Читать книгу Michael Jordani elu - Roland Lazenby - Страница 13

Michaeli idülliline lapsepõlv Teacheys polnud 1960. aastate Ameerikas tavaline, kuid olud muutusid märkimisväärselt enne tema lasteaeda minekut 1968. aasta sügisel. Selle aasta jaanuaris müüsid James ja Deloris Jordan oma maja Teacheys ning kolisid kogu perega Wilmingtoni, umbes saja kilomeetri kaugusele rannikule. Üks kolimise põhjus oli see, et James oli tüdinud oma neljakümneminutisest igapäevasest tööle sõitmisest GE tehasesse Castle Haynesis. Kuid veel tähtsam oli Deloris Jordani hilisema jutu järgi see, et perekond ihkas midagi enamat kui maaelu. Nad soovisid ka oma lastele enamat. Nad olid endiselt üsna lähedased oma vanavanematega ning kavatsesid Wallace’it ja Teacheyt sageli külastada. Lisaks olid nad lubanud vähemalt ühel nädalavahetusel kuus käia jumalateenistusel Rockfishi mustanahaliste metodistide episkopaalses kirikus, kus Jordanite perekond oli aastakümneid palvustel käinud.

Vaevalt jõudsid nad oma asjad Wilmingtonis lahti pakkida, kui Martin Luther King Jr. maha lasti, põhjustades terves riigis rahutusi. Isegi Wallace’is ja Teacheys esines mõrva järel musta- ja valgenahaliste vahel lööminguid ning Wilmington polnud ka parem. Seal olid küll pärast 1950. aastaid rasside vahelised suhted paranenud, kuna kohalikud juhid mõistsid, et piirkonna äritegevuse parandamiseks tuleb vanu käitumismalle muuta. Linn oli olnud pikka aega raudteest sõltuv, kuni Atlantic Coast Line Railroad viis oma keskkontori 1955. aastal Jacksonville’i, sundides Wilmingtoni otsima uusi tööstusharusid, millega kadunud töökohti asendada. Sellised ettevõtted nagu General Electric olid lubanud, et nad toovad oma tehased Wilmingtoni siis, kui linn tagab kõigile võrdsed võimalused.

Sellele vaatamata oli nüüd Wilmingtoni rassidevaheline õhkkond pinev. Jordanid jõudsid sinna just sel ajal, kui koolides alustati kohtu käsul segregatsiooni lõpetamist, mis põhjustas kokkupõrkeid ja kibestumisi. Emotsioone ja pealkirju mõjutasid linnavõimu plaanid musta- ning valgenahaliste samadesse koolidesse panemiseks. Kuna algkoolid pidid kava järgi viimasena integreeritama, alustas Michael ja teised temaealised sel sügisel endiselt rassi alusel eristatud klassides.

Õhkkond oli pingetest paks 1971. aasta veebruarini, mil see viimaks plahvatas pärast seda, kui üks valgenahalise pood valdavalt mustanahaliste elurajoonis põlema pandi. Hiljem vahistati selle juhtumiga seoses kümme inimest – üheksa mustanahalist meest ja üks valgenahaline naine – ning kohus mõistis nad pikaks ajaks vangi. Ajakirjanduse Wilmingtoni kambaks (ing k Wilmington Ten) nimetatud rühm vaidlustas kohtuotsused ning ajakirjandus sai neid veel aastaid kajastada, kuni föderaalkohus nende karistused tühistas.

See konfliktne kliima süvendas Deloris Jordani muret oma laste pärast, kes püüdsid alles uute koolidega harjuda.

Perekond elas enne Gordon Roadil asuvale Weaver Acresi rajooni kolimist põgusalt ühes teises kohas. Nad elasid seal mõnda aega, kuni kolisid taas teise kohta samas piirkonnas, suurde poolkorrustega telliskividest ja voodrilaudadega kaetud majja, mille James Jordan männisalusse neljahektarilisele maalapile ehitas. Sellele kohale olid New Hanoveri maakonna koolid ja kesklinn mugavalt lähedal. Ookean oli vaid paari kilomeetri kaugusel ning James ja Deloris käisid vahel vaiksetel suveõhtutel selle rannas hinge tõmbamas. Noorel Michaelil tekkis aga peagi vastumeelsus vee suhtes. Ligi üheteistkümneaastasena ujus ta koos sõbraga ookeanis, kui sõbral tekkis järsku uppumishirm ja ta haaras Michaelist kinni. Michael tõukas poisi eemale, et sõber teda vee alla ei tõmbaks ja sõber uppus. Mõne aasta pärast sattus Michael ise ühel pesapallivõistkonna reisil basseinis hätta ja ta tuli veest päästa. Aastaid hiljem uppus üks ta ülikoolivaheajaks koju läinud tüdruksõber.

„Mina veega ei jama,” on sellest ajast peale üks Jordani tuntud ütlusi.

Weaver Acres oli üsna uus elupiirkond, kus elasid valdavalt mustanahalised, aga leidus ka teistest rassidest perekondi, kes kõik elasid võrdlemisi rahumeelselt koos. Nii James kui Deloris olid alati õpetanud oma lapsi olema kõigi suhtes lugupidavad ja pidama meeles, et stereotüüpidest pole kasu. Inimesi tuleb kohelda inimestena nahavärvile vaatamata, selgitasid nad. Jordanid olidki varem elanud Calico Bay Roadil ühe valgenahalise perekonna naabruses ja lapsed mängisid heal meelel üksteisega. Perekonna eelarvamusteta hoiak näitas, et Jordanid nägid vaeva oma laste ettevalmistamisega heas uues ilmas elamiseks.

See tolerantne suhtumine oli üks Jordani Wilmingtoni algusaastate iseloomustavaid märke. Kolmandasse klassi jõudes oli Michaeli lähedane sõber David Bridgersi, valgenahalise koolivenna ja naabriga. Nad jäid lähedasteks ka tükiks ajaks pärast seda, kui üks neist oli saanud maailmakuulsaks. Nad mängisid koos pesapalli, sõitsid jalgratastega ning seiklesid Weaver Acresi ja selle ümbruse metsatukkades ning ojasängides. Bridgersi isa oli taksojuht ja nende pere oli hiljuti Lõuna-Dakotast siia kolinud. Kui tema vanemad abielu lahutasid, muutus Bridgersi side Jordaniga veelgi tugevamaks. Armastus pesapalli vastu ühendas poisse ka Michaeli isaga ning tema jaoks oli David alati teretulnud. Bridgers ja Jordan käisid vaheldumisi tugevas lasteliiga meeskonnas söötu viskamas. See, kes parasjagu söötu ei andnud, oli kesk tagaväljakul.

„Enne iga söötu vaatasin ma keskväljakul Mike’i poole ja ta näitas mulle pöialt,” meenutas kord Bridgers. „Kui tema oli söödumäel, tegin ma sama.”

Ühel kõrvetaval pärastlõunal (enne Michaeli ujumishirmu tekkimist) hiilisid nad koos naabri – keda nende teada polnud kodus – tagahoovi, et salaja basseinis ujuda. Nad jäid vahele ja nad kamandati veest välja, aga seda tehti sel moel, et mõlemad poisid said aru, et korraldus on rassistliku tooniga.

„Nad nägid Mike’i ja viskasid meid välja,” ütles Bridgers. „Tagasi koju vändates oli ta väga vaikne. Ma küsisin talt, kas ta sai aru, miks meid välja visati. Ta vastas jah. Ma küsisin, kas see häiris teda. Ta vastas ei. Ja siis ta lihtsalt naeratas. Ma ei unusta seda kunagi. Ta ütles: „Ma sain end küllalt jahutada. Sa kah?””