Читать книгу Üks - Sarah Crossan - Страница 13

„Rääkige mulle, mis toimub,”

ütleb doktor Murphy

ja mina,

nagu tihtipeale varemgi,

lihtsalt istun vaikuses

kümme minutit järjest,

ja mind ajab närvi pruuni nahkdiivani nupp.

Olen tundnud doktor Murphyt

kogu oma elu, kõik kuusteist ja pool aastat,

mis on pikk aeg kellegi tundmiseks,

ja raske on midagi uut öelda.

Kuid arstid nõuavad, et me käiksime regulaarselt

teraapias,

et see toetaks meie vaimset tervist,

nagu oleks just see osa meist katki.

Tippi kuulab kõrvaklappidest valju

muusikat, et ta ei kuuleks, mida ma räägin,

ja sedaviisi võin

sülitada kõik oma allasurutud tunded

doktor Murphy märkmikku,

ilma et see Tippi tundeid kuidagi riivaks.

Ja ma tavatsesin palju hädaldada,

kui olin veel seitsme või kaheksa aastane

ja Tippi oli mu nuku pihta pannud

või tirinud mind juustest või söönud ära ka minu küpsisepoole.

Kuid nüüd ei ole enam eriti millestki rääkida,

mida Tippi juba ei teaks,

ja vestlus tundub pigem

kui visata minema raha, mida meil pole,

ja viiskümmend suurepärast minutit niisamuti.

Haigutan.

„Niisiis?”

ärgitab doktor Murphy

ja ta laup on kipras,

nagu oleksid minu probleemid tema omad.

Kaastunne on loomulikult

osa pakutavast teenusest.

Kehitan õlgu.

„Me hakkame varsti koolis käima,” ütlen.

„Jah, ma kuulsin sellest.

Ja mis tundeid see sinus tekitab?” uurib naine.

„Ei teagi.”

Vaatan üles lambikuplile,

kus on ämblikuvõrk koristamata jäänud ja ämblik

õgib endast suuremat kärbest.

Põimin oma käed meie süles kokku.

„Noh...” alustan,

„ma vist kardan, et teised õpilased hakkavad mind

haletsema.”

Doktor Murphy noogutab.

Ta ei ütle mulle,

et nad ei haletse

või et

koolis hakkab mul fantastiliselt tore olema,

sest valetamine pole tema stiil.

Ta lausub hoopis: „Grace, mul oleks tõesti huvitav

kuulda, mis koolis juhtuma hakkab.”

Ja vaatab siis seinakella,

mis piiksatab.

„Kohtume varsti jälle!”