Читать книгу Üks - Sarah Crossan - Страница 16

Kaks päeva pärast

doktor Derricki juures käimist

lööb see meid jalust maha

ja aheldab voodisse

ilma vähimagi hoiatuseta.

Mina lõdisen ja värisen

ja kisun tekki endale peale,

neelates kaks valget paratsetamoolitabletti iga nelja tunni tagant,

lootes,

et ehk saan nii külmavärinatest lahti.

Tippi lamab mu kõrval ja

vabiseb,

nuuskab ja köhib

ja tal läheb juba teine karp

pabertaskurätte.

Meie voodilinad on märjaks higistatud.

Ema toob meile kuuma

jooki

ja püüab meile veidike

röstsaia sisse sööta.

Kuid oleme liiga haiged,

et end liigutadagi.