Читать книгу Michael Jordani elu - Roland Lazenby - Страница 9

Kui Dawsoni poeg William Edward 1930. aastatel täisikka jõudis, sai ta hüüdnimeks Medward. Ta sai veokijuhi ametisse ühes maastikutööde ettevõttes. Kuigi ta aitas endiselt oma isa põlluharimisel, ei sõltunud nad tänu Edwardi mõõdukale palgale enam põllumehe ebakindlast sissetulekust. Väikese kalluriga ümbruskonnas ringi sõitmine ja maastikutöövahendite vedamine andis Medwardile ka uue staatuse ja võimaluse kohtuda erinevate inimestega – see oli märkimisväärne muutus võrreldes põllumehe isoleeritud eluga. Pereliikmete sõnul kujunes tast kohalik naistemees.

Hilisteismelisena hakkas ta käima ühe kena neiu Rosabell Handiga, ta emapoolse kauge sugulasega. Nad abiellusid 1935. aastal ja kaks suve hiljem sündis neil poeg, Michaeli isa. Lapsele pandi nimeks James Raymond Jordan.

Paarike elas aastakümneid koos Dawson Jordaniga, kuid paistab, et selles kitsas kodus, kus kasvas üles nii Michael Jordan kui ta õed-vennad, kehtis alati vana mehe sõna. Rosabell oma armsa ja vaikse maneeriga oli täielik vastand häälekale äiale. Viiekümnendatesse jõudnud Dawson pidi aina enam kõndimisel kepi abi kasutama, kuid Jordani majapidamises maksis tema sõna endiselt.

Nagu enamikus põllumajandusperedes, olid rahalised raskused Jordanite elu lahutamatu osa, kuid pereliikmed meenutavad, et nad ei lasknud end sellest kunagi suurt häirida. Võib-olla tuli see sellest, et Dawson oli juba noorelt õppinud, et elus on hullematki kui arvete maksmise raskused. Kui rahalised raskused liiga suureks muutusid, siis tegi ta seda, mida teisedki loonusrentnikud ja rentnikud: pakkis oma asjad vankrisse, rakendas muula ette ja kolis minema.

Tal ei olnud uue alguse jaoks vaja kaugele minna. Ta poeg Dawson, rase minia ja nende pisipoeg kolisid Teachey asulasse, vaid kolmekümne miili kaugusele Holly Shelterist. Peagi pärast sissekolimist sünnitas Rosabell teise poja, Gene’i.

Kokku said Rosabella Hand Jordan ja Medward neli last – nood tõid neile omakorda ilmale kümmekond lapselast, kes sageli seda tagasihoidlikku kodu külastasid. Ajapikku suutsid nad Medwardi palgast piisavalt kõrvale panna, et osta tilluke odav majake Calico Bay Roadil Teachey piiril. Sellel oli kolm väikest magamistuba ja välikäimla, kuid Dawson Jordani ja tema pere jaoks oli see loss. Sellest kujunes ka noore Michael Jordani maailma keskpunkt.

Ei kulunud palju aega ja Jordanid ostsid Calico Bay Roadi ääres veel krunte, kuna nende käsi käis tänu Medwardi tööle ja Dawsoni puskariajamisele hästi ning sellest kandist kujunes väike elurajoon. Selle kinnisvara emotsionaalne väärtus perekonna jaoks nähtub juba sellest, et vaatamata Michaeli rikkusele kuulus maja aastakümneid hiljem endiselt Jordanitele ja nad üürisid seda välja.

Lisaks uuele jõukusele mõjutas Dawsoni ja tema poega kõige enam kooselu sügavalt uskliku Rosabell Jordaniga. Ta jagas ohtralt armastust kõigile oma lastele ja lapselastele – isegi nendele lastele, kelle ta abikaasa oli ümbruskonnas amelemistega sigitanud. Miss Bell, nagu teda sageli nimetati, näis olevat eriti uhke oma vanima poja üle. James Raymond Jordan oli teistest kuidagi erinev, temast kiirgas erilist sära ja energiat. Esiteks oli ta nutikas. Kümneaastasena sõitis ta isa aitamiseks põllul traktoriga ja õpetas, kuidas seda purunemise korral remontida. Noormeheks sirgudes oli ta tervele kogukonnale avaldanud muljet oma mehhaanikuoskuste ja osavusega. Räägiti, et Medward oli Jamesi suhtes varjamatult vaenulik, kuid poiss jumaldas oma vanaisa Dawsonit. Üks Jamesi kombeid oli mingile tööle pingsa keskendumise ajal keel suust välja ajada. Mõne pereliikme sõnul õppis ta selle kombe Dawsonilt.

Lapsest teismeliseks kasvades ning isa ja vanaisa kõrval tööd tehes tundis James end vabalt nii Hollys, kus ta oli sündinud, kui ka Teacheys, kus ta üles kasvas. „Ta oli vaiksepoolne,” meenutas Maurice Eugene Jordan, kes käis koos Jamesiga Rose Hillis Charity keskkoolis. „Kui ta sind ei tundnud, siis ta sinuga suurt juttu ei teinud.” Kui aga James inimest tundis, siis võis ta äärmiselt võluv olla, eriti preilide jaoks, just nagu ta isa Medward. Nagu paljud teismelised, meeldisid talle masinad, pesapall ja autod, kuid teistest teismelistest eristas Jamesi see, et ta valdas neid hästi. See omakorda tähendas, et tal oli olemas töötav transpordivahend, tõstes sellega teismelise James Jordani 1950. aastatel erilisse staatusse. Talle meeldis ka lõbutseda ja ta teadis, kus lõbutseda nendel öödel, mil täiskuu tõusis ja rannikutasandikku valgustas. Kui paljud selle piirkonna mustanahalised püüdsid igal võimalusel valgenahalisi vältida, siis Dawsonile või tema pojapoeg Jamesile polnud selline käitumine omane.

Olud olid 1950. aastatel mustanahaliste jaoks endiselt rasked. Paljud neist olid Teises maailmasõjas hästi oma riiki teeninud, mis omakorda aitas natuke kaasa riigis valitseva negatiivse suhtumise leebumisele. Kuid Põhja-Carolina kogukonnas valitsesid endiselt vanad hoiakud, nagu peagi alanud võitlused kodanikuõiguste pärast näitas. Indianast pärit noor valgenahaline merejalaväelane Dick Neher abiellus kohaliku tüdrukuga ja kolis 1954. aastal Wilmingtoni. Neher armastas pesapalli, nagu ka läheduses asuv Wallace’i linna rahvas, nii et Neher võttis vahel oma autole mõned tuttavad mustanahalised, et mängima minna. On tõenäoline, et Neher mängis 1950. aastatel Wallace’is James Jordani vastu, kuid ta ei mänginud seal kaua. Ühel õhtul koju naastes leidis Neher oma maja ette pargitud pikapi. Seal olid Ku Klux Klani liikmed, kes hoiatasid, et ei tasu mustanahalistega ringi sõita ja segameeskondades mängida. Neher ignoreeris hoiatust ja klanni liikmed tulid uuesti jutule. Teisel külaskäigul ütlesid nad talle, et järgmine kord enam hoiatusega ei piirduta. Neher ei käinud enam Wallace’is pesapalli mängimas. Ta püsis aga Wilmingtonis ja märksa hiljem sai temast Michael Jordani noorte pesapallimeeskonna treener.

Sellistes oludes oli Dawson Jordanil ja tema perekonnal liiga palju vaeva argieluga toimetulekuga, et suurt tulevikule mõelda. Sellegipoolest nägid sugulased ja naabrid, et James Jordan esindab põlvkonda, mis võib olla suuteline jätma vana maailma seljataha ja jõudma uude ning paremasse kohta.

Küll aga polnud kellelgi 1950. aastate alguses aimugi, mida see uudsus endast kujutada võiks või millisel kummalisel viisil põimuvad sellesse lootus ja valu. On lihtne oletada, et oleks Jordanid teadnud, milliseid kujuteldamatuid asju tulevik toob, oleks nad selles suunas jooksnud. Mõned pereliikmed ütlesid hiljem, et sama tõenäoliselt võinuks nad vastassuunas põgeneda.