Читать книгу Üks - Sarah Crossan - Страница 21

Välisuks avaneb ja sulgub

ning isa hääl hõikab:

„Halloo! Kas keegi on kodus ka?”

Meil on pusle peaaegu kokku pandud,

nii et me ei hõika vastu.

Me ei tõsta pilkugi.

Me tahame vaid alistada selle Picasso,

tema värvidemängu.

„Ma tõin teile kingitusi!” teatab isa,

tormab kööki ja

viskab kaks poekotti

otse

meie pusle peale.

Hoiame hinge kinni.

Isa sobrab kottides.

Ta võtab välja kaks karpi

ja ulatab need

Tippile ja mulle.

Ma ahhetan.

Telefonid,

uhiuued telefonid,

alles kilepakendis.

„Issand jumal,” ütlen.

„Mõtled sa seda tõsiselt?”

Isa naeratab.

„Teil läheb neid homme koolis vaja.

Need on viimane mudel

ja täiesti uued.

Minu tüdrukutele.”

„Mina arvasin, et meil pole raha,”

ütleb Tippi.

Isa ignoreerib teda ja ulatab suurema karbi

Lohele.

„Ja see on sulle,” ütleb ta.

Lohe vaatab karbi sisse,

pilgutab silmi

ja võtab välja roosast satiinist

balletikingad.

Ta pöörab need ümber, et uurida taldu.

„Need on kenad,” ütleb ta.

„Aga need on liiga väikesed.”

Ventilaator vuriseb kööginurgas.

Isa jõllitab Lohet üksisilmi.

„Need ei lähe mulle lihtsalt jalga,”

selgitab Lohe.

Isa ohkab.

„Ma ei saa millegagi hakkama, eks ju?” küsib ta.

Ta haarab Lohe käest kingakarbi,

topib selle tagasi kotti

ja pühib kogu kauba

laua pealt hooga maha,

kaasa arvatud viimase kui ühe

Picasso pusletüki.