva palka, teenides sageli vaid paar senti päevas, umbes sama palju kui kõige kehvemal järjel loonusrentnikud. Sellele vaatamata paistis Dawson Jordan jõel töötamisega kaasnevat sõltumatust nautivat. Rahvaloendusandmete põhjal töötas ta iseseisvalt, mitte kellegi palgal. Pealekauba pakkus töö võimaluse regulaarselt käia põnevas Wilmingtoni sadamalinnas, kus oli arvukalt baare ja bordelle ning rahvarohkeid sadamaid täis laevu ja meremehi kõikjalt üle maailma.

Võime kujutleda, kuidas sajand tagasi istus Dawson Jordan oma parvel ühes jõe vaiksemas sopis, selgel ja külmal ööl, vaatlemas siravaid tähti pea kohal. Tõenäoliselt olid need ööd taevalaotuse all noore Dawsoni jaoks ühed vähesed tõelised puhkehetked sageli rõhuvast maailmast. Paremat polnud Michael Jordani vaarisal arvatavasti lootagi.

Aastakümneid hiljem on tema lapselapselaps märkinud, et tema hetked korviväljakul on tema ainus pelgupaik, ainuke koht, kus ta saab rahu, võimaluse põgeneda maailma eest, mis on äärmiselt närviline ning märksa rusuvam kui ta miljonid fännid ja jälgijad suudaksid kujutleda. Küll väga erineval moel oli nendel kahel, teineteisest sajandi kaugusel Jordanil palju ühist, kuigi nende positsioon oli väga erinev. Paljudel oma rasketel päevadel oleks Dawson Jordan kindlasti meelsasti pisutki soovinud nautida oma lapselapselapse magusat elu.