Читать книгу Üks - Sarah Crossan - Страница 18

Ema helistab doktor Derrickile

ja loeb talle

kõik

meie sümptomid

ette.

Arst ei muretse,

vähemalt mitte esialgu.

Ta käsib emal meile palju juua anda

ja meid veel mõne päeva voodis hoida.

Ta käsib emal meid jälgida.

Kuid ema jälgib meid nagunii.

Ta ei suuda mitte muretseda.

Ja see on arusaadav,

sest vähesed meiesugustest elavad

täiskasvanueani.

Mida vanemaks me saame,

seda rohkem ta kardab.

Sedamööda, kuidas aeg edasi tiksub,

meie võimalused

äkitselt

surra

üha

kasvavad.

See on fakt,

mida

ei saa

hetkekski

unustada.