Читать книгу Michael Jordani elu - Roland Lazenby - Страница 3

Korvpallijumal, nagu teda hiljem fännid üle maailma kutsusid, sündis Brooklynis, sellisel kõledal 1963. aasta veebruarikuu pühapäeval, mis pani kümnekorruselise Cumberlandi haigla ümbruses kanalisatsioonikaaned aurama. Korvpalliguru Howard Garfinkelile meeldis hiljem sellele osutada, sest selle spordisangareid austava linna samas haiglas sündisid ka vennad Albert ja Bernard King, tehes selle legendaarseks asutuseks.

Vaatamata Brooklynis sündimisele sai Jordani erakordne elu tõuke hoopis mujal ja muul ajal, natuke enne kahekümnenda sajandi vahetust, seoses tema vaarisa sünniga Põhja-Carolina rannikutasandikul.

Tol ajal paistis kõikjal surm valitsevat. Sel oli oma lehk, mis hiilis igal hommikul ülesvoolu ja hapendas soolalõhnast õhku. Kajakad kisasid nagu surmakuulutajad sealsetes väikestes pilpakülades, kus keegi ei saanud ellujäämist iseenesestmõistetavana võtta. Just siin algab tegelikult Michal Jordani elulugu – pisikeses hütis mustava jõe kaldal, mis vonkleb männimetsade ja soode vahel, kus vargsi tehti puskarit ning kõige selle kohal hõljus salapära nagu halli sambla tordid puuokstel.

Aasta oli 1891, vaid kakskümmend kuus suve oli möödunud Ameerika kodusõjaga kaasnevast vägivallast ja segadusest. Siin oli Penderi maakonna väike jõeäärne külake nimega Holly Shelter, ligi 50 kilomeetrit Wilmingtoni linnast loodes või 60 kilomeetrit, kui parvetada mööda Northeast Cape Feari jõge, nagu Jordani esivanemad sageli liikusid. Külake sai oma nime väidetavalt selle järgi, et revolutsiooni ajal otsisid sõdurid kõledate talveööde ajal astelpõõsaste (ing k holly tree) all varju. Siinne jõeasula piirneb sooaladega, mis orjuse aegu pakkus varju teist sorti inimestele, põgenenud orjadele. Üks piirkonna hiiglaslikest istandustest kuulus väidetavalt ühele valgenahalisele Georgia jutlustajale, kelle nimi oli Jordan. Pärast orjuse kaotamist jõudsid paljud vabastatud orjad Holly Shelterisse. „Nad asustasid soo,” selgitas Walter Bannerman, Jordani kauge sugulane. „Holly Shelter polnud midagi muud kui soo.”

Üsna pea muutsid selle ajastu raskused külakese nime sisutühjaks, sest kuskil polnud enam võimalik varju leida.

See oli ka esimene tähelepanuväärne asi seoses ühe vastsündinud poisiga.

Ta tuli ilmale tüüpilisel lämmataval juuni päeval 1891. aastal pärast üht järjekordset rannikut tabanud tormi, mis nii sageli jõe ääres elavaid inimesi nahutas. Koronerid täheldasid hämmastavalt palju surnultsünde ja vastsündinute surmasid nendes hüttides – neid oli nii palju, et perekonnad viivitasid lastele nime panemisega sageli päevi, lausa nädalaid. See lapsuke aga oli vägagi hea tervise juures, millest andis tunnistust ta vali, ema ärkvele ehmatav kisa – täpselt samamoodi nagu aastaid hiljem sundis tema sügav kontrabass rahutu kuueaastase lapselapselapse Michaeli kuulama ja kuuletuma.

Segregatsiooniseaduste ja valge rassi ülemvõimu kehtestav poliitika käis üle Põhja-Carolina sellise raevukusega, et selle mõju võis tajuda veel ammu pärast seda, kui seadused ise olid unustusse vajunud. Selles igapäevase julmuse maailmas elas Michael Jordani vanavanaisa rusuvas vaesuses, keset pidevat rassismi. Hullem veel oli halastamatu vikatimees, kes viis talt lähedased ja sõbrad ja sugulased, valimatult, tittedest ja pisitüdrukutest toekate noormeesteni. Vikat niitis nendes rannakülades kõiki, sageli täies elujõus.

Kuid see kõik oli pisipoisil alles ees. Poisi sündimise päeval 1891. aasta juunis oli ta kahekümne ühe aastasel emal Charlotte Handil omad probleemid, sest ta polnud abielus poisi isaga, Dick Jordani nimelise mehega. Abielu oli selles pilpaküla maailmas natuke võõras mõiste, kuna Põhja-Carolina seadused olid pikka aega lisaks muudele õiguste ja võimaluste piirangutele keelanud ka orjade abielud. Osariigi seadused olid olnud eriti julmad, lubades näiteks orjapidajatel karistada neile kuuluvaid sõnakuulmatut noormeest kastreerimisega.

Nendel äärmiselt ebakindlatel 1890. aastatel sai noor Dawson Hand loota ainult oma ema armastusele. Ta oli naise ainuke laps ja nende vastastikune kiindumus püsis aastaid. Pärast sündi leidis Charlotte varjupaiga oma perekonna juures ja kasvatas poissi Handide seas, elades esmalt ühe ja hiljem teise venna peres. Suurema osa oma esimesest paarikümnest eluaastast oli poiss ametlikes dokumentides kirjas Dawson Handi nime all. Vaatamata sellele, et ema ja poeg olid vendade juures teretulnud, oli poiss peagi piisavalt suur, et täheldada silmatorkavat erinevust.

Handid olid üsna heleda nahaga, lausa nii heledaga, et paljusid pereliikmeid oleks võinud pidada valgenahalisteks või põlisameeriklasteks, samas kui Jordanid olid tumeda šokolaadivärvi nahaga. Pereliikmed meenutasid aastaid hiljem, et tervest Handide põlvkonna nõbudest ja järglastest oli vaid üks tumedanahaline. Penderi maakonna valgenahalised Handid olid tuntud orjapidajate perekond ning nende mustanahalised järglased rääkisid ammust aega sellest, kuidas üks valgenahaline Handi mees tunnistas kord mahavaikitud tõde – üks tumedanahalistest Handidest oli ta vend. See võib selgitada seda, miks millalgi teismeeas võttis poiss endale oma isa nime ning temast sai ametlikes dokumentides Dawson Jordan.

Dawson Jordanist kasvas noor mees, kel oli esmapilgul vähe ühist oma tulevase silmapaistva lapselapselapsega. Dawson oli lühike – mõnede kirjelduste põhjal vaid 150 sentimeetrit – ja jässakas. Pealekauba oli ta lombakas, kes pidi üht vigast jalga terve oma pika elu järel lohistama.

Kuid sarnaselt oma lapselapselapsega oli Dawson Jordan äärmiselt tugev, samuti osutus ta samavõrd söakaks, ebatavaliselt vintskeks noormeheks, kes tegi selliseid vägitegusid, et temast räägiti kohalikus kogukonnas legende veel aastakümneid. Tähtsamgi veel, et vaatamata tema sellistele vastastele, keda järgnevatel põlvkondadel on raske ettegi kujutada, suutis Dawson Jordan jääda sirgeselgseks, võitmatuks.

Sellise erakordse elu puhul jääb üsna lihtsalt märkamata see üks tegur, mis kujundas Michael Jordani iseloomu enam kui ükski teine: suurema osa oma noorpõlvest kasvas ta koos nelja põlvkonna Jordani meestega. Arvestades ühiskondlikke tegureid, mis olid pikka aega lühendanud mustanahaliste ameeriklaste elusid, oli see märkimisväärne saavutus.

Ta vaarisa, keda kutsuti sageli Dassoniks, oli mõjusa tegelasena pidevalt Michael Jordani algusaastate tagaplaanil. Kogu perekond elas peaaegu kümme aastat ühiselt Põhja-Carolina Teachey põllumajanduslikus kogukonnas. Isegi automobiilide ja neljarealiste kiirteede ajastul kasutas Dawson Jordan jonnakalt transpordivahendina muula, kelle ta uhkelt oma vankri ette rakendas. Isegi vana mehena polsterdas ta oma muula jalad ning nägi vaeva vankritelgede põhjaliku määrimisega, et saaks hilisõhtustel puskarivedamistel hääletult ringi liikuda. Isegi päevasel ajal meeldis ta lapselapselastel vanamehe väiksele vankrile karata ja temaga linna sõita ning Michael ja tema vanemad vennad lõbustasid end vahel sellega, et õrritasid vana mehe sigu, kuni too viimaks 1977. aastal siit ilmast lahkus, vaid mõned päevad pärast Michaeli neljateistkümnendat sünnipäeva.

Jordani poistel polnud sel ajal veel aimugi, et muul ja sead – koos kõigi muude vanavanaisaga seotud mälestustega – on heale järjele jõudmise märgid. Nagu Michael aastaid hiljem selgitas, polnud Dawson Jordan selline mees, kes oleks jutustanud minevikust või seda, mida need loomad tähendasid. Sellegipoolest tõmbub Dawson Jordani nime ka aastaid hiljem kas või möödaminnes mainimise peale tema kuulsa lapselapselapse silm niiskeks.

„Ta oli kange,” ütles Jordan vana mehe kohta. „Kange mees. Jah.”