Читать книгу Üks - Sarah Crossan - Страница 12

Ema ja isa valmistavad mind ja Tippit

ette esimeseks koolipäevaks,

nagu hakkaksid nad

astronaute

kosmosesse saatma.

Kõik päevad on puupüsti täis visiite.

Nad käivad meiega

psühhiaatrite, eriarstide ja hambaarsti juures.

Siis värvib vanaema meile triibud juustesse

ja teeb küüned korda,

et oleksime valmis oma

Suureks Avalikuks Esinemiseks.

„See saab olema vapustav!” kinnitab ema,

teeseldes, et tegelikult ei visatagi

meid ainsagi relvata

lõvide ette,

ja isa naeratab

viltuselt.

Kümnendasse klassi läinud Lohe

pööritab silmi

ja näpib oma kampsuni kätist.

„Oh, jäta nüüd, ema,

ära tee nägu, et see saab kerge olema.”

„Noh, kui see minus viha tekitab, tulen tulema,” teatab

Tippi,

ja Lohe kostab seepeale:

„Ma vihkan kooli. Kas mina võiksin koju jääda?”

Vanaema vaatab „Kohtunik Judy’t”.

„Miks peaks keegi kooli vihkama?” kätsatab ta.

„Plikad, need on ju elu parimad päevad.

Kohtate koolis oma kallimaid.”

Isa vaatab mujale,

Lohe punastab

ja ema ei ütle midagi,

sest

nad kõik teavad,

et armastuse leidmine

on asi,

mida iial

meiega

ei juhtu.