Читать книгу Üks - Sarah Crossan - Страница 11

Lohe laotab tuhat sakilist pusletükikest

laiali köögilauale.

Karbi kaanepilt lubab, et sellest segadusest

võib sündida

Picasso maal

„Sõprus”, sürreaalselt segatud

jäsemed ja jooned,

kollaste,

pruunide

ja siniste kujunditena.

„Mulle meeldib Picasso,” ütlen.

„Ta maalib asjade olemust,

mitte vaid seda, mida silmaga näha saab.

Tippi puhiseb. „See näib võimatu.”

Lohe pöörab pusletükid

pildipoolega üles. „Mida raskem, seda parem,” lausub ta meile.

„Mis mõte sel muidu üldse oleks?”

Potsatame Tippiga ta kõrvale

eriti

laiale toolile istuma, kui

isa

loivab

oma magamistoast

välja, pilk hägune ja õllehais küljes.

Ta jälgib,

kuidas me sobrame, uurides pusletükkide

servi

ja nurki. Siis sirutab ta käe üle Lohe õla

ja pistab parempoolse ülemise nurgatüki

talle pihku.

Isa istub laua taha meie vastu

ja sätib vaikides meie otsitud tükid

paika.

„Vägev meeskonnatöö,” ütlen

ja naeratan isale.

Ta vaatab mulle otsa ja pilgutab silma.

„Olen õppinud parimatelt meistritelt,” vastab ta

ja tõuseb laua tagant, et minna otsima

külmkapist õlut.