Читать книгу Üks - Sarah Crossan - Страница 6

Suve hingeõhk on juba jahedam.

Tintmustad ööd algavad üha varem.

Ja nagu välk selgest taevast

teatab ema, et Tippi ja mina

ei saa enam kodus õppida.

„Septembris

hakkate koolis käima

kohal

nagu kõik teisedki,” ütleb ta.

Mina ei tee teist

nägugi.

Mina kuulan

ja noogutan

ja näpin lahtist niiti oma pluusi küljest

kuni nööp

kukub maha.

Aga Tippi ei kavatsegi vaikida.

Tema plahvatab:

„Kas sa teed nalja?

Kas te olete arust ära?” karjub ta

ja vaidleb ema ja isaga mitu tundi.

Mina kuulan

ja noogutan ja näkitsen küünte ümbert nahka,

kuni sõrmed hakkavad

veritsema.

Lõpuks ohkab ema meelekohti hõõrudes ja ütleb

selle otse välja: „Annetusi ei kogune enam

ja me lihtsalt ei suuda teie koduõppe eest maksta.

Te ju teate, et isa pole veel tööd leidnud

ja vanaema pensionist

ei jätku isegi kaabeltelevisiooni eest maksmiseks.”

„Tüdrukud, te pole odav lõbu,” lisab isa,

just nagu kogu me peale kulutatud raha,

haiglaarved ja meile õmmeldud rõivad saaks kokku hoida, kui me mõlemad

vaid pisut

paremini käituksime.

Vaadake,

Tippi ja mina pole päris normaalsed,

mitte sellised inimesed, keda te näete iga päev

või mistahes päeval.

Kõik vähegi viisakad

ütlevad meie kohta „kokkukasvanud”,

ehkki meid on ka muudmoodi nimetatud:

väärakateks, peletisteks,

monstrumiteks, mutantideks,

ükskord isegi kahe peaga deemoniks,

ja see ajas mu niiviisi nutma, et silmad olid nädal aega paistes.

Kuid meie erilisust pole võimalik varjata.

Me oleme sõna otseses mõttes kokku kasvanud

puusast

ja me oleme samast lihast ja luust. Just

sellepärast me polegi

kunagi koolis käinud.

Aastate viisi oleme keemiakatseid teinud

oma köögilaual

ja võimelnud oma õues.

Kuid nüüd

pole meil enam pääsu

ja peame kooli minema.

Me ei pea küll minema munitsipaalkooli,

kus käib me õde Lohe,

kus lapsed ähvardavad õpetajaid noaga

ja hommikusöögiks joovad korrektuurivedelikku.

Ei-ei-ei.

Linn ei rahasta me koduõpet,

kuid on nõus maksma

koha eest

erakoolis,

Hornbeaconi keskkoolis

ja Hornbeacon on nõus andma meile ühe õppekoha

kahe peale.

Peaksin vist arvama, et oleme õnnega koos.

Kuid „õnnega koos” ei ole see väljend,

millega

meid

kirjeldaksin.