Читать книгу Üks - Sarah Crossan - Страница 10

„Piim on otsa saanud,” ütleb vanaema

vehkides tühja piimapakiga ja

näidates auravat kohvikruusi.

„Aga mine siis poodi ja osta,” pakub Tippi.

Vanaema kirtsutab nina ja tonksab vastu Tippi külge.

„Sa ju tead, et mul on puusaga probleem,” ütleb ta

ja ma pahvatan valjusti naerma. Vanaema on

ainus inimene tervel planeedil,

kes meile

omaenda invaliidsust mainida julgeb.

Nii me siis rühimegi vaevaliselt Tippiga kahe kvartali

kaugusele

nurgapealsesse poodi,

sest just niiviisi me lähemegi igale poole,

kõmpides

ja vantsides,

ikka edasi, minu vasak käsi ümber Tippi piha,

parem käsi kargul,

ja Tippi teeb peegelpildis sama.

Kui me poeni jõuame,

lõõtsutame juba mõlemad

ja kumbki meist ei taha piima koju tassida.

„Edaspidi võib ta ise oma asju ajada,” toriseb Tippi, peatudes

hetkeks

ja nõjatudes

mingi roostes metallpiirde vastu.

Meist möödub titekäru lükkav naine

ja vahib meid,

suu ammuli kui koobas.

Tippi naeratab ja ütleb: „Terekest!”

ja hakkab siis itsitama,

kui too täiusliku kehaga naine

jahmatusest peaaegu et kõhuli kukub.